Sinust ainuüksi saaks terve maasikaaia ehitada! Aga nüüd ma olen nõutu. Täpselt nagu kunagi-

Vaheaeg, mis tundub ikka veel nädalavahetusena, algas hästi. Algas Kerttuga. Üllatuslikult tuli neljapäeval spontaanne pakkumine reede õhtul midagi ette võtta. Sõitsime niisiis järgmisel päeval mu katkise vihmavarju pärast algul Kadriorgu, kus leidsin nii nunnu uue nurgakese enda jaoks. Sealt trammiga koos noore neoonmütsilise peootsijast neiuga kesklinna, kust Mustamäele. Peale seda algas midagi imelist. Mõned šampused, siis veinid, siis viinad, ja nende vahele oh kui palju naeru ja flow'd. Ma polnud nii ammu Kerttut näinud ja nüüd tuli see tunne. See, et inimest üle pika aja nähes arvan ma, et olen teda igatsenud. Niisiis tulemuseks hea tunne, uued tutvused ja vaidlematult imeline vaheldus igapäevasele kainele naerule.

Laupäeval ajasin kohviga peavalu minema, pühapäev lihtsalt mälu. Õhtupoole teatas mu asjalik Deisi, et homme saame kokku. Ei julgenud vastu vaielda ning pakkusin omalt poolt välja pikniku, mis oleks olnud sehr romantisch (nagu ka kõik meie tegevused imelise karikakraneiuga), kuid jäi esmaspäevahommikul aknast välja vaadates ära. Mõtlesin, et kurat, mida ma mõtlesin, selline ilm on olnud juba kergelt kuu aega. Unistused jäävad, eks. Igal juhul, esmaspäeval bussile ma hiljaks jälle jäin, vaatamata varajasele ärkamisele. Kokku saades teatasin oma MC-le, et otsekohe soovin süüa saada, ning muidugi oli suunaks mäkk, millele mõeldes mul juba paha hakkab. Iseenesest oleksin ma palju parema meelega ostnud asju kaasa Sõõrikukohvikust, mida ma tõesti igatsen, aga kogutavad klaasid on ilmselge põhjus otse mäkki suunduda. Sinised klaasid suurte einete ja McFlurrydega saadud, suundusime Allani järgi spioonides ning oma tonnist toidukoti enda järgi kordamööda vedades bussiterminali. Bussi peal juhtus Deisi tutvuma jalajõllitajaga, kuid õiges peatuses me siiski maha läksime. Astusime vapralt üle tee ning alustasime kiirtoidupiknikut jahtide ees, kuhu inimesed mahtusid kahjuks ainult põlvitades. Seejärel olid plaaniks tutvumised kalameestega, väikesed ohked ilusa vaate pärast ja ja ja see kõik jätkus. Nautisime asjandust, mille Deisi pakkus muuliks olevat, ja nii see päev lõpule jõudiski. Tagasiteel sai marki täis teha mölisejate allkirjastatud kirjalike avalduste ja kahenädalaste klaasipausidega.

Ja siin ma nüüd olen. Endal kaks filmi vaatamiseks valmis ja teised 38 tõmbamisel (mis on ilmselge põhjus õnnelik olemiseks), ja ma tahan nüüd lihtsalt magama minna.

Eile ma JOONISTASIN! Sa ei kujuta ette, kui vabastav tunne. Ja raamatud, lihtsalt mmuah. Kõik on nii hästi. Vaja ainult lahendada homne filmiõhtu probleem ja sellest tuleb mu õnnelikem vaheaeg läbi aegade?

Ei. Tähelepanu lõigule nr.1.

Juba nädal aega ma üritan siia midagi konkreetset kirja saada. Natuke Elvat, natuke kirgi, Pico-Ballasid ja Liinat, natuke tahtmist Deisit näha, natuke kahevahelolemisi Haapsalu ja pühapäeva suhtes ning hästi veidi mõtteid sellest, mida ma nüüd lõpuks ometi teen.

Rääkisin üle pika aja Karoliniga ja hea tunne oli. Nii imelik on rääkida inimestega minevikust; hakkasin meenutama ja kurat kui lähedased me kunagi olime. Mis vahet on, lasteaed, algklassid. Kool, igapäevased kõned ja väljas mängimised. Naljakad seitsmes, kaheksas, üheksas eluaastad. Naljakas. Naljakas.

Tahaksin sulle kuulamiseks mingi lingi anda, aga ei leia head kvaliteeti. Lihtsalt ütlen, et Arctic Monkeyse Cornerstone tekitab kuidagi koduse tunde. Mitte minu konkreetse kodu tunde, lihtsalt, nagu ma oleksin kindlas kohas. Härra Turneril on ikkagi fantastiliselt geniaalsed laulud. Sõnad on eraldi jutt ja muusika on eraldi jutt. Kõrvad puhkavad ja lauluhääl üritab areneda.

