she went down down down there into the sea

Kui välja tuli Interpoli "Interpol", kirjutas üks vene ajakirjanikust neiu, et Interpoli võlu on selles, et korraga kõlavad nad intiimselt ning samal ajal ka suurejooneliselt ja pidulikult. Niimoodi ma nende peale nüüd alati mõtlengi. Et nad on üks mugav ball mu kõrvades.

Interpol on ilmselt kui mitte ainuke, siis kindlasti põhiline põhjus, miks ma New Yorgis ära käia tahan.

kuni ma oma miilidepikkust sissekannet lihvin siin

someone send a runner through the weather that I'm under for the feeling that I lost today

ei mäleta, millal viimati mõni lugu nii kaua oleks meeldinud

Ma ei tea, kuidas ma Deerhunterist nii mööda olen vaadanud, aga not anymore igal juhul. Hämmastavalt ilus muusika.

Kuulan Shout Out Loudsi. Ma ei tea, nii palju uut hinge puudutavat muusikat on vahepeal olnud, aga sellega seonduvalt ei ole ühtegi mälestust tekkinud. Aga oh kui palju mälestusi on aastast 2008, siis ma kuulasin Shout Out Loudsi "Our Ill Wills" albumit ja Interpoli "Turn On the Bright Lights'i" ja oh kui hämmastavalt head tunded neid kuulates pinnale ujuvad. See elevusttekitav sisemine värin, kui algamas on midagi väga head, või kui tunned, et asjad, mida oled soovinud, on täide minemas justnimelt hetkel, kui seda mõtled. Ja see tundemälu muusikaga seoses tekitab nii head tunnet, nii head tunnet, et uude aastasse, mis tõotab nii palju muutusi (ja kuna muutused on alati for the best, siis ka aastasse, mis tõotab nii palju head), tahan ma astuda justnimelt nende ilusate tunnetega, mis on küll minevikust, aga vähemalt sümboliseerivad minu jaoks midagi ilusat. Ja ilusad tunded tekitavad mu sisse kindlust ja olla on hea. Niimoodi lähen ma uuele aastale vastu.

Mul ei ole enam midagi uut endale lubada. Asjad, millele ma peaks nüüd keskenduma, ma olen nendele tegelikult kogu oma elu üritanud keskenduda. Ometigi see aasta olen paremini nendega hakkama saanud ja ma tegelikult tänan selle eest ühte sõpra, kellega on nii imeline suhe olnud, ma isegi usun, et see võib-olla algaski aastast 2008. Ta on mulle selle aja sees öelnud palju asju, mis, nagu me siin mõned päevad tagasi teada saime, ei ole ta öelnud sugugi mitte teadlikult mulle nii suurt mõju avaldades. Ometi on asjad hinge läinud ja mõtlema pannud ja näed sa, siin ma olen, nii lähedal oma eluunistustele kui eikunagi varem. Magnificent tunne.

Sõnarubriik  kombineeritult filmirubriigiga: vene keeles tähendab olevik (настоящее) ka sõna päris. Vaatasin eile Artificial Intelligence: AI ära, ja veider oli näha seda igavest kunstintellekti loomise lugu jutustatuna (minu jaoks) uue nurga alt. See nagu ikkagi jälle rõhutas uutmoodi seda, et inimesed elavad harva olevikus. Ainult uudishimu ja unistused viivad meid edasi, üldiselt öeldes elame me tuleviku nimel, põhimõtteliselt peaaegu tulevikus. Varem kõlas see kuidagi valesti, tead, nagu unistustes elamine on vale ja tuleks rohkem mõelda ainult sellele, mis juba käes. Nüüd see film, milletaolisi ma tavaliselt no issand, kuidas vihkan, lasi näha, et tulevikus elamine pole mitte vale, vaid väga võimalik, et isegi inimlikkuse tunnus. Ma ei tea. Mul on ausalt öeldes alati tunne, et ma loen filmidest ja raamatutest väga valesid asju välja.

Sõnarubriik number 2: "häid jõule" on üks koledamaid asju, mida öelda, minu meelest. Sest et õpetajad on pannud vihkama sõnu hea ja halb ja ma ei taha kellelegi soovida lihtsalt HÄID jõule. Las nad olla pehmed, lumised, soojad, piparkoogised, mandariinised, kasvõi lihtsalt ilusad, aga mida kuradit tähendavad head jõulud? Ma olen kohutavalt tige sõna "hea" kasutajate peale.

Sõnarubriikide lisa: teades kolme keelt, on väga mugav olla tegelikult. Kui inimestel, kes valdavad hästi ühte keelt, ei tule mingi sõna meelde, siis noh, mõtle palju tahad, see lihtsalt ei tule meelde tavaliselt. Kui sa tead kolme keelt, on võimalused, et sõna tuleb meelde kasvõi mingiski keeles, kolm korda suuremad (REAALKLASS!!) ja siis on alati võimalik kasutada kas sõnastikku või selle kasutamise puudumisel kasvõi tuletissõna (derivative oli antud juhul esimene sõna, mis pähe tuli). Kui ma räägin eesti keeles ja mul tuleb mingi sõna inglise keeles varem meelde, siis inimesed naeravad, aga see ei ole imelik ega naljakas. Mul ei ole emakeelt, kui seda nüüd niimoodi definitsiooni järgi võtta, ja tegelikult võin ma samahästi naerda, et mul tuleb eesti keel enne inglise keelt meelde ja vene keel enne inglise keelt. Mõnikord on kurb meel sellest küll, sest et keel on üks esimesi kuuluvustunnuseid, mida inimene elu jooksul omandab, aga samas, tänapäeva kosmopoliitses ja aina globaliseeruvas maailmas, ma ei tea, kas see on just väga suur põhjus kurb olla. Mida rohkem keeli, seda parem, ja enne seda kui ma isegi teadsin, mis mõttega ma üldse ühtegi keelt õpin, umbes 5-aastasest peale olen ma unistanud paljude keelte teadmisest. Nii umbes 4 aastat tagasi ma küll lõpuks otsustasin, mis keelt päris oma keeleks pidada, kuid mõnikord tuleb ikkagi see kahtlushetk sisse, et kuidas ma pean enda omaks midagi, mis ei minu vanematele, ega kellelegi, kellelt ma midagi pärandada võisin, ei kuulunud. Ma ei tea. Igavesed küsimused.

Sõnarubriikide lisa number 2: Jaan Kaplinski hülgab eesti keele, avastasin ma täna. Ausalt öeldes, kuigi ma olen alati härra Kaplinskist väga lugu pidanud, ei ole tema avaldused eestlaste ja eesti keele kohta mulle tihti meeltmööda olnud. Kuigi tuleb tunnistada, et ka mina arvan, et eesti keel on võõrkeeltest võetud tuletissõnade poolt ohustatud, ei valmista mulle sugugi pahameelt sõnamoodustus. Ja eesti keelt ma vaevalt, et kunagi päris hülgan. Vott.

