al puro perder el ganar no compara

Tuleb tunnistada, et millegipärast alles hiljuti tõmbasin endale uue Interpoli, Vampire Weekendi, Klaxonsi ja Brandon Flowersi. Ja järjekord, milles antud albumid meeldisid, on täpselt seesama: Interpolist no mitte ühtegi halba sõna lihtsalt, geniaalsus kõige ilusamas ja lihtsamas vormis; Vampire Weekend hea ja Klaxons ka. Brandon Flowersi kohta ausalt öeldes pole ka midagi väga eriti halba küll öelda, aga kuidagi olen sellest The Killersi faasist ülesaanult vähem vaimustuses ka Brandoni esialbumist.

Ma olen haige ja jäämas asjadest maha veel rohkem kui enne. Ja hakkab täiesti minust mitteolenevatel põhjustel jälle pihta see lõpmatult väsitav ja masendav suletud ring, kus ma ei jõua midagi tehtud ja asju aina kuhjub ja ühesõnaga lasin just selleaastase lumepalli lõpuks veerema.

Mäletan, et vahepeal mõtlesin, et järgmine blogi tuleb lõpuks ilma amatöörlike filmiarvustusteta, teen väikese filmivaab perioodi, ja siis ma mingi aeg läksin Sõprusesse ja vaatasin ikkagi I'm Still Here ära ja no oli väga ilus film. Väga väga väga väga ilus film. Jätan siis detailsemalt rääkimata, et ühte no peaaegu filmivaba sissekannet mitte ära rikkuda. Okei, sellest ei saa filmivaba sissekanne tulla, olgem ausad, pärast imelise I'm Still Here nägemist tuli sjuke filmiisu, et ma ei suutnud enam end tagasi hoida, nii et mida ma veel näinud olen? The Shining oli üks täiuslikkumaid filme, mis kunagi tehtud, Heat oli väga hea, Centurion oli okei - mitte midagi halba, mitte midagi head, The Disappearance of Alice Creed oli selline korralik odav inglise film, mis tegelikult päris meeldis isegi, $5 Dollars A Day oli meeldivalt nunnu, Searching for Bobby Fischer 90-ndate stiilis veidi dramaatiline ja just eile vaatasin The Kids Are All Right ära, sest et PÖFFi kava oli küll hea, aga osasid filme, mida ma sinna kavasse väga ootasin, mitte leidnult hakkasin neid paaniliselt tõmbama. The Kids Are All Right oli neist esimene ja ma ütlen sulle PÖFF, et nõmeda vea tegid sellist filmi välja jättes. Väga lahe film. Samas, just tegin ära kava, et mida ma lõpuks siiski lähen PÖFFile vaatama, ja oh issand, neid filme tuleb juba kuhjaga, ma ei tea, kust ma raha võtma hakkan. Õnneks jäin valikut tehes nende filmide juurde, mida juba varasemalt näha tahtsin (jättes, jumal tänatud, välja need, mis juba tõmbamisel on, ja need, mida arvatavasti hiljem mitte ainult PÖFFil näitama hakatakse), ja tuli ikkagi välja 18 filmi. Kuidas kurat see peaks mu eelarvesse mahtuma. Siin kava mu Mariele, Deiskarile ja teistele nunnudele, kes tahavad ühineda. Panin kirja kõik toimumiskohad, aga kiisu sa ju tead, et kõige rohkem maailmas eelistan ma saali nimega Kosmos 1. VÕTA ÜHENDUST

Täna nägin unes Taanieli. Vaatasime tema ja Itiga mu ärafilmitud materjali ja ma rääkisin neile, kui geniaalse lõpu ma oma filmile mõtlesin, kui peategelasest tüdruk on kuskil kontserdil ja midagi juhtub ja ma oli nnii vaimustuses, et Itiga ei tulnud mul see filmilõpp üldse hästi ja siis kui Taaniel unne tuli, siis tuli kõik ära, et ärkasin üles ja mõtlesin, et no peaks nüüd kirja panema, mis ma just välja mõtlesin. Esimene mõte: kontsert, okei, pärast millist sündmust hakkab kontsert? Teine mõte: misasja, mu filmi peategelane ei ole tüdruk, kaks poissi on. Kolmas mõte: mismõttes ma mõtlesin oma filmile lõpu? See on dokkfilm, ma ei saa sellele mingit lõppu lavastada. Igal juhul tuli välja, et jah, nägin und filmist, mis polnud isegi minu oma. Kurb tunne oli. Ja ikka pole ma Heiko ja Adrieniga midagi ette võnud viimasel ajal. Oh kui kiiresti kõik jälle minema hakkab, kui ma kooli tagasi lähen.

