Ei oska kirjutada ilusast, kui inimesed panevad kurvastama. Isegi põhjuseta, isegi kui ma tean, et tegelikult (ja see ei ole mitte mingil määral enesepettus, tõsi on) ei tähenda nad mitte midagi. Ja kui tähendavad, siis noh, seda halvem mulle. Üks hea uudis oli eile, aga hea tuju sellest ei kestnud kaua, sest et on lähedasemaid inimesi, kes suudavad mõjutada rohkem, kes ei tea kui palju nad tähendavad! Miisu V tekitas koduse tunde eile, oli nii nunnu. Gleni film mulle ei meeldinud. Imelik oli. Kas mul on kõrged standardid?

Ma vajan uut muusikat.

"Pole mõtet olla"

Kurb pole kunagi mõtet olla. Eks. Ma tahaks igaühele öelda nüüd midagi sooja. IGAÜHELE!

Kunagi, kui ma olin noor emo (see on üle lugedes maailma kõige naljakam sõnapaar), kirjutasin kirjandeid enesetappudest jne jne jne, tegin ma hästi tihti päevikusse nimekirju inimestest. Et ära surra ja kõik teaksid, kellele ma tänulik olen olnud ja kellest on megapohhui. Praegu ei ole kellestki megapohhui.

Kurat, see oli nii loll asi mida teha. Ei aja isegi naerma. (ainult "noor emo")

Ma tõmban "30 Rocki" ja loodan jõuludel palju naerda, sest et naer on ainuke asi, mis hoiab mind nutmast. (oli päris emo asi, mida ütelda)

Musid. Ma vihkan jõulukinke ja meeldib, kui inimestel on jutte, mida nad armastavad jagada.

Homseni.