if you're not wasted, the day is

Kuidagi sujuvalt need päevad lähevad ja ma vahepeal saan Inglismaalt kirju, mis jõuavad siia nii umbes 1-2 kuuga, vahepeal veedan aega oma kiisurullidega ja vahepeal lihtsalt saadan inimestele sisutuid mitte midagi tähendavaid kirju, et neile teada anda asjadest, mis mind häirivad, mis mulle südamesse lähevad rohkem kui ehk peaks.

Lõpetasin Glamorama ja jätkasin Kundera "Teadmatusega". Kuigi olukord, millest ta räägib, on minu omale täpselt vastupidine, leian ma, et inimesi seovad sarnastes küsimustes ikkagi sarnased tunded. Ma tean, et üldiselt ei tõota raamatusse esimeste peatükkide jooksul armumine mitte midagi head, aga mul millegipärast on tunne, et see raamat on ikkagi lõpuks saamas suureks lemmikuks. Ja Milan Kundera äkki isegi leiab ka ise kindlama koha mu südames. Glamorama muljetest niipalju, et jah, midagi paremat kui Less than Zero ma veel Elliselt lugenud pole, ometigi jääb ta mu lemmikute hulka äkki just nimelt sellepärast, et areneb iga oma raamatuga. Mitte ükski ta teostest ei ole meenutanud ühtegi eelmist mitte kuidagimoodi, ainus siduv asi nendes on hoopiski meeldiv: tegelaste kordumine. Jah, jah, tal on vend Sean, see Sean jah, a oota, "Rock'n'roll, deal with it?" Sean Bateman on SEESAMA Sean? Lahe. Peategelane Victor. No Victor ja Victor, mis temaga. Blah blah blah, ta endine tüdruk Lauren Hynde? Ehk siis see on SEE mööda Euroopat suvaliselt sujuv Victor? Parim. Uskumatud seosed kui pisikesed preemiad Ellise ustavatele lugejatele. Glamorama osutus siis eriti põnevaks spioonidraamaks, pluss kordades rohkem irooniat kui American Psychos. Natuke pettusin lõpplahenduses, aga samas, oleks see olnud kasvõi pisut konkreetsem või oodatum, poleks see üldsegi Ellise raamat. Ellis kirjutab küll erinevalt, aga tema loomingus on alati see üks eriline joon, mille juurde ma aina tagasi tulen. Ta on midagi enamat kui lihtsalt põnevusromaanide autor. Nii et mõnes mõttes ma küll Glamorama lõpus veeeidikene pettusin, mõnes mõttes oli see aga ideaalne lõpp.

Matemaatika proovieksam oli lebo ja ma sain ikkagi ainult 71 punkti. Mis siis, et paljud said sellestki vähem, mul on vaja Newcastlesse minekuks vähemalt 70 punkti saada ja kui lebokaga saan ainult 71, siis no ega suurt võimalust mul enam ei ole või mis. Muidugi need mõned päevad veel valemite õppimiseks on, aga ennast teades ei tasu nendele väga loota.

Gossipi eelviimane osa oli lahe ja mul on nii kurb meel, et jälle on hooajad kõik otsa saamas (vaatasin täna 30 Rocki viimase osa ära!!).Vaatan Fox Lifest üle vana Mad Meni ja naeran Kärriga vanade 30 Rockide üle. Kõik on hea, aga tahan midagi uut. Vana on ilus, kui pole midagi uut, aga uut eelistan mina valikuvõimalust omades igatahes alati. Tegelikult uudsus tuleb mu pärisellu juba juulis ja siis taaskord septembri lõpus loodetavasti, aga no ma ei tea. Kärsitus!

Ostsin hiljuti taas ühe Afisha ja Monocle'i ja raha ei saa enam raisata, sest et Rootsi on jällegi ees, mis tõotab küll tulla üks mööda ilusaid tänavaid sihitu hõljumine (mis tundub kõla järgi kõvasti põnevam sellest milliseks see tavaliselt kujuneb), aga no raha läheb ju ilusateks kohvikuteks ja Burger Kingideks ja kommiautomaatideks vaja. Ja milleks mulle Rootsit veel alati vaja on. Nii et nii on lood.