Käisin ükskord balletil. Väga ilus oli. Armusin paari palasse. Kolme järgneva kuu jooksul sain teada, et nendesse on armunud enamus maailmast.

Ja oh kui hea tunne oli tuttavaid noote kuulda The Painted Veilis, mis lõpuks osutus üheks lemmikfilmiks.

al puro perder el ganar no compara

Tuleb tunnistada, et millegipärast alles hiljuti tõmbasin endale uue Interpoli, Vampire Weekendi, Klaxonsi ja Brandon Flowersi. Ja järjekord, milles antud albumid meeldisid, on täpselt seesama: Interpolist no mitte ühtegi halba sõna lihtsalt, geniaalsus kõige ilusamas ja lihtsamas vormis; Vampire Weekend hea ja Klaxons ka. Brandon Flowersi kohta ausalt öeldes pole ka midagi väga eriti halba küll öelda, aga kuidagi olen sellest The Killersi faasist ülesaanult vähem vaimustuses ka Brandoni esialbumist.

Ma olen haige ja jäämas asjadest maha veel rohkem kui enne. Ja hakkab täiesti minust mitteolenevatel põhjustel jälle pihta see lõpmatult väsitav ja masendav suletud ring, kus ma ei jõua midagi tehtud ja asju aina kuhjub ja ühesõnaga lasin just selleaastase lumepalli lõpuks veerema.

Mäletan, et vahepeal mõtlesin, et järgmine blogi tuleb lõpuks ilma amatöörlike filmiarvustusteta, teen väikese filmivaab perioodi, ja siis ma mingi aeg läksin Sõprusesse ja vaatasin ikkagi I'm Still Here ära ja no oli väga ilus film. Väga väga väga väga ilus film. Jätan siis detailsemalt rääkimata, et ühte no peaaegu filmivaba sissekannet mitte ära rikkuda. Okei, sellest ei saa filmivaba sissekanne tulla, olgem ausad, pärast imelise I'm Still Here nägemist tuli sjuke filmiisu, et ma ei suutnud enam end tagasi hoida, nii et mida ma veel näinud olen? The Shining oli üks täiuslikkumaid filme, mis kunagi tehtud, Heat oli väga hea, Centurion oli okei - mitte midagi halba, mitte midagi head, The Disappearance of Alice Creed oli selline korralik odav inglise film, mis tegelikult päris meeldis isegi, $5 Dollars A Day oli meeldivalt nunnu, Searching for Bobby Fischer 90-ndate stiilis veidi dramaatiline ja just eile vaatasin The Kids Are All Right ära, sest et PÖFFi kava oli küll hea, aga osasid filme, mida ma sinna kavasse väga ootasin, mitte leidnult hakkasin neid paaniliselt tõmbama. The Kids Are All Right oli neist esimene ja ma ütlen sulle PÖFF, et nõmeda vea tegid sellist filmi välja jättes. Väga lahe film. Samas, just tegin ära kava, et mida ma lõpuks siiski lähen PÖFFile vaatama, ja oh issand, neid filme tuleb juba kuhjaga, ma ei tea, kust ma raha võtma hakkan. Õnneks jäin valikut tehes nende filmide juurde, mida juba varasemalt näha tahtsin (jättes, jumal tänatud, välja need, mis juba tõmbamisel on, ja need, mida arvatavasti hiljem mitte ainult PÖFFil näitama hakatakse), ja tuli ikkagi välja 18 filmi. Kuidas kurat see peaks mu eelarvesse mahtuma. Siin kava mu Mariele, Deiskarile ja teistele nunnudele, kes tahavad ühineda. Panin kirja kõik toimumiskohad, aga kiisu sa ju tead, et kõige rohkem maailmas eelistan ma saali nimega Kosmos 1. VÕTA ÜHENDUST

Täna nägin unes Taanieli. Vaatasime tema ja Itiga mu ärafilmitud materjali ja ma rääkisin neile, kui geniaalse lõpu ma oma filmile mõtlesin, kui peategelasest tüdruk on kuskil kontserdil ja midagi juhtub ja ma oli nnii vaimustuses, et Itiga ei tulnud mul see filmilõpp üldse hästi ja siis kui Taaniel unne tuli, siis tuli kõik ära, et ärkasin üles ja mõtlesin, et no peaks nüüd kirja panema, mis ma just välja mõtlesin. Esimene mõte: kontsert, okei, pärast millist sündmust hakkab kontsert? Teine mõte: misasja, mu filmi peategelane ei ole tüdruk, kaks poissi on. Kolmas mõte: mismõttes ma mõtlesin oma filmile lõpu? See on dokkfilm, ma ei saa sellele mingit lõppu lavastada. Igal juhul tuli välja, et jah, nägin und filmist, mis polnud isegi minu oma. Kurb tunne oli. Ja ikka pole ma Heiko ja Adrieniga midagi ette võnud viimasel ajal. Oh kui kiiresti kõik jälle minema hakkab, kui ma kooli tagasi lähen.

Loen Kafka "Protsessi" ja Ellise "American Psychot" vaheldumisi. Kuidagi kõhe tunne on mõlemast. "Protsess" väga meeldib, aga naljakalt kõledad on mõlemad raamatud, kuigi räägivad täiesti erinevaist asjadest. Ma olen viimasel ajal kuidagi häirivaid paralleele tõmbama hakanud inimeste ja asjade vahel. Meenub see TÜ loogikatest, millest Laura mulle rääkis, kus mingeid lambiseid asju tuleb kokku viia. Ma tunnen ennast selle vabatahtliku tegijana praegu. Lihtsalt on üks ja on teine asi ja äkki on nad sarnased. Erinevad ja, ma pean mainima, huvitavad mõtted tulevad pähe, need panen oma bussimärkmikusse vaikselt kirja ja vaikselt tõmban mõned eelnevalt mõeldud asjad maha ja kuidagi niimoodi vaikselt mõeldes tuleb aina rohkem mõtteid pähe. Selline veider tunne on, nagu ma kujundaks ennast läbi nende mõttemasside kunstlikult täiskasvanuks. Imelik on saada midagi, mida ma alati tahtnud olen. Alati on olnud imelik. Aga ka hea. Ma ei ole see, kes tahab midagi väga kaua ja siis saab selle äkki ja ei ole rahul. Ma olen rahul. Õnnelik isegi, julgen öelda.

