20091013
Kuidas läheb. Eile ma ärkasin, läksin kooli. Tulin koolist, läksin koju. Enne kojujõudmist oli kõik kuidagi valesti ja üldse ei läinud hästi. Sõin tortillat, jooksin linna. Peale linna läksin bussi. Bussis sõimati mu nägu täis ja sellest tekkis tegelikult väga rahulik tunne, kuigi ma seda endale tunnistada millegipärast ei soovi. Ma isegi ei tea miks. Keegi nimetas mind trügivaks ebaviisakaks nooreks daamiks ja ma isegi ei vaadanud ta poole. Nii hea tunne oli. Taaskord nii tühi. Õhupallitunne. Nagu alati.

Bussis jäin tukkuma ning need olid päeva esimesed reaalselt õnnelikud hetked. Ärkamine peale Väike-Õismäed, kui ma olin juba teel Pargi & Reisisse. Seal naeratas väljumisel mulle taas üks bussijuht, aga rääkima seekord ei hakanud. Ma nagunii poleks midagi kuulnud, vihm tegi lihtsalt põrgulärmi. Naeratasin uniselt vastu ja läksin ootama tagasisuunas 36-te. Kuni ootasin hakkas mängima John Mayeri Who Says ja mul oli nii hea olla. Vihma sadas ja ma olin peatuses üksi. Vahepeal leidsin peatuses linnakardi kõrvalt seletuse, mis asi on P&R ja see oli mu viimase aja põnevaim avastus ning ma ei liialda. Ja me Liinaga muud ei tee kui mingeid lamekaid a la "Pargi & Reisisse sõidad?"

Kõige naljakam oli, kui 36, mis mulle järgi tuli, oli seesama buss sellesama bussijuhiga. Nüüd naeratasin mina (pigem hakkasin naerma) ja istusin akna äärde, mõeldes, kes tuttav tuleb järgmises peatuses peale. Ei tulnud mitte kedagi ja see oli üks rahulik sõit koju. Peatusest kõndides oli mul nii hea olla, et mind isegi ei huvitanud, et soeng ja meik lähevad vihmaga sassi ja laiali. Ma ei ole nii ammu nii hästi end vihmaga tundnud.

Ja täna sadas lund. Mul oli nii hea meel. Filmid on otsas ja mul ei ole hea meel. Esquire'iks raha pole ja mul on masekas. Kinno, välja ja salamissioonile ei saa, kuna raha pole. Koolis ma ilmselgelt käia ei viitsi, nii et kõik on hästi. Perioodi lõpp ja ma loodan, et see tuleb üks mu viimase aja parimaid perioode. Ausalt. Ma natuke olen uhke enda üle. Kuigi põhjust veel pole. Aga jah. Üle pika aja.

Midagi väikest võiks veel juhtuda.

Lisainformatsiooniks tegin ma eile midagi, mille kohta ei oska nagu öelda, et kas see oli õige samm või mida ma teen. Ühelt poolt tasuks nagu taas enda üle uhke olla (aitab, see hakkab närvidele käima), teiselt poolt aga justkui olen ma jälle selgrootu amööb, kellel pole mitte mingit arvamust, uhkust (haha, selle asja nimi on vist iroonia) ja julgust teha midagi, mida ta muidu tegema peaks. Või noh, oleneb.

Lisainformatsiooniks number 2 olen ma mures Kristo pärast, kellel on kuuldavasti mõningased peanupuga seotud mured, mida ta minuga jagada ei soovi.

Viimaseks tuleb lisainformatsioon fakti kohta, et mu sõnumid jäävad üha enam vastuseta ja see muserdab mind.

muserdama kuulub taaskord lemmiksõnade hulka.

2 comentarios:

hhelina . said...

Vot nüüd leidsin ühe väga hea blogi ! ,Olen ausõna vaimustuses sinu postidest :)
Followisin sind, juhul kui minu blogi ka sulle meeldib, siis võiksid ka followida vms ;d
Jätka samas vaimus !

Triin said...

no mulle meeldib see postitus. väga:)

 

Blog Template by YummyLolly.com