Kokkuvõte sellele täiesti idiootsele sissekandele, mis oli kirjutatud, kuna ma lihtsalt otsustasin, et liiga kaua on mu esilehel ilutsenud Sunday Girl ja imeline Rusko, on igatahes selline, et ilmad on ilusad ja mina olen väljas kogu selle soojuse käes äärmiselt õnnelik, aga kodus ei suuda millegipärast üldse olla. Siis on selline kurb ja seesama sügisene ja talvine tühjusetunne, kui su vallutab tundetus ja asjad ei tundu olulised ja teha ei ole midagi. Juhul, kui sul on ka praegu mõnikord selline tunne, siis tee seda, et vaata ühte filmi. Mis on hea tujuga vaatamiseks peaaegu et keelatud, sest et kurb film on. Aga väga ilus. Kui sa veel ei teadnud, mis on mu kõige lemmikum armastuslugu läbi aegade (mille peale mõeldes ma nüüd arvan, et seda ei tea vist keegi), siis see on seesama film. The Panic in Needle Park sisaldab noort Al Pacinot ja kurbust ja armastust ja õh ma isegi ei eelda, et see film tegelikult paljudele meeldib, aga lihtsalt pakkumine, et kui halb tuju on, siis vaata. Ära tuju paranemisele looda, aga ehk kaob tühjusetunne. 60-70-ndatel tehti ikka fantastilisi filme küll. Chinatown ja Dr. Strangelove ja A Clockwork Orange ja The Graduate ja Blowup ja Bonnie & Clyde ja Five Easy Pieces ja Godfatherid! Jätan su siia meenutama.

The Panic in Needle Park on ainus film neist, mida ma näinud olen, kus muusika puudub ja kus see puudumine on plussiks. Ma arvan, et ega sa ka ei ole palju muusikata häid filme näinud.

talvegraafik

Reedel ärkasin kell 12 ja kujuta ette, väljas paks lumevaip maas. Selles hetkest alates (jah, kujutad ette, reedest on juba möödas enam kui pool vaheaega) on mul olnud nõme talvehooaja tunne. Ma isegi ei tea, mida talvehooaeg kui ajaperiood endast kujutab, küll ma aga tean, mis seda tunnet tekitab. Lumi, mis nagu ma mainisin, oli küll vaid päeva maas, kuid mille puudumine ei takista mind end juba pikemat aega talviselt tundmast. Kings of Leon, kelle uus album pani meenutama eelmist, mis omakorda meenutas rämedalt eelmisi jõule, kui ma lihtsalt vedelesin oma pimedas toas ja tundsin end "Cold Desertit" kuulates hubaselt, aga ka kuidagi tühjalt. Ja millegipärast on jälle see iga talv tekkiv isu vanade filmide järele. Ma ei mõtle eelmise sajandi filme, vaid neid, mis juba vaadatud; mitte millestki rääkivaid filme, mis meeldivad rohkem peas kui kinolinal.

Vaatasin üleeile Requiem for a Dreami, üllatuslikult esimest korda. Kuidagi pole jõudnud selleni enne. Ütleme nii, et väga lemmik ei olnud, aga lihtsalt oma maitse selgitamiseks mainin, et mulle ei meeldi ka näiteks City of God ja The Curious Case of Benjamin Button ja Inception, nagu eile Rasmusele seletatud sai. Ma ei vaidle vastu, et perfektselt tehtud filmid, tõesti meistriteosed, aga lemmikfilmideks ma neid ilmselt ei nimetaks kunagi. Requiem for a Dream oli samasugune film nagu kõik need Mäkist tehtud dokid ja teised filmid, mis panevad su jälestama kõike, millest räägitakse filmis. No väga värskendav on sellise šoki osaliseks saada, kuid tuleb tunnistada, et neid filme peab pikemaajaliseks mõjuks ikka päris tihti üle vaatama. Ma ei tea, kas šokk jääb samaks, aga võib-olla jääb ajju see õige põhjus-tagajärg seos. Sest et kui palju ka ei räägitaks, et tänapäeva filmides, mis räägivad moraalitusest (kas see sõna üldse eksisteerib või), ei jõuta kunagi selle osani, et selline käitumine tegelikult halb on; sellised filmid taastavad kaasaegse kinokunsti hea nime küll. Aga saundträkk, ma isegi ei tea, kust alustada (vabandust kõik inimesed, kes muusikast midagi jagavad, et ma kõike, mida filmides kuulen, saundträkiks nimetan; tõesti ei ole siiani aru saanud, mis asjad on original score'id ja need teised asjad, mis tiitrites ilmuvad). Theme song oli lihtsalt imeline. Vaadates tundsin ma igat selle nooti peast, sest et minu kui kellegi jaoks, kes ei jäta ühtegi iluuisutamisvõistlust vahele, oli muusika oh kui kodune. Mitu silmipimestavalt ilusat kava selle järgi ära uisutatud on. Kananahk. Aga filmi üle üldiselt ei vingu. Hea oli. Mitte lemmik!