Kardan natuke IELTSi ja personal statementi kirjutamist. Muidu tundub personal statement just selline asi, mis mulle meeldiks, aga imelik on, et just see pani mu mõtlema, kas ma ikka sobin õppima seda, mida ma plaanin. Naljakas, kuidas ma arvasin, et olen lõplikult oma otsuse ära teinud, ja nüüd see asi, millega ma pean veenma ülikoole, et ma neile sobin, paneb mind iseendas kahtlema.

Ma ei oska seisukohta võtta-
Kas ma tahan seda, mida ma tahan.
Kuidas kujunevad soovid.
Kas tahtmine pole lihtsalt see, mida ma soovida otsustan.
Mida ma teen

Ei oska kirjutada ilusast, kui inimesed panevad kurvastama. Isegi põhjuseta, isegi kui ma tean, et tegelikult (ja see ei ole mitte mingil määral enesepettus, tõsi on) ei tähenda nad mitte midagi. Ja kui tähendavad, siis noh, seda halvem mulle. Üks hea uudis oli eile, aga hea tuju sellest ei kestnud kaua, sest et on lähedasemaid inimesi, kes suudavad mõjutada rohkem, kes ei tea kui palju nad tähendavad! Miisu V tekitas koduse tunde eile, oli nii nunnu. Gleni film mulle ei meeldinud. Imelik oli. Kas mul on kõrged standardid?

Ma vajan uut muusikat.

"Pole mõtet olla"

Kurb pole kunagi mõtet olla. Eks. Ma tahaks igaühele öelda nüüd midagi sooja. IGAÜHELE!

Kunagi, kui ma olin noor emo (see on üle lugedes maailma kõige naljakam sõnapaar), kirjutasin kirjandeid enesetappudest jne jne jne, tegin ma hästi tihti päevikusse nimekirju inimestest. Et ära surra ja kõik teaksid, kellele ma tänulik olen olnud ja kellest on megapohhui. Praegu ei ole kellestki megapohhui.

Kurat, see oli nii loll asi mida teha. Ei aja isegi naerma. (ainult "noor emo")

Ma tõmban "30 Rocki" ja loodan jõuludel palju naerda, sest et naer on ainuke asi, mis hoiab mind nutmast. (oli päris emo asi, mida ütelda)

Musid. Ma vihkan jõulukinke ja meeldib, kui inimestel on jutte, mida nad armastavad jagada.

Homseni.

armastusuudised on kohal

Mu kurat faking küll, kui Radioheadi "15 Step" ei ole selle aasta kõige absoluutselt vingem laul, mida ma avastanud olen, siis ma ma ma

Ühesõnaga on. Trust me on this

Leitud nunnust Lehm lendab.

Mida veel?

Noorhärra rõõmustas uute postitustega üle pika aja. Sain natuke aimu Biffy Clyrost ja vaatame mis sellest nüüd saab.

Siis härra pheriskoop müüb meganunnusid Vendi Tuumapäid ja raamatuid mittekirjutav neiu tahab ära anda huvitav mis hinnaga oma ilusad kotid, ma olen nii sillas, annetage mulle raha palun.

Ja kui sa leiad kõva valge lumehelbekujulise helkuri, siis anna teada. Varsti voolab väike rahaojake mu kontole ja toob natuke rohkem rahulolu mu ellu. Väga ootan teatud kinnominekut ja üldse võiks see nädalavahetus midagi põnevamat ju ka teha. PÖFFi viimased päevad ning unustatud sõprade weekend. Ilus

KEEMIA ON VIIS! Teistest hinnetest ei räägi. Uus periood uue inglise keele ja meediaga võiks alata ja siis on juba jõulud, kus midagi ei toimu peale magamise magamise ja veelkord magamise. Mis teha. Vähemalt saab puhata headest hinnetest, hahaha

Kuidas läheb. Eile ma ärkasin, läksin kooli. Tulin koolist, läksin koju. Enne kojujõudmist oli kõik kuidagi valesti ja üldse ei läinud hästi. Sõin tortillat, jooksin linna. Peale linna läksin bussi. Bussis sõimati mu nägu täis ja sellest tekkis tegelikult väga rahulik tunne, kuigi ma seda endale tunnistada millegipärast ei soovi. Ma isegi ei tea miks. Keegi nimetas mind trügivaks ebaviisakaks nooreks daamiks ja ma isegi ei vaadanud ta poole. Nii hea tunne oli. Taaskord nii tühi. Õhupallitunne. Nagu alati.

Bussis jäin tukkuma ning need olid päeva esimesed reaalselt õnnelikud hetked. Ärkamine peale Väike-Õismäed, kui ma olin juba teel Pargi & Reisisse. Seal naeratas väljumisel mulle taas üks bussijuht, aga rääkima seekord ei hakanud. Ma nagunii poleks midagi kuulnud, vihm tegi lihtsalt põrgulärmi. Naeratasin uniselt vastu ja läksin ootama tagasisuunas 36-te. Kuni ootasin hakkas mängima John Mayeri Who Says ja mul oli nii hea olla. Vihma sadas ja ma olin peatuses üksi. Vahepeal leidsin peatuses linnakardi kõrvalt seletuse, mis asi on P&R ja see oli mu viimase aja põnevaim avastus ning ma ei liialda. Ja me Liinaga muud ei tee kui mingeid lamekaid a la "Pargi & Reisisse sõidad?"

Kõige naljakam oli, kui 36, mis mulle järgi tuli, oli seesama buss sellesama bussijuhiga. Nüüd naeratasin mina (pigem hakkasin naerma) ja istusin akna äärde, mõeldes, kes tuttav tuleb järgmises peatuses peale. Ei tulnud mitte kedagi ja see oli üks rahulik sõit koju. Peatusest kõndides oli mul nii hea olla, et mind isegi ei huvitanud, et soeng ja meik lähevad vihmaga sassi ja laiali. Ma ei ole nii ammu nii hästi end vihmaga tundnud.

Ja täna sadas lund. Mul oli nii hea meel. Filmid on otsas ja mul ei ole hea meel. Esquire'iks raha pole ja mul on masekas. Kinno, välja ja salamissioonile ei saa, kuna raha pole. Koolis ma ilmselgelt käia ei viitsi, nii et kõik on hästi. Perioodi lõpp ja ma loodan, et see tuleb üks mu viimase aja parimaid perioode. Ausalt. Ma natuke olen uhke enda üle. Kuigi põhjust veel pole. Aga jah. Üle pika aja.

Midagi väikest võiks veel juhtuda.

