läänerindel muutustega

Kui aus olla, siis mind ei huvita, kas sa oled sellest postitusest huvitatud või mitte, sest et see on kõigest postitus siiani 2011. aasta parimast päevast ja see teeb mu õnnelikuks juba iseenesest lihtsalt kuskil olemas olles.

Ärkasin vist isegi õigel ajal. Hommikusöök, tups alla, kooli. Jooksin bussile ja jõudsin! Seda ei juhtu tihti. Kooli jõudsin ma piiisikese hilinemisega. Mata oli armas, sest et see on alati hea, kui viitsid midagi teha, ja eriti veel tahvli peal. Tüvipüramiidid on juba meeletult vinge nimega. Ma ei hakka isegi rääkima, millist elevust pakub varjatud trapetsite otsing ja jooniste tegemine! Mata sai igatahes otsa ning kuna vene keelt jälle polnud, läksime Saimpsi ja Annuga mäkki. Jõudmata veel koolist välja saada me juba olime tegemas soojendust eesolevaks naerumaratoniks, millest meil tol hetkel veel aimugi ei olnud. Paar sammu koolimajast väljas ja nalju hakkas lendama. Vahepeal me ei saanud veel hakkama orienteerumisega ja tee peal püsimisega, mille tagajärjel ma leidsin end mitu korda "nunnu varese häält" tegemas (giid Saimre avastus) ja siis ka umbes nii 300 (siiski mitte 30) sekundi vältel lume sees püherdamas. Tõtt rääkides ma ei suutnud isegi püherdada, ma olin liikumatu, sest et mõne mugava hetkega olin ma kuskil meetristes lumehangedes, trapped by mu enda kott, mis kuidagimoodi sattus mu kaela rippuma ja mind liikumatuses hoidma. Meie kõhud taastusid veel kaua pärast seda intsidenti (täpsustuseks: me ei söönud lund). Mäkini seigeldes avanesid meie ees võluväel kõik uksed ja tõkkepuud, kohale jõudes leidsime end Annu meelest uuest (!!) mäkist, kus jätkusid mu kahe sõbra eileöised tantsud eesotsas minuga, kes ma oma tantsuvajaduse lõpuks ära rahuldasin. Ma arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et mäkis me olime lihtsalt jalust löödud nende hämmastavate mänguasjadega, mis alati ja igal pool tegevust pakuvad. Rabav on ainus sõna, mis kirjeldab neid unikaalseid boonuseid, mis happy mealiga kaasas käivad. Rääkisime vohavatest lottidest ja eilsetest seiklustest (kas sa teed ka alati seda, kui sind ei olnud sündmusel, millest räägitakse, aga sa oled vestluses sama entusiastlik nagu ka need, kellel on ka tegelikult põhjus olla? palun ütle jah), rääkisime millest iganes me rääkisime (ma hakkan lausa nautima oma tapvalt sisukaid ja hämmastavalt informatiivseid lauseid, mis alati täidavad oma eesmärki), igatahes ma ei viitsi hakata isegi meenutama midagi, lihtsalt ütleme, et me olime päris mitu korda naeru kätte lämbumas sõna otseses mõttes. Tagasi minnes juhtus lihtsalt seljakrambini naermisi (2/3 kohalolijatest), põhiliselt sellepärast, et "with a ribbobontškibntškisuvalinebeatbox". Siis veel hange kukkumisi, föönidega lumemägedest läbimurdmisi ja milleks minna ümber, kui saab otse (läbi mitteliialdatult 4-meetriste lumemägede, kus iga sammuga vajud liialdatult 2 meetrit lume sisse). Kooli jõudsime teise matasse. Pärast matat täiesti ebareaalsed kaks eesti keelt, mida ma tahtsin põlema panna, ära kägistada ja nugadega surnuks pussitada, sest et need tunnid on uskumatud. Uskumatud. Uskumatud. Sa ei passi mitte üheski tunnis nii palju tühja kui mu eesti keeles. Mitte mingit infot, mitte mingit tegevust. Pidime Liisuga omale tegevust leiutama, aga sellega läks aega, nii et esimese tunni jooksul ma lihtsalt aeglaselt surin. Teises tunnis sõime porgandeid, maalisime ja tegime šokolaadiautodega (mis on koolipuhveti talvehitt) rallit (mis nägi rohkem välja nagu salalik autode ärandamine ja autolammutus). Pärast eesti keeli tegime prantsas jälle mingit Mandžolo mõeldud vahvat mängu, mis annab mingi 10-minutiga tehtavas harjutuses 1 veaga hinde väärtusega 1. Mis on täiesti faking normaalne