Loen Kafka "Protsessi" ja Ellise "American Psychot" vaheldumisi. Kuidagi kõhe tunne on mõlemast. "Protsess" väga meeldib, aga naljakalt kõledad on mõlemad raamatud, kuigi räägivad täiesti erinevaist asjadest. Ma olen viimasel ajal kuidagi häirivaid paralleele tõmbama hakanud inimeste ja asjade vahel. Meenub see TÜ loogikatest, millest Laura mulle rääkis, kus mingeid lambiseid asju tuleb kokku viia. Ma tunnen ennast selle vabatahtliku tegijana praegu. Lihtsalt on üks ja on teine asi ja äkki on nad sarnased. Erinevad ja, ma pean mainima, huvitavad mõtted tulevad pähe, need panen oma bussimärkmikusse vaikselt kirja ja vaikselt tõmban mõned eelnevalt mõeldud asjad maha ja kuidagi niimoodi vaikselt mõeldes tuleb aina rohkem mõtteid pähe. Selline veider tunne on, nagu ma kujundaks ennast läbi nende mõttemasside kunstlikult täiskasvanuks. Imelik on saada midagi, mida ma alati tahtnud olen. Alati on olnud imelik. Aga ka hea. Ma ei ole see, kes tahab midagi väga kaua ja siis saab selle äkki ja ei ole rahul. Ma olen rahul. Õnnelik isegi, julgen öelda.

Kardan natuke IELTSi ja personal statementi kirjutamist. Muidu tundub personal statement just selline asi, mis mulle meeldiks, aga imelik on, et just see pani mu mõtlema, kas ma ikka sobin õppima seda, mida ma plaanin. Naljakas, kuidas ma arvasin, et olen lõplikult oma otsuse ära teinud, ja nüüd see asi, millega ma pean veenma ülikoole, et ma neile sobin, paneb mind iseendas kahtlema.

Ma ei oska seisukohta võtta-
Kas ma tahan seda, mida ma tahan.
Kuidas kujunevad soovid.
Kas tahtmine pole lihtsalt see, mida ma soovida otsustan.
Mida ma teen

Naljakas, kuidas paanika ühe asja pärast saab pöörduda juhuslikult tegudeks, mis toovad tagasi midagi, mille sa juba natuke unustasid (häbi) ja teha sind niivõrd õnnelikuks. Nii hea tunne

Kas tasub olla ratsionaalne, sest et äkki mõne elus ei toimi secret nii nagu ta peaks? Mh, kõik ei saa külmalt välja arvestatud olla. No ausalt, ma siiski ei ole parim uskuja kõigesse, mida ma tahan. Mida ma tahan?

Unenäod on iga päev nii head. Lõpp head! Mis sest, et tavaliselt neil ei ole pointi, vähemalt on elu unes lõbusam kui päriselt. Sa ei taha teadagi, KUI palju lõbusam :)

Kuidas läheb? Ülehomme tuleb palk üle ja siis hakkame mõtlema, kas sünnipäev tuleb või ma saan jälle pildistada pildistada ja pildistada. Ma nii loodan, et jaanuaris tuleb vähemalt üks suur ja eluvinge üllatus. Nii loodan, põhimõtteliselt midagi muud loota polegi.

Alati on midagi loota. Eks

Kas täna oli vinge päev või jaa? Ärkasin, kooli läksin kolmandaks. Jõudsin kooli. Trepist üles minnes tulid vastu tatid, kellele ma spikri tegemisega ükskord vahele jäin, ja mõnitasid mind terve kooli kuuldes. Läksin enne tundi minemist vetsu ja kujuta ette, kes mind seal ootas? Mu väikesed algklassisõbrad, kelle eest ma eile mööda koolimaja põgenesin, kuna inimesed tahtsid mulle sõna otseses mõttes lambist kallale tulla. Niisiis olid mu minisemud nüüd vetsude ees. Ma ei pannud neid tähelegi, olen selle haige kisaga harjunud, kui äkki märkasin, et neil on minuga ilmselgelt mingid plaanid. Kahekesti lükati mind röökides ühte vetsukabiini (-LÜKKAME TA SISSE, HAHAHA,PARAS SULLE, NAINE! -MINGE PERSE, PEDED..) ja hoiti seda kinni täpselt niikaua kui tunnikell, mis kestab vähemalt viis minutit, läbi sai. Kas ma olin šokis. Oh kas tõesti.

Täna ma koolis rohkem vetsu minna ei julgenud.