Lisainformatsiooniks tegin ma eile midagi, mille kohta ei oska nagu öelda, et kas see oli õige samm või mida ma teen. Ühelt poolt tasuks nagu taas enda üle uhke olla (aitab, see hakkab närvidele käima), teiselt poolt aga justkui olen ma jälle selgrootu amööb, kellel pole mitte mingit arvamust, uhkust (haha, selle asja nimi on vist iroonia) ja julgust teha midagi, mida ta muidu tegema peaks. Või noh, oleneb.

Lisainformatsiooniks number 2 olen ma mures Kristo pärast, kellel on kuuldavasti mõningased peanupuga seotud mured, mida ta minuga jagada ei soovi.

Viimaseks tuleb lisainformatsioon fakti kohta, et mu sõnumid jäävad üha enam vastuseta ja see muserdab mind.

muserdama kuulub taaskord lemmiksõnade hulka.

Teemaks hiljutised asjad, sellepärast et muidu ei lõppeks see sissekanne iial.

Eile käisin oma kiisuga jalutamas, kiisu ei ole päriskiisu, ma ei ole ikka veel päris kassipoega väärt, nagu näha. Õhtu otsa saades lipsasime Maximast läbi, kus ma
a) kogemata arutasin ühe suvalise tüübiga šokolaadisorte
b) sain kokteilivihmavarjud!!

Muideks, Jay-Z Run This Town on üks viimase aja vingematest lugudest. Ma ei kuula Jay-Zd, aga ta meeldib mulle ebareaalselt. Nagu ka Oprah'le. Just hakkasin ka 500 Days of Summeri saundträkki tõmbama. Filmi ennast ei ole enne detsembrit väga saada, nii et tuleb seda nutta vähemalt ilusa muusika saatel.

Okei, iseenesest on veel see. Ja Bestuff ajab naerma, kuna need nõmedad asjad on ikka nii nõmedad. "Animals Are My Friends, I Don't Eat My Friends"? Või "Throwing Chocolate Eggs At Strangers' Faces"? Nagu, tõsiselt. Päris naljakas on olla.

Aga muidu on nii hea olla. Tegin täna šokolaadikujukesi ja leidsin Stumble'i abil selle ja lähen jälle kinno teisipäeval ja homme on väike söömine ees ja kõik on kõige parematega. Nii tahan. Kool võiks end põlema panna. (nüüd tuleb Brita ja ütleb "ära põleta kooli, see on uus ja ilus")

Juba nädal aega ma üritan siia midagi konkreetset kirja saada. Natuke Elvat, natuke kirgi, Pico-Ballasid ja Liinat, natuke tahtmist Deisit näha, natuke kahevahelolemisi Haapsalu ja pühapäeva suhtes ning hästi veidi mõtteid sellest, mida ma nüüd lõpuks ometi teen.

Rääkisin üle pika aja Karoliniga ja hea tunne oli. Nii imelik on rääkida inimestega minevikust; hakkasin meenutama ja kurat kui lähedased me kunagi olime. Mis vahet on, lasteaed, algklassid. Kool, igapäevased kõned ja väljas mängimised. Naljakad seitsmes, kaheksas, üheksas eluaastad. Naljakas. Naljakas.

Tahaksin sulle kuulamiseks mingi lingi anda, aga ei leia head kvaliteeti. Lihtsalt ütlen, et Arctic Monkeyse Cornerstone tekitab kuidagi koduse tunde. Mitte minu konkreetse kodu tunde, lihtsalt, nagu ma oleksin kindlas kohas. Härra Turneril on ikkagi fantastiliselt geniaalsed laulud. Sõnad on eraldi jutt ja muusika on eraldi jutt. Kõrvad puhkavad ja lauluhääl üritab areneda.

Filmidest on hetkel vaatamisel Fight Club. Vaatasin eile huvi pärast ära Observe & Reporti ja Fightingut. Fighting oli selline, noh, ajuvaba, aga nunnu, kuna Channing Tatum on meeletult nunnu ja see tšikk ka, ja ma ei tea, iseenesest oma žanri kohta oli korralik meelt tõesti lahutav film. Observe & Reportist lootsin rohkemat, aga see, et režissööriks oli naine, nagu NAINE? See oli suht feil film. Arvasin, et kahest kaubanduskeskuse turvamehest rääkivast filmist on nõmedam see Paul Blarti film, kuna see oli ikka päris mage, aga ma ütleks, et Seth Rogeni filmidest on O&R vist üks mõttetumaid. Nii et mõlemas pettusin. Arvasin, et Seth Rogeni filmid lõbustavad mind alati, aga tegelikult on ikka nii raske leida head komöödiat viimasel ajal. Viimane reaalselt naljakas film oli ikkagi Superbad. Kuigi ülihea oli ka Hangover. Aga okei, see selleks. Veel olen vaadanud sitaks filme, blablabla, aga ma kirjutan nendest hiljem. Kui üldse. Nii lame mu meelest on siin mingit hullu filmikriitikut mängida, aga samas, kes mind ikka kuulab. Naeran. Deisi kuulab ja Marie kuulab ja Anna-Liisa oskab teha nägu, nagu kuulaks. Aitäh.

Channing Tatumit meenutades tuleb meelde, et raha läheb täiesti valguskiirusel, just kurtsin oma pardineiule, et 500 krooni on alles. Loodan, et Üllar ja Marie mäletavad, et on mulle väiksed summad sees. Ja Deisike tahab mulle midagi muud tagasi anda. Igal juhul, küsimusel kuhu raha läheb on ainult üks vastus. Mul on Esquire, GQ(2x), Wiredi, MOJO ja Computer Artsi uued numbrid. Love.

Imelik. Kui kuulasin esimest korda Daniel Merriweatheri "Red'i", oli esimene pähetulev sõna ODAV. Tundus liiga mõttetu lugu. Praegu ütleks, et päris ilus siiski. Ilus tõepoolest, ühes selle sõna parimatest tähendustest. Mõiste 'ilus' alla mahub ka Coldplay vana album Parachutes. Mõtlen, kuidas see juhtus. Imelikult, jällegi imelikult: leidsin kogemata arvutist täiesti suvalise "Don't Panic", mida ma ei tundnud ja mis mulle midagi ei tähendanud. Pane tähele, minevik. Last.fm väidab, et nüüd on antud lugu mu top track läbi aegade. Seda vist kuu ajaga. Aga üllatab ka reaalselt uus muusika. Arctic Monkeys. Täiesti uus saund ja ma ei ole isegi pettunud. Muidugi, mingi mikroskoopiline osake minust tahab uusi "From The Ritz To The Rubble'eid", aga tuleb tunnistada, et ka Humbugi uued helid panevad seest midagi soojalt muusikataktis võnkuma.

