i didn't think, i experimented

Kus on huvitav blogi? Aadressil http://zoofiil.blogspot.com/ seda pole ja ma mõtlen, et see vist ei ole päris õige.

Mu suvi on alanud väga ilusti. Pärast eksamit sõitsime Marie juurde suvilasse, kus oli kuupsentimeetri peale umbes 5 sääske. Just jõudsime majja, kui tulid Silver ja Kiho ja põhimõtteliselt ajasid meid enda juurde. Keegi mainis, et sinna on 200 meetrit kõndida. Ma usun, et me kõndisime umbes tund aega ja probleem ei olnud kindlasti mitte aeglases kõnnitempos. Sinnajõudmise ajaks olin juba piisavalt vihane, kui Silver hakkas ajama, et ta maja on suitsuvaba territoorium. Ma pidin talle kallale minema. Olukord paranes õnneks peaaegu et kohe.

Õhtu oli naljakas, eriti kui Kristo jõudis oma joomisega sinnamaale, et tal hakkas paha. Ja Kristol ei hakka kunagi paha. Vähemalt sai endaga hakkama ja olukord kujunes piisavalt lõbusaks. Mõne aja pärast jäin teleka ette Alvinit ja koopaoravaid nautima ja sinna teleka ette ma enda arust vahepeal magama ka jäin. Mõnel hakkas õhtu alles siis pihta. Hommikul olin mittemillegi peale vihane ja läksin kuklit närides minema. Kuna kellelgi peale minu kiiret ei olnud, siis läksin üksi. Kuna sularaha mul kaasas ei olnud, läksin hääletama. Vihma sadas palju ja ma olin natuke õnnelik ja väga märg, mis ei olnud hea tunne, sest et ma hakkasin ilmselgelt haigeks jääma. Enne kui jõudsin suurele teelegi välja (=enne kui jõudsin näppugi tõsta), korjas mu üles üks auto, mille juht väga muretses, et ma sellise ilmaga kõndima ei peaks. Peaks mainima, et ma lausa tõmban juurde inimesi, kes tahavad aidata mul turvaliselt ja soojalt koju saada. Väga nunnu. Sain Haaberstisse, kust läksin läbi terve Õismäe, mis oli pool üheksa ikka veel üllatavalt vaikne ja tühi. Koju jõudes sain aru, et sellise ilmaga ma täna enam välja küll ei lähe. Kirjutamisele läksid vabandusmeilid, et täna ma konsultatsioonidesse ei jõua, ja ma jäingi koju. Selleks päevaks olid eelmisel päeval tehtud väga selged plaanid oma neidudega kinno suunduda. Ilmselgelt mitte pärast sellist ööd..

Seesama õhtu tegin endale filmimaratoni. Percy Jacksoni vaatamise ajal helistab mulle 9 paiku Pann ja küsib mis ma teen. Vaatan kohe filmi lõpuni ja lähen magama, mis siis? Lähme kinno, ütleb Marie. No ja paku kolm korda, mida ma vastan. 15 minutit bussini ja ongi püstitatud mu elu rekord sättimises. Jõuan bussile, siis trollile ja Estonia ees maha tulles jalutab mulle vastu Rassu ja küsib, mis ma teen, kas mul aega ei ole. Lähen kinno, tule ka. "Ei, mul ei ole aega.." Loogika! Naeran ja jooksen Mariele vastu, kes on veel rohkem imestunud kui mina, et ma üldse jõudsin. Kinos ostame sõbrakombo, millest jäävad alles mõlemad joogid ja popkorn. Ma ei tea, mis sellel õhtul viga oli, aga jah, juhtus uskumatuid asju küll. "Chloe" oli huvitav ja me Mariega jäime oma spontaanse filmiõhtuga väga rahule.

Paar päeva passisin tühja (wow),  neljapäeval aga suundusime Panni, Annu ja Briizuga "Runaways'i" vaatama. Lootsin, et saab näha palju Dakota Fanningut ja vähe Kristen Stewartit. Nii oligi, aga filmi lõpuks ma soovisin, et oleks olnud vastupidi. Kui sulle meeldis Dakota Fanning väikese targa tüdrukuna "Uptown Girls'ides", "Babe'is", "War Of The Worlds'is" või külalisnäitlejana Sõprades ja Ally McBealis, siis Dakota Fanning, kes mängib "Runaways'is", tapab su oma kohutava näitlemise, rõveda olematu figuuriga ja ebakindlusega, mida tal kindlasti ei olnud väiksena. Ma tean, et näitlejaid tasub proovile panna, aga vabandust, Dakota Fanning ei ole kindlasti selliseks väljakutseks veel valmis. Kristen Stewart oli aga oma rollis nii loomulik, et ma soovin, et ta jääkski mängima ainult selliseid rokitšikke, sest et kurat, see lihtsalt on niiii tema. Üldiselt film ei olnud eriti huvitav (ma usun, et kui mitte Dakota ja Kristen, poleks ma seda vaadata tahtnudki, ja ega seal midagi peale nende vaadata ei olnudki), aga noh, nägime ära ja okei. Pärast filmi läksime Vapianosse, kus sõin terve prosciutto de fungi pitsa ära ÜKSI. See oli NII hea ja kõht oli äkki NII täis. Ma armastan Vapianot, aga ma usun, et see on needless to say.