Niisiis, pärast prantsas oli ühiskond, enne mida me saime Liinuxiga teada, mis on resonants, ja üritasime kogu aeg seda tekitada. Vahepeal läksime lausa klassist välja, et koridoris ühesuguselt vibreerides käia (mis ei kõla normaalselt, aga mul tuleb tunnistada, et see oli päris vahva). Siis leidsime teatud noormehe seletuskirja selle kohta, kuidas kooli ta jõudis "päris soodsal ajal, aga probleemi pakkus hoopis riiete eemaldamine seljast". Siis lõppesid tunnid ja ma läksin kirjanduse järeltöösse kirjutama "Protsessil" põhinevat arutlust. Lõpetasin ning mu lemmikutest lemmikuim kirjanduse õpetaja küsis, kas ma homseks (!!) olümpiaadiks mingeid ettevalmistusmaterjale saanud olen. Muidugi mitte, nii et sain temalt kaasa õpikuid ja raamatuid ja juhiseid veel õpikute võtmiseks raamatukogust ja vahepeal hakkas mul päris hirmus, aga sellest polnud midagi, sest et siis hakkasime tegema harjutusi ja ma ei saa siiani aru, miks ta ei või mu keeleõpetaja olla. Mul ei ole umbes 3 aastat üheski keeletunnis nii rahulik ja hea tunne olnud. "Tund" kestis aga kõigest 10 minutit, nii et kaua ma seda nautida siiski ei saanud. Sain aga hoopis tead mida? Tasuta pileti teisipäevasele "Läänerindel muutusteta" Artise seansile. Nii et ma peaks mainima, vägagi edukas järeltöö slash olümpiaadiks valmistumine oli.

See vähem kui pooletunnine olemine seal kirjanduse klassis pani mu millegipärast nii väga mõtlema oma tuleviku üle, et ma elasin peatusse kõndides jõudsin ma läbi elada lausa ühe minidraama. Peatuses istusin trolli peale ja suundusin raamatukokku, kus ma polnud käinud umbes nii aasta aega. Kohutav nostalgiatunne tuli ja muidugimõista kuhjasin oma kotid kõik raamatuid täis. Edukas. Sõitsin õnnelikult ja tonniste kottidega koju. Ja mis mind seal küll ootas

Dear Ms Dubrovenskaja Congratulations; Newcastle University has asked us to tell you that it is offering you a place for Marketing and Management, NN52; starting in September 2011 at point of entry 1. The conditions of the offer are: This offer is subject to you obtaining Estonian Gumnaasiumi Ioputunnistus with 80% Overall including 70% in Mathematics and Please send certified evidence of your results to Miss Lisa Wilkinson (lisa.wilkinson1@ncl.ac.uk) Undergraduate Admissions Office, Newcastle University, King's Gate, Newcastle upon Tyne, NE1 7RU as soon as available and before 31st August Accommodation information to follow from institution Please ring 01912227251 if this not received by 31st May

Päeva jooksul sain teada ka et Liisu sai UCASelt koju kinnituse, et ta dokumendid on protsessis. Naljakas, et seda kirja ma veel saanud pole, ometigi vastas mulle isegi üks ülikool juba selle aja sees ära. Tehniliselt võimatu, aga ometigi tõsi. MA OLEN NII ÕNNELIK