Kokaiinimuusika sai järgi proovitud. Selle mõju seisneb koheses une peale ajamises, mis oleks kasulik ükskõik kellele peale minu. Minu, selle inimese, kes jääb püsti seistes ka magama.

Muidu on päevad kuidagi ilusamad. Korraga, äkki. Postimehe horoskoopidel (nagu ka ilmateadetel, mida ma lõpuks ometi tähele ka panen!) on tavaks kogu aeg millegipärast täppi minna ning inimesed, kes mind ümbritsevad, avanevad mulle taas aina parematest külgedest. Ma olen üle saanud sellest, et ka neil on omad vead ning taas tundub kõik vapustavalt imeline. Jälle oleme Valjaga selles staadiumis, kus mõlemal meenub minevik ja sellel armastus põhinebki. Hui vist. Aga ega ma midagi öelda enam ka ei julge.

Kuidagi on siiski need mõned inimesed, keda tunnen kõigest 2,5 nädalat, liiga sügavale südamesse pugemas. Kõike, kõike teeks nendega koos. Äkki on mul lihtsalt juures kaks väga head sõpra ja üks imeline inimene, kellele isegi tiitlit leida natuke võimatu. Meil on sama juuksevärv ja kõrva taga täpselt samas kohas üks sünnimärk. Meie naerame lõpmatult üksteise kõhtudesse ja sööme vikerkaari. Imelik on leida selline inimene sellise aja jooksul. I am stunned ning mõned mured ujuvad võib-olla tänu sellele iseenesest kuidagi kiiremini minema.

Ma igatsen röstitud Porgandi-Pillesid ja jalgpalli. Kõigeks on avanemas võimalus, aga ma olen segaduses. Nii palju uusi võimalusi, nii palju uut, kogu aeg ja iga päev, see on fantastiline. Ja fantastiliselt segadusseajav. Praegu eksisteerib suvetunne igatahes küll.

Leidsin sahtlist lõpetamata Grapetiseri!! Ainult uus Esquire on veel puudu. Ja raha kindlasti on. Hui.

Ma olen jälle eemalolev. Ilus sõna, ilus tunne. Õige muusika ja tunded on täiesti seinast seina - valik on suur. Leidsin täna päris puhtjuhuslikult mingi lehe, kust saab, küll raha eest, aga siiski, tõmmata muusikat, mis tekitab identseid tundeid nendega, mida tekitab näiteks kokaiin (meenuvad Dumbo heroiininaljad, eks, Liinux). Veel oli müügil mingi pala, mis tekitab orgasmi, ja isegi kommentaarid, mida oli sadu, nõustusid, et muusika tõesti annab lubatud efekti. Päris reaalne. Kas pole.

Just hakkasin neid jälle guugeldama ja öeldud on, et see on mingi uus spämmimoodus. Pettumus missugune, ma juba uskusin, et muusika on kõikvõimas.

Veel paar minutit guuglit ja juba on valmis uued tulemused, pluss tasuta tõmbamine. Üks naljakas kommentaar.

dr_rex_ford at 2007-12-27 05:57 CET:

after researching the subject, im convinced. but whenever I listen, I get kinda scared... I mean, these sounds are frickin' CRAZY. Some frickin alien stuff... I feel like any message can be injected into me- what if I go crazy and murder someone?

just a thought.

Nojah, edu selle avastamisega.

Ikka veel kapsapiruka tuju. Ja ma ei tea, eilne läks rumalalt. Ilus oli muidugi uinuda Fox Crime'i rahustavate helide saatel, kuid siiski, ootasin kergelt teistsugust elamust nii oodatud öölt. Ja kuigi praegu on naljakas mõelda ülelastud saamise peale, tegelikult ega siin mingit nalja ei ole. Mul jälle pankrot ja pilet suve lõppu või kuidas iganes seda imelikku plaani nimetada, jäi ostmata. Kuigi kui lõpuks kõik võlad kätte saada, peaks saama korraliku summa kokku ning ma olen jälle plussis. Dexterit võiks telekast rohkem tulla ja kapsapirukat võiks rohkem süüa ja vihma võiks lõpuks nädal otsa sadada. KA nädalavahetusel, kuna ma siiski ei soovi seda uut telkimiselamust justnimelt nende inimestega. Kes nad mulle on? Ma ei tunne ühtegi neist ning draama juba käib. Film missugune jällegi.

Filmidest rääkides meenusid täna suhteliselt kogemata Seven Pounds ja Closer, mis mõlemad mulle ebareaalselt südamesse pugesid (viimane eriti!). Tahaks uuesti näha. Nagu ka Munichit. Pean aga leppima hoopis veel ühe päris toreda Lucky Number Sleviniga, mis täna telekast tuleb. See pole otse loomulikult ligilähedalgi eelmainitud nunnudele, aga filminälg tapab, nii et leppima peab.

Seekord lepin paljuga, kuigi ei ole absoluutselt mingit eesmärki, asja, mille nimel ootamist taluda. See on vist justkui nagu edasiminek? Ma ei saa aru.

Eilne päev oli üllatav, ma isegi jõudsin ennast kiita selle eest, et olen muutunud (kuigi ma ei suuda uskuda, et ma ikka veel räägin sellest muudatusest oma elus, olles nö uut elu elanud juba jah, päris mitu aastat). See oli tõesti ajuvabalt veedetud aeg ja ma tegelikkuses ei tea, kas naerda või nutta. Mulle on hakanud see ajude puudumine kuidagi vastumeelt siiski olema. Võita võib ju naudingute osa, aga järele mõeldes ma isegi ei tea, kas olen valmis tooma niivõrd mõttetu asja nimel nii suure ohvri. Iseenesest oli kõik lihtsalt perfektne ja kui vähem mõelda, võiks ju selliseid päevi (pigem õhtuid küll) rohkemgi olla.

Avastasin, et põlenud on mul mitte nägu ja mitte käed ja mitte kael ja mitte jalad. Faking selg. Küll väike riba, aga nii all, et pükse kanda on valus. See ei ole võimalik, ma ei suuda uskuda, et ma olen põlenud nii haiges kohas. Homme võiks ju vihmagi sadada. Ma igatsen vihma. Nii, et saaks inimestega, keda sa vahelduseks ei vihka, koos istuda, midagi mõttetut teha ja lobiseda ja sõnamänge mängida (selline võimalus igal juhul olemas; kui vaid vihma sajaks).

