20101124

Kuidas ma selle sügise veetsin

On üks vene film, mida ma ebareaalselt näha tahan. Ja peale selle ning et antud hetkel olen ma põnevil ja Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bombi vaatamas, et tule täna enam ühtegi filmiuudist. Ma usun, et me kõik oleme selle üle õnnelikud.

Sügis on minu jaoks ilus aeg. Varem armastasin ma kõige rohkem septembrit, sest et august sai otsa ja väljas oli ilus ja soe ja sügisene kõik ühel ajal. Nüüd armastan ma tänu Mati Undile ja mõnele istumisele (sellel aastal on need olnud enamasti õhtud ja ööd, mis veedetud Brita juures) augustit väga. September ei ole enam millegi halva lõpp, vaid lihtsalt muutus. Tead, nagu inimesed näevad kevadet mingitsorti taassünnina. Kevadet ma ikka veel ei salli, aga sügis on minu jaoks täitsa paras aeg, et ennast muuta. Kooli algus ei ole enam ammu meeldinud, see aasta aga küll. Ma olen sellel sügisel ennast tõesti üllatanud, olles hakkama saanud asjadega, mis ehk sinu jaoks ei ole eriti rasked või erilised, aga teades mu nõrka loomu, peaksid sinagi neid suurteks saavutusteks. Ma olen sellepärast veel õnnelikum kui eelmisel ja paljudel eelnevatel aastatel kokku, aga see kõik ei paista see aasta millegipärast eriti välja. Juba septembri alguses mainisin, et täiskasvanulik tunne on kuidagi esimest korda elus. Ma tahaks rõõmustada, lakke hüpata lihtsalt, sest et pikka aega on mureks olnud lapsikus. Ja nüüd kõik, mis on alati paistnud raske ja eemalolev ja tähtis ja suur, tundub nüüd käeulatuses olevat. See on veider tunne, ja mõistlik olles teeb see mulle palju rõõmu. Aga mitte nii karjuvalt ekstaasis õnne nagu kunagi. Ma loodan, et kogu mu vaikne rahulolu on kõigest sügise kõrvalnähtude hulgas ning et mu tundelisus tuleb tagasi. Suvel olin ma emotsioonidest ja õnnest nii üleküllatud, et vahepeal mõtlesin, et olen rase ja ostsin (ilmselt siis jah, emotsiooniohtrusele alla andes) rasedusraamatu, mis oli üks ilusamaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud. See viimane lause omas praegu minu jaoks sellist imelist tähendust, mida ma ei oska absoluutselt kellelegi peale kahe inimese edasi anda kahjuks. Aga lihtsalt, et sa tead: see raseduslause ei peaks tekitama sinus sugugi mitte kriipit tunnet, vaid need on hoolikalt valitud sõnad, mis kirjeldavad, mida ma tundsin. Väga täpselt. Igal juhul, seda ei ole enam. Ma ostsin hiljuti Truman Capote In Cold Bloodi.
Fakt nr.1: Truman Capote on üks mu väheseid lemmikkirjanikke.
Fakt nr.2: In Cold Blood on tõesti hea, aga see ei ole see raamat, mida tihti üle lugeda, mul on lemmikuteks tosin tema muud raamatut.
Fakt nr.3: Kui ma olen siiralt õnnelik, tean ma, mida ma tahan, ja tihtipeale piisab mulle juba asjadest, mida ma oman. Ma ei osta meeltesegaduses asju, mida ma tegelikult ei armasta. See kõlab mitte eriti tõeselt, sest et justnimelt liiga õnnelik olles teevad inimesed tavaliselt arutuid asju, mida nad muidu ei teeks, aga see fakt on fakt justnimelt sellepärast, et ma olen oma (praegu tõesti tundub, et väga) pika elu jooksul jõudnud ennast analüüsida nii mitmestki küljest ja teha tähelepanekuid päris paljude oma omaduste kohta.

Üldiselt öeldes tunnen ennast ikka veel ebamugavalt, kirjutades 2010. Mäletad, kui aasta alguses ütles tumblrdades iga teine pilt 2010 sounds way too futuristic for my liking? No minu jaoks kõlab ikka veel. Ja tähtsatest aastatest 2011 ja 2012 ei tea ma muud, kui et 2011 on minu kodulinn Euroopa kultuuripealinnaks ja 2012 on Euro 2012. Ja kuigi 2011ni on kõigest 37 päeva veel, ei suuda minu pähe ikka veel ära mahtuda 2010. Aeg on läinud see aasta nii aeglaselt. August tundub olevat juhtunud vähemalt 2 aastat tagasi ja 2010. aasta kevad täidab minu peas 0 baiti. Kui ma iga aasta ütlen, et oh, detsember on käes, tundub, et just tähistasime uut aastat, siis see aasta - no ei. Ma mõtlen, et huvitav, kas kõik hakkabki nii aeglaselt minema. Aeglustuma geomeetrilise jadana. Või on see midagi mu peas, mis selle tõttu, et puudub kindlustunne tuleviku suhtes, üritab olemasolevat kindlust pikemaks venitada.

Ma ei tea. Mida ma üldse tean? Mis mulle meeldib, kes ma olen. Mida ma tahan. Miks ma tahan. Kuhu ma lähen ja

miks filmid mulle nii mõjuvad, et iga kord viimase kolme kuu jooksul olen ma filmi vaadates tundunud, nagu ma oleksin lähedal millelegi suurele. Tead seda tunnet? Kui sul on tunne, et sa kohe-kohe saad pihta millelegi müstilisele, millelegi väga-väga olulisele ja tähtsale, mida inimkond igavesest ajast peale välja nuputada on üritanud.

Tead seda tunnet?

1 comentarios:

zlv said...

jah ja mulle tohutult meeldis see postitus

 

Blog Template by YummyLolly.com