Reedel sain kella 9 paiku taas väga huvitava kõne. Mis teeeeed - midagi. "Tule minu juurde, teeme mohhiitosid." No ja taas kujunes õhtu vägagi meeldivaks. Alguses läksime burksiputkasse, kus Anna-Liisa võttis MAXIburgeri JA friikad. Ma ei saanud alla jääda, nii et läksin Maximasse ja ostsin neli Pergalet (wow), seejärel tulin tagasi putkasse ja lubasin ka endale ühed friikad. Ma ei tea, kuidas me kogu selle koormaga ta juurde lõpuks jõudsime (sest et putkatoidu pakendid on ettenähtud kõigeks peale transportimise), aga kuidagi see juhtus ja kurat kui naljakas õhtu oli. Lemmikhetk oli, kui tuli välja, et teise mohhiitoringi põhjas on sentimeetrine kiht suhkrut. Ei, väga eksootiline maitse oli. Siiski professionaalse töötaja valmistatud joogid. Prantsusmaa mäng jäi tol õhtul kuidagi pehmelt öeldes tahaplaanile. Aga enraged, et nad kuradi URUGUAIGA viigi tegid, olin ma ikka.

Laupäeval vaatasin emaga Lie To Me viimaseid osasid, ja kuigi vahepeal ma unustasin, kuiväga ma LTMi armastan, laupäeval tahtsin juba jälle Tim Rothi lithsalt surnuks suudelda. Kurat, jah, ma armastan House'i, ja mingil tasemel saab House'i ja Lightmanit küll võrrelda, aga tegelikult on Cal Lightman siiski maailma parim. Õhtul oli Inglismaa-USA mäng ja no seda ma ei kavatsenud kuidagi missida. Ma peaks mainima, et ma olen alati olnud täiesti vaieldamatult Inglismaa poolt (põhiliselt Inglismaa, aga ei tohi unustada ka armastust Saksamaa, Hollandi ja Portugali vastu), aga no inglaste mäng viimastel aastail on midagi enamat kui igav. Ma ei tea, kuhu kadus meeskonnamäng ja laupäeval ma ei kuulnud isegi inglise fännide laulmist, mis võib-olla tähendab, et ma olen kurt, aga pigem siiski seda, et isegi fännid ei näe enam oma meeskonnas nii palju mõtet, et neile reaalselt kaasa elada. Ma olin väga väga väga pettunud mitte ainult Robert Greenis. Kuigi tuleb tunnistada, et selle MMi jooksul me vist nii häbiväärset väravat nagu see ei näe.

See on tõesti masendav.

Aga mäng sai otsa ja ma läksin enda tuppa, lootes endale väikese tekialuse filmiõhtu teha.  Ja tuleb sõnum TULE MU JUURDE JOOMA, kell kolmveerand kaksteist. Järgneb ebareaalselt pikk sõnumivahetus, sest et mõnel ei ole karuperses levi ja ma lõpuks otsustan, et kodus mul nagunii midagi targemat teha pole. See osutub haigeks ööks haige öise jalutuskäiguga, haige taksodispetšeriga, haige taksojuhiga, haige orienteerumisega, haigete rebastega, haigete Kristo ülelaskmiste ja viinaga. Tegime vessi ja jõime ja rääkisime hommikuni ja ma ei tea, vähemalt ma ei passinud kodus. Naerda sai ja tore oli ja ma üllatusin et ma isegi nautisin sealveedetud aega, kuigi alguses tundus kõik no oi kui lootusetu. Hommikul vaatasin vanu Kelgukoeri ja nii hea tunne oli Ivo Uukkivi näha. Ma ilmselgelt saan telekat vaadata ju ainult Kristo juures.