Vaatan James Franco pilte (hetkel käsil eriti hiiglaslik guugeldamine - ma isegi enam ei mäleta, mida ma alguses otsisin - ja kogemata leidsin paar JF fotot) ja meenub, milline ta Milkis oli. Ma olin absoluutselt šokeeritud. Nagu, iseenesestki on ta juba üle mõistuse kena mees, isegi Pineapple Expressis oma rõvedalt pikkade juustega, aga siin - ma ei suuda uskuda, et üks inimene saab nii seksikas olla. Ja oh, ma ei olegi siia kirjutanud, kuivõrd mulle Milk tegelikult üldse meeldis. Ausalt, arvasin, et saab olema palju igavam. Aga Sean Penn on ikkagi ära teeninud oma parima meespeaosa Oscari (btw paar nädalat tagasi tuli siin välja, et ma armastan ta eksnaist) ja James Franco oli vägagi meeldiv lisand talle. Loost ei hakka rääkimagi. Nüüd on siin teade, et praeguseks, kui ma olen kõik Oscari nominendid ära näinud, ei ole muutunud mu arvamus, et kõigist viiest vääris Slumdog Millionaire parima filmi auhinda kõige vähem. Isiklikuks lemmikuks jäi The Reader, seejärel Milk ja Frost/Nixon, mis oli ka palju põnevam kui eeldasin.

Üldiselt on filmid ikka veel vaatamisel. Kuigi viimati nähtud Interviews pettusin kohutavalt. Ikkagi on tavaliselt fakt, et mõnda filmi Sõpruses näidatakse, mingi näitaja. Sel korral mitte. Muidu inimestele tavaliselt pikad filmid ei meeldi, aga kuna antud film eriti laiale vaatajaskonnale mõeldud ei olnudki (muidu ei oleks seda siiski Sõpruses näidatud!), siis oleks võinud selle ikkagi pikemaks venitada. Oleks võib-olla saanud poindi kuhugi ka viia nende osaliselt mitte kuhugi viivate dialoogide kaudu, vähemalt juhul, kui otsad oleksid lõpus lahtiseks jäetud. Siin aga: mõttetu intervjuu, odav flirt, mõnes mõttes etteaimatav kiire lõpp. Ühesõnaga osutus nii kaua vaatamist oodanud film üheks suurimaid pettumusi viimasel ajal - isegi mõelda ei olnud peale filmi lõppu millegi üle. Ma sellise asjaga eriti harjunud ei ole. Tsauki Sõprus. Lohutan end sellega, et lõpuks sain Sienna Milleri ära nähtud. Vist isegi meeldis, järelikult võib Factory Girli rahulikult tõmbama hakata, ainuke, mis seda filmi ära rikkuda võiks, olekski vist Sienna - enam mitte.

Eilse eest kõige ilusamad aitähid Liinale ja Mariele. Tänase päeva neli päikesekiirt (suurimat) olid jäätis lõunapausiks (midagi marjasorbeti taolist, ei olnud üldse Premia moodi), http://menwholooklikeoldlesbians.blogspot.com/ (ei jätku kauaks, aga naljakas on), Terry Richardson (keda ma mäletan fotograafiaringi aegadest ja Denissi loengutest Sisley reklaamide kohta, aga ta on siiamaani ebareaalselt vinge) ning lõpuks 500 Days Of Summeri OST (mida ma ei leia mitte kusagilt. pean faking official site'ilt kuulama) (ja õõ ma ei ole ikka veel tõmmanud Hangoveri ja millegi saundträkki veel, väga võimalik, et Milki oma; tra mu faking mälu).

Esquire'id on ikka veel lugemisel, Grapetiserit jätkub ja eilsest isegi paar veepommi alles. Mulle igatahes sobib.




P.S. Foals üllatab oma muusikaga (tuleb välja, et üllatus on minu sõnavaras alati positiivse varjundiga sõna). Tore, et see ei olnud armastus esimesest pilgust (- noodist). Sellega ei ole muusikavallas viimasel ajal just parimad kogemused.

Tsau, sulle meeldib ristpiste? Mulle päikesepiste. Eile sain tuttavaks. Päevad on olnud hõõruvad, üllatavad ja päikeselised. Veider on aga see, et päikesepisteid ma saan, aga ei põle. MA EI PÕLE ENAM, see on fantastiline. Fantastiliste asjade loend tegelikult ka jätkub, kuid mul EI OLE viitsimist see ka siia talletada. (kas ma olen uusi sõnu õppinud või jaa)

Muidu on hommikupoolik olnud väga tegus, ärkasin vanaema kõne peale, aga olin telefonis TORE. Mis toimub, mina olen hommikul tore? Niisiis soovisin ilusat päeva jätku, koristasin tuba, riputasin lõpuks kardinad üles, koristasin veelkord tuba, sorteerisin riided ära, veel natuke koristasin, sõin ja pesin nõud ära, nutsin natuke Michael Jacksoni videote peale (ma vihkan teda) ja läksin arvutisse. Seda kõike vist ühe tunni jooksul? Väga tubli olen. Ääretult tubli.

Tra mul on nii hea pleilist praegu. Õh, reaalselt parim. Nektariinid on sitaks maitsvad. Morssi sain ka eile öösel. (vaikselt vuhutan siin hetkel)

Tänane! Päev! On nii hea. Juhuslikult sain riideid juurde, mis pani mu mõtlema, et jällegi, minevikust, kui ma šoppamist suhteliselt vihkasin, pole jälgegi. Palju muu hulgas sain asendatud põlenud retuusid. Mul on nii hea meel. Nii hea meel. Peale riiete sain eile (tehniliselt täna, nii et loeb ka hea tuju põhjuseks) hea tunde heast raamatust. Ma tõepoolest ei mäleta, millal ma olen viimati nii head trillerit lugenud. Ja millal ma üldse olen viimati trillerit lugenud. Ja millal ma üldsegiiiiii viimati lugenud olen. Viimased ostetud GQ ja Esquire (mis ma omandasin eeeee päris ammu juba, 10. juunil, palgapäeval, nojah) on ikka veel lõpuni lugemata. Ja see on lihtsalt kohutavalt hea uudis (hui ongi uudis), kuna mõlemad sisaldavad seekord üllatavalt palju loetavat. Nii et põhimõtteliselt on mul iga hetk tegelikult võimalik midagi loetavat ette võtta. Vuhu! (Eriti lemmikintervjuu oli David Lynchiga, keda ma ennem ei teadnud ning mul on sellepärast kohutavalt häbi, kuna ta tundub olevat eriti geniaalne!)

Mind tõsiselt häirib, et ma kasutan viimasel ajal nii palju oma vihatud hüüumärke.

Tänase päeva jooksul tuli meelde Kings Of Leon (muideks, Notioni video on nii ilus, lihtsalt nii ilus), aga meeletu isu on uue muusika järgi. Kuigi iPodil pole absoluutselt ruumi (muidugi, Simpsonid on nii olulised ju!), on lihtsalt haige tuju midagi uut ja geniaalset leida. Ja otsida muidugi ei viitsi. Muidugimõista!

