Ma olen täiesti kuskil ikskohas, nagu oleks keegi mu tarretise sisse pannud ja see võngub niimoodi vastikult ja ma ei saa välja ka. Tegelikult on üks auk olemas, aga see viib ülesse. Ja ma ei viitsi ronida, et teada saada, kas see viib tarretisest välja või mitte. Ma ei karda. Ma kõigest ei taha, et kõik läheks tavaliselt. Mitte minu jaoks tavaliselt - oleksin vägagi rahul enda tavaolukorraga.

Ja ma olen selliseid asju läbi elanud, ma mäletan, aga ei mäleta, kuidas. Pean ma midagi tegema? Ootama? Praegu on kaks unistust: et Manchester ei laseks Barcelonal võita ja et ma saaksin magada umbes kuni laupäevani ning kõik sel ajal iseenesest laheneks. Mõlemat aga ei juhtu. Kumbki ei lähe täide. Kumbki ei lähe täide.

Last.fm üllatab mind sellega, et ma olen oma profiiliga rahul. Mõttetut saasta kuulan ikka, aga ju siis vähem. Lõpuks ometi vastab top8 tõele. Sitaks ilus - ja ei ühtegi naist. Amy ja Norah ei saanud mu poolehoidu just kauaks. Võib-olla tagastan natuke armastust uute plaatide ilmumisel. Lugudest on hakanud kummitama järjekordne Interpoli omand "Pace is the Trick". Nad on ikka päris geniaalsed. Meenub, kuidas kuulasin niimoodi Killersit ja leidsin ka sealt midagi nii ekstraimelist ja jällegi geniaalset, et kuulasin neid ja kuulasin ja mõtlesin, et ei usu, et selline jumalik muusika eksisteerib. Praegu on Interpoli ja Joy Divisioniga vägagi sarnased lood. Oo vägagi.

Raamatuid ma jälle loen, mis on ülihea. Mõnikord tuleb natuke pingutada, et järjekordne teos kätte võtta, aga vaev tasub end ära. Appi, kuidas ma igatsesin eesti keelt.

Ajakirju igatsen väga-väga, aga nende saamiseks tuleks vist palgapäeva ära oodata? Kindlasti suudan. EI SUUDA - GQ nälg tapab.

Deviantartist saab aina ilusamaid kunstielamusi. Kõik aina arenevad. Ning seekord ma tahan vooluga kaasa minna.

Ma ei viitsi filme tõmmata, aga tuju on just selline, et mitte midagi peale filmide ei tahakski. Lihtsalt vaataks ja vaataks ja vaataks ja vaataks ja vaataks. "Trainspotting" on ikka veel arvutis.

Muud asjad on niisama peas. Ei viitsi teostada. Aga lähen mõtetega kaasa. See on vist hea - vähemalt midagi, mis mõtted tarretisest eemale viib.

Lühikesed laused: ma hingan sisse, kuid ei suuda õhku sees hoida. Ma millegipärast aina lämbun.

Päeva kõige imelisem osa oli tükike suve vene keele ajal. Käisime Häliga kuskil Liia tagahoovis võililli otsimas. Kõik asjad on osade inimestega kuidagi õiged. Me ei rääkinud kõigest. Ja ma ei suutnud kogu aeg keskenduda sellele, et mul oli hea olla. Ja mind häiris, et minust 10 cm kaugusel olid kärbsed endale kodu teinud. Tikulõhn ja võililled (siiski) ja jutud onnidest ja pulmadest ja minu jäätis ja Häli suitsud ja lihtsalt suvelõhn - kõik oli nii õige (see võib tunduda odav ja mõttetu, aga Häliga ei ole ükski asi vist odav ja mõttetu). Mõnikord on hea olla, aga tagantjärgi ei tundu asjad omal kohal olevat. Noh, täna tundusid.

Gilbert oli täna natuke kuri, kuna ma olen sel perioodil palju "jalutanud". Aga muidu pole asjadel viga olnud. Ma ei käinud Lillekülas Tšehhit vaatamas, mida kahetsen siiani siiralt, kuna Eesti lõi lõpuks ometi ühe värava. Punktidest jäid Noored Ohmud küll siiski ilma, aga ega kohe kõike ka ei saa?

Ma arvan. Kunagi sai(n).