Filmidest on hetkel vaatamisel Fight Club. Vaatasin eile huvi pärast ära Observe & Reporti ja Fightingut. Fighting oli selline, noh, ajuvaba, aga nunnu, kuna Channing Tatum on meeletult nunnu ja see tšikk ka, ja ma ei tea, iseenesest oma žanri kohta oli korralik meelt tõesti lahutav film. Observe & Reportist lootsin rohkemat, aga see, et režissööriks oli naine, nagu NAINE? See oli suht feil film. Arvasin, et kahest kaubanduskeskuse turvamehest rääkivast filmist on nõmedam see Paul Blarti film, kuna see oli ikka päris mage, aga ma ütleks, et Seth Rogeni filmidest on O&R vist üks mõttetumaid. Nii et mõlemas pettusin. Arvasin, et Seth Rogeni filmid lõbustavad mind alati, aga tegelikult on ikka nii raske leida head komöödiat viimasel ajal. Viimane reaalselt naljakas film oli ikkagi Superbad. Kuigi ülihea oli ka Hangover. Aga okei, see selleks. Veel olen vaadanud sitaks filme, blablabla, aga ma kirjutan nendest hiljem. Kui üldse. Nii lame mu meelest on siin mingit hullu filmikriitikut mängida, aga samas, kes mind ikka kuulab. Naeran. Deisi kuulab ja Marie kuulab ja Anna-Liisa oskab teha nägu, nagu kuulaks. Aitäh.

Channing Tatumit meenutades tuleb meelde, et raha läheb täiesti valguskiirusel, just kurtsin oma pardineiule, et 500 krooni on alles. Loodan, et Üllar ja Marie mäletavad, et on mulle väiksed summad sees. Ja Deisike tahab mulle midagi muud tagasi anda. Igal juhul, küsimusel kuhu raha läheb on ainult üks vastus. Mul on Esquire, GQ(2x), Wiredi, MOJO ja Computer Artsi uued numbrid. Love.

Imelik. Kui kuulasin esimest korda Daniel Merriweatheri "Red'i", oli esimene pähetulev sõna ODAV. Tundus liiga mõttetu lugu. Praegu ütleks, et päris ilus siiski. Ilus tõepoolest, ühes selle sõna parimatest tähendustest. Mõiste 'ilus' alla mahub ka Coldplay vana album Parachutes. Mõtlen, kuidas see juhtus. Imelikult, jällegi imelikult: leidsin kogemata arvutist täiesti suvalise "Don't Panic", mida ma ei tundnud ja mis mulle midagi ei tähendanud. Pane tähele, minevik. Last.fm väidab, et nüüd on antud lugu mu top track läbi aegade. Seda vist kuu ajaga. Aga üllatab ka reaalselt uus muusika. Arctic Monkeys. Täiesti uus saund ja ma ei ole isegi pettunud. Muidugi, mingi mikroskoopiline osake minust tahab uusi "From The Ritz To The Rubble'eid", aga tuleb tunnistada, et ka Humbugi uued helid panevad seest midagi soojalt muusikataktis võnkuma.

Kokaiinimuusika sai järgi proovitud. Selle mõju seisneb koheses une peale ajamises, mis oleks kasulik ükskõik kellele peale minu. Minu, selle inimese, kes jääb püsti seistes ka magama.

Muidu on päevad kuidagi ilusamad. Korraga, äkki. Postimehe horoskoopidel (nagu ka ilmateadetel, mida ma lõpuks ometi tähele ka panen!) on tavaks kogu aeg millegipärast täppi minna ning inimesed, kes mind ümbritsevad, avanevad mulle taas aina parematest külgedest. Ma olen üle saanud sellest, et ka neil on omad vead ning taas tundub kõik vapustavalt imeline. Jälle oleme Valjaga selles staadiumis, kus mõlemal meenub minevik ja sellel armastus põhinebki. Hui vist. Aga ega ma midagi öelda enam ka ei julge.

Kuidagi on siiski need mõned inimesed, keda tunnen kõigest 2,5 nädalat, liiga sügavale südamesse pugemas. Kõike, kõike teeks nendega koos. Äkki on mul lihtsalt juures kaks väga head sõpra ja üks imeline inimene, kellele isegi tiitlit leida natuke võimatu. Meil on sama juuksevärv ja kõrva taga täpselt samas kohas üks sünnimärk. Meie naerame lõpmatult üksteise kõhtudesse ja sööme vikerkaari. Imelik on leida selline inimene sellise aja jooksul. I am stunned ning mõned mured ujuvad võib-olla tänu sellele iseenesest kuidagi kiiremini minema.

Ma igatsen röstitud Porgandi-Pillesid ja jalgpalli. Kõigeks on avanemas võimalus, aga ma olen segaduses. Nii palju uusi võimalusi, nii palju uut, kogu aeg ja iga päev, see on fantastiline. Ja fantastiliselt segadusseajav. Praegu eksisteerib suvetunne igatahes küll.

Leidsin sahtlist lõpetamata Grapetiseri!! Ainult uus Esquire on veel puudu. Ja raha kindlasti on. Hui.