Hüüumärgid tapavad. Ma sain vähemalt kenasti kohvi täna (ja eileeeee, ii). Ja isegi ühe morsitopsi.

olen nii lahe nüüd

Kell on 10:15 ja ma olen ARVUTIS (mängib "Tonighti" dub version ja mingi Bob Marley natuke ja selles mõttes mulle kõik sobib) . Mul on monitori ees mingid võileivad, kus on peal sink, juust ja tomat, ning see on imelik, tõepoolest imelik, kuna ma ei ole elu sees ise teinud võileibu, kus on rohkem kui üks asi peal. Kas see on murettekitav fakt? Nelja võileivaga taldriku kõrval on ee, 1,25-ne koka, mis mind natuke oksele ajab, aga ma millegipärast joon seda ikka, nomatter mul on kotis Kelluke, ja teadsa, kodus on muidu ka olemas joodavaid asju nagu piim, vesi, apelsinimahl ja muud põnevad. Paarkümmend minutit tagasi sain lõpuks pildi ette, ja ma ei saa aru, kuidas see juhtus, et Kristo lasi mul hommikul terve 1,5-se ginipudeli ära juua. Mul oli kogu aeg, lihtsalt kogu aeg ennem ülihea olla, nii et oli lõbus ja samas pilt oli ka ees, ja nüüd hommik selle faking gini pärast- oh, masendav. Meeldis Marie suvila, Mariele meeldisid ta sünnipäevakingid, aus diil minugimeelest. Parim hetk oli vist piibutamine, aga mitte alguses. Kuskil eeeee öösel (konkreetne ju) oli hea. Paar mahvi ja ooooo väike lendamistunne või jaa? Joanna meeldis muidu kohutavalt ja ma olin Kristo peale reaalselt vihane, et tal oli samasugune mälu nagu ee Grey Anatoomias on mõnes osas mingitel eitedel mälukaotused, et nad küsivad iga viie minuti tagant samu küsimusi, nii et ta (Kristo siiski) ei teadnud kunagi Joanna nime. Tra nii ilus nimi ju. Ma olen sitaks vihane. Ja kuigi hommikul ärritas ta mind samapalju nagu ka öösel (isegi rohkem ma pakun), oli see hommik minu meelest päriselt üks parimaid. Hommikuväärtustaja nagu ma olen (vihkan määratlusi), võin näiteks tuua ka Brita sünnipäeva järgse hommiku, kus kõik oli ka päris ilus, aga natuke lühikeseks jäi, ja mõnes mõttes ka kuivaks, kahjuks ainult ülekantud tähenduses, sest et muidu palavus tappis ja kuiv meil olla ei olnud kohe kindlasti. Ikkagi, see tänane hommik, see oli alguses selline MÕTLIK, ülinormaalne oli põletada kõik tikud (NII DIIP!), et pärast Kristo ikka vinguda saaks, et tuld ei ole, siis teha Kristoga kerge porgandipiknik ja siis sisse minna ja kõik üles ajada. Lõpuks ärkas peale ca 10-tunnist magamist ka Üllar ning Kristo äratas Keku ja meil hakkas natuke veel rohkem naljakas olema. Muidugi ei suutnud Kristo peatada muude asjade vahel ka oma regulaarselt korduvat küsimustevoolu: kus on Liina, kas Brita on siin, millal Brita ära läks, kes magab, kus mu suitsud on, miks inimesed põrandal magavad, miks söök otsas on, kus on porgandid, mida siin need põletatud tikud teevad, miks tuld ei ole, mis su nimi on - ja nimekiri jätkub. Uskumatu inimene on samuti omaks võtnud väikese röhitsemise ja vene stiilis 'mine perse' ja üldse panime me Liinuxiga täna tähele, et lamekaklubi aina laieneb. Liinuxiga muidu samuti vägatore õhtu, tänan sind, mu pisike operatsioonisüsteem. (sertifikaadinumber 3x920) Peol oli kena muusikavalik (sõna challenging oleks väga sobiv, ma arvan), eriti meeldisid plaadid GREATEST HITS 2009 ja PIDUPIDUPIDU. Eriliseks lemmikuks sai aga nimetu plaat, mille lood on lihtsalt peaKOLPA, tra ajuKOORDE imbunud, nofakk, eriti need lood, mis kõlasid a-a-a-a-a-a-a või o-o-o-o-o-o-o. Tõeliselt vahva! Juba igatsen taolist muusikat.

Muidu helistas praegu mu veider ülemus ja küsis, kas ma 13.30 ei tahaks tööle tulla täna. Okserefleks hakkas võimust võtma ning kujutasin ette, kuidas ma oma postkaarte oksega kaunistan. Ütlesin, ei, aitäh, ning läksin külmikusse. Makarone ma omale siiski teha ei vitsi, kuigi kui koju tulin, oli selline tunne, nagu võtaks praegu mingi suvalise retseptiraamatu ette ja teeks absoluutselt ükskõik mida (me ei hakka praegu rääkima sellest, kui palju ma sealt oskaksin teha), sest et nälg oli täiesti kohutav. Kohe varsti peaks mu sõber Valentina siia jõudma ning temakesega lähme me seejärel loomaaeda. No, peale väikeseid asjatoimetusi (i hi hi).