Eile õhtul vaatasin Saksamaa-Austraaliat, ja see oli kohe esimestest minutitest alates PUHAS KURADI NAUDING, sest et alates Jürgen Klinsmannist 2006.-l on Saksamaa olnud lihtsalt imeline ja ma olen nii õnnelik, et Löw suudab meeskonda sama vingena hoida ja ja ja ma reaalselt tahtsin niutsuda nende ideaalsete söötude, uskumatult ilusate väravate ja lihtsalt nunnude sakslaste nägude peale. 95 minutit maailma parimat tunnet :)

Täna sain teated sellest, et konsultatsioonid jäävad täna jälle ära ja tra ma enam üldse ei viitsi nendesse minna. Kurat ma ei taha enam kuskile minna. Tööd ei ole, aga mind see veel häirima ei ole hakanud, vähemalt tegevusetuse mõttes mitte. See, et palka jääb iga päevaga aina vähemaks, on muidugi murettekitav, aga ma ei tea.. ma ei viitsiks praegu küll tööd teha. Nii hea on esimest korda aasta jooksul lihtsalt lebotada, nii et sa tead, et sellest ei juhtu midagi halba. Nii hea. Ma loodan, et suvi ei saa kunagi otsa.

Ja veel ma loodan, et ma jätkan põnevate õhtupakkumiste saamist, sest et need on mu suve siiani väga ilusaks teinud.

Ja veel ma loodan, et Holland võidab täna Taani ära. 3 tunni pärast on mu tänane nauding juba läbi. Võib-olla jääb vaatamiseks veel Itaalia mäng, we'll see.

Kell on 10:15 ja ma olen ARVUTIS (mängib "Tonighti" dub version ja mingi Bob Marley natuke ja selles mõttes mulle kõik sobib) . Mul on monitori ees mingid võileivad, kus on peal sink, juust ja tomat, ning see on imelik, tõepoolest imelik, kuna ma ei ole elu sees ise teinud võileibu, kus on rohkem kui üks asi peal. Kas see on murettekitav fakt? Nelja võileivaga taldriku kõrval on ee, 1,25-ne koka, mis mind natuke oksele ajab, aga ma millegipärast joon seda ikka, nomatter mul on kotis Kelluke, ja teadsa, kodus on muidu ka olemas joodavaid asju nagu piim, vesi, apelsinimahl ja muud põnevad. Paarkümmend minutit tagasi sain lõpuks pildi ette, ja ma ei saa aru, kuidas see juhtus, et Kristo lasi mul hommikul terve 1,5-se ginipudeli ära juua. Mul oli kogu aeg, lihtsalt kogu aeg ennem ülihea olla, nii et oli lõbus ja samas pilt oli ka ees, ja nüüd hommik selle faking gini pärast- oh, masendav. Meeldis Marie suvila, Mariele meeldisid ta sünnipäevakingid, aus diil minugimeelest. Parim hetk oli vist piibutamine, aga mitte alguses. Kuskil eeeee öösel (konkreetne ju) oli hea. Paar mahvi ja ooooo väike lendamistunne või jaa? Joanna meeldis muidu kohutavalt ja ma olin Kristo peale reaalselt vihane, et tal oli samasugune mälu nagu ee Grey Anatoomias on mõnes osas mingitel eitedel mälukaotused, et nad küsivad iga viie minuti tagant samu küsimusi, nii et ta (Kristo siiski) ei teadnud kunagi Joanna nime. Tra nii ilus nimi ju. Ma olen sitaks vihane. Ja kuigi hommikul ärritas ta mind samapalju nagu ka öösel (isegi rohkem ma pakun), oli see hommik minu meelest päriselt üks parimaid. Hommikuväärtustaja nagu ma olen (vihkan määratlusi), võin näiteks tuua ka Brita sünnipäeva järgse hommiku, kus kõik oli ka päris ilus, aga natuke lühikeseks jäi, ja mõnes mõttes ka kuivaks, kahjuks ainult ülekantud tähenduses, sest et muidu palavus tappis ja kuiv meil olla ei olnud kohe kindlasti. Ikkagi, see tänane hommik, see oli alguses selline MÕTLIK, ülinormaalne oli põletada kõik tikud (NII DIIP!), et pärast Kristo ikka vinguda saaks, et tuld ei ole, siis teha Kristoga kerge porgandipiknik ja siis sisse minna ja kõik üles ajada. Lõpuks ärkas peale ca 10-tunnist magamist ka Üllar ning Kristo äratas Keku ja meil hakkas natuke veel rohkem naljakas olema. Muidugi ei suutnud Kristo peatada muude asjade vahel ka oma regulaarselt korduvat küsimustevoolu: kus on Liina, kas Brita on siin, millal Brita ära läks, kes magab, kus mu suitsud on, miks inimesed põrandal magavad, miks söök otsas on, kus on porgandid, mida siin need põletatud tikud teevad, miks tuld ei ole, mis su nimi on - ja nimekiri jätkub. Uskumatu inimene on samuti omaks võtnud väikese röhitsemise ja vene stiilis 'mine perse' ja üldse panime me Liinuxiga täna tähele, et lamekaklubi aina laieneb. Liinuxiga muidu samuti vägatore õhtu, tänan sind, mu pisike operatsioonisüsteem. (sertifikaadinumber 3x920) Peol oli kena muusikavalik (sõna challenging oleks väga sobiv, ma arvan), eriti meeldisid plaadid GREATEST HITS 2009 ja PIDUPIDUPIDU. Eriliseks lemmikuks sai aga nimetu plaat, mille lood on lihtsalt peaKOLPA, tra ajuKOORDE imbunud, nofakk, eriti need lood, mis kõlasid a-a-a-a-a-a-a või o-o-o-o-o-o-o. Tõeliselt vahva! Juba igatsen taolist muusikat.

