uus bon iver on ausalt imeline

See, et Kärolin ütles lindudest, kes ta akendesse kogu aeg sisse lendavad, rääkides "cmn, sõbrad" oli ilmselt mu päeva TOP1 hetk, ja see fakt peaks sulle väga täpselt edastama selle info, et kipsiga kodus passida ei ole just teab kui vahva.

3 weeks to go.
3 weeks to go.
3 WEEKS TO GO.

Igatahes jah, oli väga kena plaan õppida selle aja sees natuke prantsuse keelt, mis mulle kolmest aastast väga külge pole jäänud, ja lugeda läbi tuhat ilusat raamatut, aga kuna ma vahepeal sain oma Vostro kätte, siis jah, praegu on 24/7 vaatamisel filmid.

Kirjandis sain palju punkte (selle kohta draftides taas üks pikk sissekanne, mida ma jälle ei viitsi avaldada), seega sain sisse Newcastlesse ja kõik läheb maxhästi selles suhtes. Kui ma vaid ei peaks nii palju vaeva nägema kõigi nende paberitega ja lõputunnistustega, mida ma pean mingi hullu raha eest tõlkida laskma ja mingid notari kinnitused selle peale saama. Tõeline põrgu - samas aga päris madal hind, mida maksta sellise võimaluse eest. Ma olen õnnelik. JA bored to death, mis on muuhulgas ka mu uue lemmiksarja nimi.

Ma ei salli seda sissekannet, kuna see räägib mulle olulistest asjadest koledas keeles ja seletamata, kui olulised nad mulle on. Aitäh tähelepanu eest.

PS. Tead seda tunnet, kui leiad oma iTunesist laule, mille olemasolust sa teadlik ei olnud, ja nad osutuvad esimese kuulamisega lemmikuks? Nojah, viimasel ajal väga tuttav tunne.

Ma olen täiesti kuskil ikskohas, nagu oleks keegi mu tarretise sisse pannud ja see võngub niimoodi vastikult ja ma ei saa välja ka. Tegelikult on üks auk olemas, aga see viib ülesse. Ja ma ei viitsi ronida, et teada saada, kas see viib tarretisest välja või mitte. Ma ei karda. Ma kõigest ei taha, et kõik läheks tavaliselt. Mitte minu jaoks tavaliselt - oleksin vägagi rahul enda tavaolukorraga.

Ja ma olen selliseid asju läbi elanud, ma mäletan, aga ei mäleta, kuidas. Pean ma midagi tegema? Ootama? Praegu on kaks unistust: et Manchester ei laseks Barcelonal võita ja et ma saaksin magada umbes kuni laupäevani ning kõik sel ajal iseenesest laheneks. Mõlemat aga ei juhtu. Kumbki ei lähe täide. Kumbki ei lähe täide.

Last.fm üllatab mind sellega, et ma olen oma profiiliga rahul. Mõttetut saasta kuulan ikka, aga ju siis vähem. Lõpuks ometi vastab top8 tõele. Sitaks ilus - ja ei ühtegi naist. Amy ja Norah ei saanud mu poolehoidu just kauaks. Võib-olla tagastan natuke armastust uute plaatide ilmumisel. Lugudest on hakanud kummitama järjekordne Interpoli omand "Pace is the Trick". Nad on ikka päris geniaalsed. Meenub, kuidas kuulasin niimoodi Killersit ja leidsin ka sealt midagi nii ekstraimelist ja jällegi geniaalset, et kuulasin neid ja kuulasin ja mõtlesin, et ei usu, et selline jumalik muusika eksisteerib. Praegu on Interpoli ja Joy Divisioniga vägagi sarnased lood. Oo vägagi.

Raamatuid ma jälle loen, mis on ülihea. Mõnikord tuleb natuke pingutada, et järjekordne teos kätte võtta, aga vaev tasub end ära. Appi, kuidas ma igatsesin eesti keelt.

Ajakirju igatsen väga-väga, aga nende saamiseks tuleks vist palgapäeva ära oodata? Kindlasti suudan. EI SUUDA - GQ nälg tapab.

Deviantartist saab aina ilusamaid kunstielamusi. Kõik aina arenevad. Ning seekord ma tahan vooluga kaasa minna.

Ma ei viitsi filme tõmmata, aga tuju on just selline, et mitte midagi peale filmide ei tahakski. Lihtsalt vaataks ja vaataks ja vaataks ja vaataks ja vaataks. "Trainspotting" on ikka veel arvutis.

Muud asjad on niisama peas. Ei viitsi teostada. Aga lähen mõtetega kaasa. See on vist hea - vähemalt midagi, mis mõtted tarretisest eemale viib.

Lühikesed laused: ma hingan sisse, kuid ei suuda õhku sees hoida. Ma millegipärast aina lämbun.