Igal juhul, unustasin mainida oma reisimismooduseid täna. Noja eile. Sõitsin 4-ga kella poole kaheksa paiku Tiskresse, kust me Liinuga hääletama hakkasime, ei hakka mainima, kui naljakas mul oli. Rõhk kahjuks sõnal mul. Natuke vehklesin ta ees, üritades autosid igast salatrikkidega seisma meelitada, aga Liinux oli nii tuim, et arvata on, et ükski auto meie juures ei peatunud.. Veidi paanitsesime, saime sõpru juurde ja peale meid võttiski mingi hispaanlane või L arvates türklane (kammoon, türklaseks pidasime me vist veel kedagi??), kellel oli kõõm ja võimalik et ka täid, ning kes soovis saada Paldiskisse VÕI Pärnusse. Peaks mainima, et kohale me jõudsime siiski suhteliselt igavalt (kui välja arvata röökivad laulud YOU'RE AN ASSHOLE Raadio Maanias jms) ja isegi Liina orienteerumisskillid said punkte juurde. Okei, ärasõitmine oli natuke veidram. Hommikul läksid kõik peale minu, Liinu ja Keku marsale, me siiski kokkuhoidlikud (ümberlülitunud majanduskriisi säästurežiimile, nagu Marko ütleks). Liina ja Keku valmistusid juba sääri paljastama autode tulles, kuid oh õnnetust! tee tundus väljasurnud olevat või midagi, kuna autosid sellel teel lihtsalt ei eksisteerinud. Mind jäeti valvesse tee äärde. Esimest autot nähes (selleni läks veits aega siiski) tahtsin ma istudes hääletada, kuna jalad lihtsalt ei kandnud ja pilt oli ikka veel pilukas, aga Liina hakkas kiljuma ning ma pidin tõusma ning mingi lambine maastur, kus oli mingi abielupaar sees, võttis meid peale. Esimene auto, pole paha. Autos jäin ma Liina sõnul magama, kuigi see on väga vaieldav, ma ütleks. Tulime Lucca juures maha ja Liina saatis mu 4-le. 4-ga sõitsin Väike-Õismäele, kust pidin minema 36 peale ja sõitma 2 peatust, rõhutan, ÜKS JA KAKS. Otse loomulikult jäin ma magama ja kuna välja enam tulla ei viitsinud, sõitsin kerge ringi ära, Virust läbi ja tagasi läbi Nõmme Õismäe poole. Ärkasin umbes kolm korda, kui mu kokapudel kogu aeg minema veeres. Rumm turritas natuke kotist välja ja üldse oli kõik vahva. Ärkasin paar peatust enne enda oma, ning ilmselgelt oli siiski raske silmi lahti hoida, kuna oma peatusest sõitsin ma jälle mööda, ka teises suunas: Une-Mati tuli toredal hetkel jälle külla. Enam ma mingeid ringe sõita ei viitsinud, nii et läksin järgmises peatuses maha ja kõmpisin koju. Siis olid silmad juba korras, nägin kõike selgelt. Tegin salastatud numbrilt koju väikse kõne, et teada, kas rummi peaks paremini peitma ja koka ära viskama või mis sellega on. Õnneks kodus kedagi polnud ja nüüd ma siin olen ja vingun koos Keku ja Mariega, kui sitt olla on, kuigi enam ei ole. Naljakas on.

Eile ja üleeile oli tööl lõbus. Koledalt sõbralik filipiinlane lubas mulle üleeile successful life'i ja mul oli ilus kassa ja tuju oli naeratav ja mul oli Nestead. Kerttu mängis päikest mulle ja koledad tüdrukud uurisid elu ja me naersime & naersime & sa ei usu kunagi - naersime. Eile enne tööd sain palga kätte, lipsasin läbi paarist poest, tegin enda mõne hilbu ja ajakirja võrra õnnelikumaks ja jooksin tööle, kus oli natuke üksik olla, aga samas ei olnud ka, suunurgad lihtsalt kuidagi ise tõmbusid põskede sisse. Kõik oli hästi, sõpru sain jälle juurde, vihm oli sitaks armas, selline nagu veepihustist tuleks, õrn nagu. Kohutavalt hea tunne oli taevasse vaadata ja nagu musttuhat väikest musi tuleks näkku. Peale tööd läksin ja maitsesin vigurkartuleid hapukoorekastmega, õgisin teel bussipeatusse, näpud rasvased, jäin bussist maha. Rahulik olemine, ning juba paari sekundi pärast jalutasin ma rahulikult üle tee ja istusin bussile teisel pool. Teel koju ehk bussis sain lugeda GQ-d. Jälle oli tunne nagu juukseotstest liiguks ajju määratu vedelavõitu sädelev õnn.

Täna ärkasin telefonikõne peale, panin asjad ülikiiresti kokku (ma ei taha isegi mõelda, kui vähe aega mul selle peale kulus) ja jooksin linna mingile eksamile (töölt läbilippamisest polnud juttugi), see läks okeilt, väga suurt paanikat ei tekkinud (kirjutasin KOLM tundi, ja see on imetlusväärne i guess? käsi krampis), siis läksime linnukesetähelise sõbrannaga pitsat sööma, tahtsin olla viisakas ja tore ja näidata talle Pizza Grandet, aga silt RESERVEERITUD puudus ja me äärepealt murdsime kogemata sisse mingile peole. Vahepeal oli mulle telefoni tekkinud paar paanilist vastamata kõnet (nendel on minu telefonis millegipärast mingi küpsisepilt juures?) koguses 6 tk, helistasin tagasi, avastasin, et mind on otsustamisest vabastatud ja ma ei tea, kas see on hea või halb. Läksin Grande asemel Americanasse, aga toidul pole viimasel ajal minu suus üldse maitset. See on kurb. Saime pitsa nr.1 ja ma võtsin veel jäätise, mis oli lihtsalt öökimaajav, aga ma ei julgenud seda ei endale ega Valjale tunnistada. Mul on häbi. Maksmisel tegime läbi osava triki kehtetu ISICuga. Teel R-Kioskisse tuli vastu ilus Keiu või Anett, kes naeratas mulle ootamatult ilusti. Hea meel oli, Valjuns isegi ei märganud teda. Kuidas saab nii ilusat tüdrukut mitte märgata? (?)

Uitasime Rahva Raamatusse, kus ma leidsin omale lõpuks uue armastuse esimese numbri - Esquire. See saadud, uurisime natuke raamatuid ja mul oli hea tunne, kuna a) ma polnud raamatupoes üksi ja see oli uudne, kuid samas ka väga mälestusi tekitav elamus; ning b) seal olid RAAMATUD ja see on asi, mis teeb igal ajal õnnelikuks. Liikusime Esquire'it peaaegu varastades RR (Rahva Raamat, mitte Rahvarinne siiski) järgmise korrusele, aga tegelikult leidsime ennast MyFitnessist, mille peale mu armas kiisu ehmatas ning me liikusime alla ja UPPUSIME, me UPPUSIME mõnusasse õhkkonda. Jooksin kunstiraamatute poole, aga kurss muutus üpris kiiresti ning mõne minuti pärast leidsin ma ennast vinüülides tuhnimas. Mul on hea olla, kuna mul on raha ja see asi, millega vinüüle mängida. Uudsed tunded. Uudsed tunded. Pildistasin plaate, et kodus saaks piraatlusega tegeleda natuke, ning nüüd on mul selle tagajärjel iTunesis Franz Ferdinandi vägagi armas "Blood".

Vahepeal jäime Rotermanni veel (uksed kiilusid kinni, ups, keskus suleti) ja vahepeal tundsin, et isegi Boostid enam ei lähe kurgust alla. Näpistasin Valjat pehmetest kohtadest ja avastasin identset sammupikkust, kas sina oledki mu arm, mu arm?

Kui kurb on olla mul, et toit ei maitse, kuid on päevades enamatki

Esquire näiteks-