Ma olen täiesti kuskil ikskohas, nagu oleks keegi mu tarretise sisse pannud ja see võngub niimoodi vastikult ja ma ei saa välja ka. Tegelikult on üks auk olemas, aga see viib ülesse. Ja ma ei viitsi ronida, et teada saada, kas see viib tarretisest välja või mitte. Ma ei karda. Ma kõigest ei taha, et kõik läheks tavaliselt. Mitte minu jaoks tavaliselt - oleksin vägagi rahul enda tavaolukorraga.

Ja ma olen selliseid asju läbi elanud, ma mäletan, aga ei mäleta, kuidas. Pean ma midagi tegema? Ootama? Praegu on kaks unistust: et Manchester ei laseks Barcelonal võita ja et ma saaksin magada umbes kuni laupäevani ning kõik sel ajal iseenesest laheneks. Mõlemat aga ei juhtu. Kumbki ei lähe täide. Kumbki ei lähe täide.

Last.fm üllatab mind sellega, et ma olen oma profiiliga rahul. Mõttetut saasta kuulan ikka, aga ju siis vähem. Lõpuks ometi vastab top8 tõele. Sitaks ilus - ja ei ühtegi naist. Amy ja Norah ei saanud mu poolehoidu just kauaks. Võib-olla tagastan natuke armastust uute plaatide ilmumisel. Lugudest on hakanud kummitama järjekordne Interpoli omand "Pace is the Trick". Nad on ikka päris geniaalsed. Meenub, kuidas kuulasin niimoodi Killersit ja leidsin ka sealt midagi nii ekstraimelist ja jällegi geniaalset, et kuulasin neid ja kuulasin ja mõtlesin, et ei usu, et selline jumalik muusika eksisteerib. Praegu on Interpoli ja Joy Divisioniga vägagi sarnased lood. Oo vägagi.

Raamatuid ma jälle loen, mis on ülihea. Mõnikord tuleb natuke pingutada, et järjekordne teos kätte võtta, aga vaev tasub end ära. Appi, kuidas ma igatsesin eesti keelt.

Ajakirju igatsen väga-väga, aga nende saamiseks tuleks vist palgapäeva ära oodata? Kindlasti suudan. EI SUUDA - GQ nälg tapab.

Deviantartist saab aina ilusamaid kunstielamusi. Kõik aina arenevad. Ning seekord ma tahan vooluga kaasa minna.

Ma ei viitsi filme tõmmata, aga tuju on just selline, et mitte midagi peale filmide ei tahakski. Lihtsalt vaataks ja vaataks ja vaataks ja vaataks ja vaataks. "Trainspotting" on ikka veel arvutis.

Muud asjad on niisama peas. Ei viitsi teostada. Aga lähen mõtetega kaasa. See on vist hea - vähemalt midagi, mis mõtted tarretisest eemale viib.

Lühikesed laused: ma hingan sisse, kuid ei suuda õhku sees hoida. Ma millegipärast aina lämbun.

Ärkasin kell 5:15 ja jäin bussile hiljaks. Mõtlesin, kas mind oodatakse või mitte. Koolitusele pidi tulema peale minu veel 4 inimest. Jooksin (valetan), lõpuks jõudsin tööle. Kurjalt sain teada, et minu järgi ei oodatud ning nüüd peab ekstra minu jaoks midagi välja mõtlema. Mõtlesin, et tõesti, miks ei saanud minu järgi oodata - jäin hiljaks kõigest 7 minutit. Äkki läks kõigil tuju lambist heaks ja mind õnnitleti selle puhul, et tegelikult olin ainuke inimene, kes täna tööle üldse jõudis. Läksin kuskile ikskohta improviseeritud koolitusele, kus mulle lugusid räägiti ning siis mingi nunnu tüdrukuga koos tööle saadeti. Päev oli veider (sain palju müüdud/sõimata), aga läks vähemalt kiiremini kui tavaliselt. Lõppes kõik samuti nunnult, läksin koju. Ületasin ennast totaalselt, suutes mäkist mööda minna. Läksin 36 peale, kus jäin magama. Ärkasin peale Väike-Õismäed. Mõtlesin, et fakk küll, peab nüüd jälle kõndima, jalad ka nii valusad. Aga siis hakkas bussijuht muga äkki rääkima. (mulle ei meeldi sõna muga) Küsis, et kas ma tahangi Pargi&Reisisse või jäin lihtsalt magama. Mul oli ärgates nii mõnus tuju, hakkasin naerma ja ütlesin, et magama jäin. Me siis rääkisime veel natuke ja ma läksin maha ja nii ilus oli olla. Läksin mingit salajast teed pidi koju. Kahjuks mõtlesin, et tahaks jäätist (palav oli ja pea valutas siiski) (jäätis aitab alati mõlema häda puhul). Läksin Maximasse, arvutasin mingil imelikul viisil, et mul jätkub raha nii jäätiseks kui ka järjekordseks nädalaseks rummi-Schoegetteniks. Ja olin nii õnnelik. Ja läksin kassasse ja tuli meelde et mul ju rahakott kodus. Nii nõme. Ma pidin nutma hakkama. Väljas oli ikka veel palav ja pea valutas. Ja ma jõudsin koju ja kedagi ei olnud. Päris tore. Ema oli mingeid pirukaid teinud (nüüd tuli Brita oma mustikamuffinitega meelde), nii et sain mõnusalt kõhu täis. Igatsen ainult Kellukest, mille ma ennem ka koju unustasin, aga praegu olen nii väsinud ja jalad nii valusad, et ei jõua eriti Kellukeseni minna. Nii et lähen hoopis emaga kööki teed jooma. (sinna on lühem tee)

Praegu vend kisab nagu mingi väike daunist põrsas. Ta tuletab mulle tihtipeale Martat meelde. (kedagi ei huvita, et ma ei ole Martat näinudki päriselus; Brita värvikaist kirjeldustest piisab igaleühele) Britast rääkides meenus mulle leht, mida teisipäeval tegema pean. Prantsuse keel, mida homme tegema pean. Füüsika, mida oleks kena sellel nädalal ära teha. Ja Brita enda kingitus, millega ma pean samuti selle nädala jooksul hakkama saama. Tere vaba aeg. Ning nädala lemmikosa: nädalavahetus, millest sõltub mu suvi. Kui läheb hästi, jään ma oma suve tõenäoliselt vihkama. Kui läheb halvasti, jään ma ennast tõenäoliselt suve vältel vihkama. Kõik on hästi. Kõik on hästi.