Muidu helistas praegu mu veider ülemus ja küsis, kas ma 13.30 ei tahaks tööle tulla täna. Okserefleks hakkas võimust võtma ning kujutasin ette, kuidas ma oma postkaarte oksega kaunistan. Ütlesin, ei, aitäh, ning läksin külmikusse. Makarone ma omale siiski teha ei vitsi, kuigi kui koju tulin, oli selline tunne, nagu võtaks praegu mingi suvalise retseptiraamatu ette ja teeks absoluutselt ükskõik mida (me ei hakka praegu rääkima sellest, kui palju ma sealt oskaksin teha), sest et nälg oli täiesti kohutav. Kohe varsti peaks mu sõber Valentina siia jõudma ning temakesega lähme me seejärel loomaaeda. No, peale väikeseid asjatoimetusi (i hi hi).

Igal juhul, unustasin mainida oma reisimismooduseid täna. Noja eile. Sõitsin 4-ga kella poole kaheksa paiku Tiskresse, kust me Liinuga hääletama hakkasime, ei hakka mainima, kui naljakas mul oli. Rõhk kahjuks sõnal mul. Natuke vehklesin ta ees, üritades autosid igast salatrikkidega seisma meelitada, aga Liinux oli nii tuim, et arvata on, et ükski auto meie juures ei peatunud.. Veidi paanitsesime, saime sõpru juurde ja peale meid võttiski mingi hispaanlane või L arvates türklane (kammoon, türklaseks pidasime me vist veel kedagi??), kellel oli kõõm ja võimalik et ka täid, ning kes soovis saada Paldiskisse VÕI Pärnusse. Peaks mainima, et kohale me jõudsime siiski suhteliselt igavalt (kui välja arvata röökivad laulud YOU'RE AN ASSHOLE Raadio Maanias jms) ja isegi Liina orienteerumisskillid said punkte juurde. Okei, ärasõitmine oli natuke veidram. Hommikul läksid kõik peale minu, Liinu ja Keku marsale, me siiski kokkuhoidlikud (ümberlülitunud majanduskriisi säästurežiimile, nagu Marko ütleks). Liina ja Keku valmistusid juba sääri paljastama autode tulles, kuid oh õnnetust! tee tundus väljasurnud olevat või midagi, kuna autosid sellel teel lihtsalt ei eksisteerinud. Mind jäeti valvesse tee äärde. Esimest autot nähes (selleni läks veits aega siiski) tahtsin ma istudes hääletada, kuna jalad lihtsalt ei kandnud ja pilt oli ikka veel pilukas, aga Liina hakkas kiljuma ning ma pidin tõusma ning mingi lambine maastur, kus oli mingi abielupaar sees, võttis meid peale. Esimene auto, pole paha. Autos jäin ma Liina sõnul magama, kuigi see on väga vaieldav, ma ütleks. Tulime Lucca juures maha ja Liina saatis mu 4-le. 4-ga sõitsin Väike-Õismäele, kust pidin minema 36 peale ja sõitma 2 peatust, rõhutan, ÜKS JA KAKS. Otse loomulikult jäin ma magama ja kuna välja enam tulla ei viitsinud, sõitsin kerge ringi ära, Virust läbi ja tagasi läbi Nõmme Õismäe poole. Ärkasin umbes kolm korda, kui mu kokapudel kogu aeg minema veeres. Rumm turritas natuke kotist välja ja üldse oli kõik vahva. Ärkasin paar peatust enne enda oma, ning ilmselgelt oli siiski raske silmi lahti hoida, kuna oma peatusest sõitsin ma jälle mööda, ka teises suunas: Une-Mati tuli toredal hetkel jälle külla. Enam ma mingeid ringe sõita ei viitsinud, nii et läksin järgmises peatuses maha ja kõmpisin koju. Siis olid silmad juba korras, nägin kõike selgelt. Tegin salastatud numbrilt koju väikse kõne, et teada, kas rummi peaks paremini peitma ja koka ära viskama või mis sellega on. Õnneks kodus kedagi polnud ja nüüd ma siin olen ja vingun koos Keku ja Mariega, kui sitt olla on, kuigi enam ei ole. Naljakas on.