Läksin eesti keele klassi poole, kui nägin, et seal kedagi pole, nii et leidsin Kristo ja, rääkides talle šokeeritult oma äsjasest pantvangikogemusest, läksin temaga otsima, mis tund meil on. Lõpuks avastasime end keemiaklassist. Anne-Mai naeris end ribadeks, kui kuulis, mis on mu mittesäramise põhjus. Keemia möödus produktiivselt ning tunni lõppedes läksime eesti keelde. Ma ei talu eesti keele tunde ning see on ainuke, mida ma nende kahe ebareaalselt haige tunni kohta siinkohal ütlen. (peale selle, et ma sain vahetunnis surma, sest Riku ja Karel tapsid mind) (seeeest armastan ma ikka veel meeletult enda kõrval istuvat pannis venda, sest all you need is love..) Pärast eesti keelt läksime sööma, mis kujutas endast puhvetisseminekut, mis muidugi oli sisustatud - arva kolm korda - Annu, Laura ja MARIEGA koos naermisega, teatud inimese krampis naeratuse põhjuste pärast sealhulgas. (vahepeal vaatasin välja ja väljas olid peale Keku õe veel ühed tundmatud meessoost tatid, kellele Taavi rahulikult umbes viis minutit järjest fakki näitas. Ma ei hakanud olukorda jälgima, kuna oleksin umbes 5. sekundi peal arvatavasti naerma hakanud. Vähemalt olin rahul, et ma pole ainuke, kes endale algklassidest vaenlasi leidnud on) Igal juhul läksime lõpuks tagasi üles tundi (mööda ülesse ja ALLA minevaid treppe). Matemaatika Annuga oli imeline, arvata on, et peale selle, et Annu on kõige nunnum elusolend, keda ma tunnen (jah, kutsikatest ja koaalabeebidest ka nunnum), juhtub mu taga istuma Riku, kelle naljadest ei saa vist kunagi küllalt. Kurat, see oli üks naljakamaid matemaatikaid üldse. (seda on raske uskuda) "Tunni lõpuni on jäänud 5 ruudus miinus 3 ruudus minutit" "Tunni lõpuni on kaks minutit" "Logaritmides palun" Ja see on lihtsalt reminder mulle, sest et mul on nii hea olla kui ma seda üle loen ja mulle meenuvad Annu baklažaanikujulised viinerijoonistused.

Kunstiajalugu algas sellega, et ma istusin üksi ja Karel istus mu kõrvale, ütles, et ta istub siin. Ma ütlesin "okei", mille peale ta teatas mulle, et istub Henri kõrval. Naersin natuke selle veidra olukorra üle, mille peale pool klassi jõudis mulle FEIL öelda, mille peale Mareli mind enda meeldivasse seltskonda kutsus. Mängisime terve tunni laevade pommitamist ja kartulikuhja, mis oli, arvestades seda, et need oleme mina ja Mareli, päris lõbus. Vahepeal oli meeldiv intsident kunstiõpetajaga. Täpselt nagu kunagi kõndis ta täiesti pimedana telefoniga rääkivast Liinast mööda, et Kareli paberlennuk ära võtta, jalutas ta täna mööda ka minust, kes ma mängisin suhteliselt avalikult laevade pommitamist, et lasta Rasmusel läpakas kinni panna. Kuidas saab nii pime olla? Naeran.

Pärast kooli liikusime Mareliga hüsteerilise robotnaeru saatel peatusse, kus naeruteraapia jätkus veel suurema hooga. Ehmatasime edukalt Laurat ning terve tee, ma usun, et selle hetkeni välja, kui ma Mareliga lahku läksin (NAW), olime sellistes krampides, et lihtsalt jube. "Sa ei pea oma silmi katma, ma ei võta neid täna välja"

Linnas trippisime natuke Mareliga, kes paigaldas oma kinda osavalt ja trendikalt oma teksade külge nii, et pärast ära ei saanud (kaitse varaste eest) ning siis sain Britaga kokku. Arvata on, et läksime kinno. Popkorni ostes oli täiesti loomulik, et Brita terve suure paki kassas ümber ajas. Õnneks oli müüja nunnu (tundus megakuri) ja lasi meil selle ümber vahetada. Film oli megamõttetu, ei saanud peaaegu et üldse mingit naudingut. Pärast filmi läksin koju, sain uudiseid, sõin ja mängisin Farmville'i, kus ma olen megarikas, aga see ei tee mind õnnelikuks. Ma olen nii kurb.

Ei ole ju tegelikult. Vt. esimese lõigu esimene lause.

Kuulasin hommikul horoskoopi. Ma ei mäleta ühtegi horoskoopi, aga mäletan aina rohkem ja rohkem oma unenägusid, ja ma avastasin et need on nii vinged. Ma armastan und. Mul on kotis Kinder Country ja ma ei taha lapsi saada.

Mu kuradi jumal. Ei suuda enam ilma kohvita, ja kohvipurgis on ainult mingi munalõhnaga pruun pulber. Anna abi. Sain arvutisse palju filme, tunnistusele sitaks kolmesid. Hea on olla, kuna matemaatikaõpetaja on mul nunnu. Läksin närvi, kuna ei viitsi midagi teha. See on nii et
ei ole midagi
tühjus on
ikka veel midagi
ja siis viha
tühja kohta tekib viha
närvid läbi

Tahaks minna mere äärde elama. Sellise mere äärde, kus ei ole inimesi, ainult liiv. Ja üks mustvalge kiisu, kes on samas nagu ka lehm. Võililledes.

Nägin täna oma elu kõige veidramat unenägu.