Eile käisin Liisu ja Rasmusega mingitel välismaa ülikoolide seminaridel, kus Liisu unistused said rämedalt purustatud :D Tuli välja, et tal vaja 1,5 miljonit, et USAsse ülikooli pääseda. Inglismaad ei pea ta vasakpoolse liikluse tõttu enda vääriliseks :D Aga tore oli ikka ja palju targemaks me saime ja vinge päev oli.

Ja täna öösel vaatasin ma lõpuks Mad Meni parima osa ära. Ma ei tea, kas ma siia blogisse ka seda maininud olen, aga hiljuti muutus info lahtris "lemmik sari läbi aegade". See on nüüd Mad Men ja mul on seekord isegi olemas põhjused, miks ma armusin ära. Ma ei osanud kunagi seletada, miks ma Grey Anatoomiat nii palju armastasin. Mulle ei olnud varasemalt meeldinud ei arstid ega ka tegelikult ikka suhteliselt paljud Grey tegelased. Miks mulle hakkas Mad Men meeldima? Sest et aegade algusest olen ma armastanud reklaami ja 60-ndate Ameerikat. Ja kui mu kaks kõige lemmikumat asja üldse on pandud ühte, pluss lisatud on täiesti ebareaalselt ilusad ja vinged Don Draper, Roger Sterling ja musi Joan ning Pete Campbell, kes on mu uus lemmik, siis ma ei näe midagi, mis ei lange kategooriasse "ARMASTUSVÄÄRNE". Pluss sari on tehtud mehe poolt, kes ei sisusta oma osi cheesy draama ja "nunnut" lamedat huumorit täis dialoogidega. Ma ei ütle, et ma lõpetan Grey vaatamise :D sest et ma ei jäta olulisi asju oma elus vabatahtlikult pooleli sest et mind huvitab millal ja millega Grey ükskord ära juba lõppeb.

Sarjadest rääkides olen ma üllatuslikult, väääga üllatuslikult jälle sisse võetud Gossipist. Pärast eelmise südantlõhestavalt jälestusväärse hooaja lõppu olin ma enam kui kindel, et sellest sarjast ei tule enam mitte midagi head. Nagu, ausalt, ükski tüli ei tundunud enam lahenduvat, pluss mu lemmikpaar oli lahku läinud. Pane tähele mu imestust, kui ma hakkasin vaatama uut hooaega ja see oli ..lahe. Ma ei tea, kes seda sarja kirjutab, aga Jenny boarding schooli saatmine oli parim asi, mis selle sarjaga juhtuda võis. Pluss tuli Chucki ja Blairi lahkumineku tõttu sisse taas uusi tegelasi, kes mulle väga meeldivad (Clemence Poésy on lihtsalt maailma kõige nunnum inimene probabli, ma olin nii üllatunud teda Gossipis nähes, eriti pärast seda kui ta nii imelises filmis nagu In Bruges naispeaosa vahepeal mängis) (nii loodan, et ta veel tuleb Gossipisse tagasi, äraminek oli nii lame:( tule tagasi ilusa nimega ilus tüdruk)

Nüüd üldine kokkuvõte vaheajast. Ma olen säästnud üllatavalt palju raha, ma isegi ei tea, kuidas see juhtus. Ma olen lugenud 0 lehekülge oma ohtrast kahte "Tõde ja õigust" ja "Fausti" sisaldavast lugemiskavast. Mis siin öelda.

Win.

Ma olen sitaks vähe filme näinud muide vaheajal. Ma juba ausalt öeles vihkan seda blogi, kuna muust ma ilmselt ei kirjuta kui ainult filmidest, pluss veel mida ma neist kirjutan - mitte midagi sisukat. Aga no ma ei suuda, pean ütlema, et nendest vähestest, mis ma ära nägin, oli Rushmore lihtsalt parim. Jah, ma olen näinud Wes Andersonilt kõigest 3 filmi, millest üks on olnud tegelikult animated feature, aga ma olen lihtsalt nii veendunud, et ta on üks mu lemmikrežissööridest. Samamoodi ju tegelikult Bret Easton Ellisega: ma olen alles neljanda tema raamatu juures, ja juba ma tegelikult tean, kui palju ma teda armastan.

Miks ma ei võiks pärisinimesi vahelduseks natuke armastada
Deisi ootab ikka veel mu kõnet ja ma lihtsalt unustan
Tead, mis on ainuke, mida ma meeles pean? Filmide esilinastused ja Kosmose kava. Vau