Ma kartsin nii kaua, et täitsin applicationi valesti või et ma olen liiga nõrk oma valitud ülikoolide jaoks või mida iganes. Ja nüüd vastas mulle ära ülikool, mis mu valitud viiest parim. See ikka andis mulle kindlust juurde küll. Nüüd ma tunnen täielikult, et mul on ees lahkumine, et selleaastane aastavahetus ja sünnipäev ja kõik kõik kõik, mis septembrist alates toimunud on, on mu viimane kord kõike seda Eestis teha (või noh, ma kahtlen, et päris viimaneviimane, aga ütleme lihtsalt nii, et päris pikka aega seda enam ei juhtu). Ja vahel ma küll poetan külma talveõhku ahmides kirjanduse järeltööst tulles mõne pisara, sest et mõnikord ütleb see üks väga väike vastik tunne sees, et äkki peaks hoopis eesti filoloogiat õppima, sest et noh sest et lihtsalt tahan. Aga nüüd ma jään ikkagi selle juurde, et kui juba on võimalus minna, siis las olla see väike soov sügaval - kui see aastate jooksul samasse südamelähedasse kohta jääb, küll jõuab ka seda teha. Sest et ega turundus ei ole ju mulle vastik, ma tõesti tõesti tahan ka seda õppima minna. Lihtsalt valikuid on raske teha. Ja millegipärast mulle tundub, et just võimalus UKsse minna on see, millest peab haarama kohe ja praegu.

Õhtul käisin veel matas ja siis kodus oli nii rahulik olla. Ma olin nii rahul. Ma olen nii õnnelik

Nii palju kui ma ennast mäletan, olen ma uskunud, et kui halvasti kõik ka ei läheks, ma leian sellest väljapääsu, ja kuigi ma ei ole eriline võitleja ja üldse pealehakkaja ja enamusest asjadest, mis üldse mind puudutavad, on pohhui, olen ma olnud vist liiga uhke, et midagi muud tunnistada. See on naljakas. Ma ei taha, et mind aidataks, ma olen draamatseja. Kas kõik või mitte midagi - aitan ennast tagasi ja olen imeline üksi triumfeerija või kaotan kõik endale abipalumisega häbi tegemata. See on täiesti ajuvaba; isegi nähes, kui halb olukord on, jään ma lootma sellele, mis mind alati päästnud on - õnnele. Ja iga kord tahaks teha midagi äärmuslikku ja siis mõtled, et mis siis kui teengi ja õnn ei tulegi päästma, MIS SIIS. Ja siis jäävad äärmuslikud ideed välja ja mõne aja pärast ma ütlen iseendale, et kuule, nii hea, et see tegemata jäi. Ja siis läheb natuke aega mööda ja ma avastan ennast olevat sellises kohas, mis on veel kohutavam kui oleks olnud mõni tagajärg mõnele valimata jäänud valikule. Siis nagu tuleb see mõte, et mis toimub, justkui lõpuks olid tehtud kõik õiged valikud, kuid siin ma ometigi olen.

Ja siin ma ometigi olen.

Käel on olemas üks joon. Kui see on "lühike", siis peaks inimene teoreetiliselt olema väga andekas. Väga loominguline. Kui seesama joon on aga "liiga lühike", tähendab see, et käe omanik arvab, et on üliandekas, ühesõnaga lühidalt, et ego on laes, aga peale sellega hakata midagi ei saa, sest et kõik on illusioon. Kurat, ja ma peaksin aru saama, kas mu lühike joon on liiga lühike? Kas ma  p e a k s i n  üldse aru saada üritama? Overthinking is my fucking life

Kui ma ärkama täna juhtusin, mõtlesin, et aega on ülipalju. Ei olnud. Unustasin, et ma täna hoopis vähe aega. Sain süüa Kolme Karu helbeid, mida ma vihkan. Vihkan suure tähega. (paneks siia lause lõppu hüüumärgi, kui ta mulle nii vastumeelne poleks) Jõudsin imelikul kombel kooli (jooksin bussile). Tuju oli ükskõikne. Mitte mingeid emotsioone tuleva päeva suhtes. Tulin kooli, ei juhtunud midagi peale imeliku avastuse kloonitud SS tulnukate kohta: nad aina paljunevad. Füüsika ajas närvi, kuna Kristo ei saa aru sellest, mida ma räägin. Fotograafia oli väga hea, kuna ma suutsin olla ilma söögita terve aja. Veel oli hea, kuna fotograafiat polnud. Säästsin raha.

Peale seda pidi tulema hirmus prantsuse keel, kus ma järelvastamistes surema pidin, aga jätsime vahele. Ma ei tea, kas peaksin nüüd nutma või mis sellega on. Prantsuse asemel läksime Bernsteinile. Tegime rühmatööd Aile ja Kersti ja Andrease ja mingite inimestega, kes mulle meeldisid. Ääremärkuseks tavatsevad inimesed mulle viimasel ajal rohkem meeldida.

Siis oli ajalugu, kus sain enda ümbrusesse Häli, kes täna ei mossanud, ning see oli sama hea tunne kui koorejäätis. Veel leidus ümberringi Üllarit ja Kristot, kellega on samuti päris harva igav. Ainuke kole emotsioon ajalootunnist tuli Brita muffinikotist. Ei taha lähemalt rääkida. Kurb olen. (siin on mõttepausi koht) Siiski ajalugu oli koledalt imeline, sest et Heiks on ikka veel lemmik ning ma ei suuda uskuda, et mul on jäänud temaga vaid üks kolmapäev ja üks reede. Suvi ilma Heikita, appi, tule appi. Olen meeleheitel.

Ja mu koolipäev jõudis lõpule ja ma läksin uputasin veel mõnikümmend minutit oma muffinipettumuse pisarad nendesamadesse muffinitesse. Ning siis läksin koju. Peatuses sain trolli oodates lugeda ja tuul puhus mu juukseid ja ma istusin selle musta puust peatusepingi peal ja oli soe ja ma mõtlesin et tahaks sinnasamasse niimoodi veel päris pikaks ajaks jääda. Ja siis tuli muidugimõista troll, kiiremini kui kunagi varem, ja ma astusin sisse ja sees olid nii koledad inimesed, et ma ei julgenud istuda kuskile nende kõrvale, nii et ma seisin trolliakna juures, mis oli avatud ja tekitas hea tunde, nii et ma pistsin vaikselt ühe käe aknast välja ja vaatasin oma küüsi läbi trolliklaasi. Koledad olid. Aga mõnus oli olla. Läksin välja ja vingusin mõttes, et trollisõit mõnusa tundega jällegi nii lühikeseks jäi. Aga siis tundsin grillilõhna ja tuli suvi meelde ja tuli suvila meelde ja tulid suveööd meelde ja pööning (sellest pole mälestusi, see on õnnelik eelaimdus või mis iganes sõna see ka olema ei peaks) ja mul hakkas jälle hea ja mu buss tuli jälle liiga kiiresti ja ma peaaegu nutsin mõttes. Aga siis ma lugesin natuke bussis ja läksin jälle juuste lehvides koju. Kodus polnud kedagi, nii et ma jätkasin elumasendava "Jogurtikokteili" lugemist. See on mõnes mõttes küll meeltlahutav, aga üldine storyline (või kuidas iganes seda asja nimetama ka ei peaks) on kohutav. Ma tahan end vahel ära tappa, kui seda loen. OBVIOUS OBVIOUS OBVIOUS

Kodus ehmatas mu vend mu just siis kui ma, arvates end kodus üksi olevat, peegli ees laulsin.


Viimasel ajal on tunda võõrandumist. Ja mitte teistest, mkm. See on nii teistsugune. See on see tunne, kui kõik muutub. Ja mingil sellisel veidral kiirusel, et seda on raske jälgida. On raske leida see punkt, millest kõik teistmoodi minema hakkas. Kuigi kõik olukorrani viivad valikud olid langetatud minu enda poolt. Teadlikult. Ja see on postiivne, et see kõik toimub. Lihtsalt väga võõras tunne.

Aga öine vihm ei rõõmusta enam. Ning see on halvas mõttes väga, lihtsalt kohutavalt võõras tunne.