kasuta jah valet keelt

Ma tahtsin teha pika sissekande 9 filmist, mida ma lõpuks PÖFFil vaatamas käisin. Aga see tundub natuke liiga pretentious, kuna ma kuidagi olen viimasel ajal mõelnud, et mõtted, mis ma mõtlen, ei ole kõigi jaoks sama olulised nagu minu jaoks (wow), nii et ma loobusin. Loodan oma tundemälule. Mis on mul väga valiv, aga ka vägagi tihedalt üllatusi pakkuv. Võib-olla 30 aasta pärast istun kuskil kalatehases konveierlindi taga, alustamas oma masendavat 12-tunnist vahetust, kui äkki tuleb meelde, kui südamest ma Cyrust vaadates kunagi naersin. Kuidas ma töinasin lolli, aga väga ilusat Never Let Me Go'd vaadates. Kuidas ma olin Alejandro Inarritu Gonzaleze järjekordset meistriteost Biutifuli vaadates südamepõhjani liigutatud. Ja siis ma ei mõtle enam haisvale kalale mu käes, vaid meenutades ilusaid aegu, kui mul oli õnnelik elu. Mille tagajärjel jään magama (sest et ilusaid mõtteid mõeldes jäädaksegi ju magama - mis siin ebaloogilist on), kukun konveierlindile ja peatan oma kehaga terve tehase töö. Mille tagajärjel viin oma tööandja totaalsesse pankrotti (tuleb tunnistada, ma võib-olla hindan üle oma keha mõju kalatööstusele) ning see annab mulle vabad käed, sest et kaotada pole enam midagi ja ma võtan kaalust alla ja asun oma eluaegseid unistusi teostama. 48-AASTASELT.

Oh, tulevikuootused.

Täna on väga vastuoluline päev olnud. Koolitulek, mille jooksul planeerisin oma specialty teachingu enam-vähem ära, kulmineerus õppealajuhatajaga, kes faking rikkus mu tuju kaheks järgnevaks tunniks. Ja kuna hurt people hurt people põhimõttel kandsin oma frustreeritust teistele inimestele edasi, ei taha ma eesti keeltest rääkida. Ühiskonnas sain teada, et ma olen üks klassi võimalikest tulevikuliidritest, et mul on sära ümber ka ilma säraküünaldeta, milleks kellelgi raha pole, ja et Risto intellektuaalsus teeb ka temast hinnatud võimaliku liidri. Ütleks, et ajaloo- ja ühiskonnatundide jooksul on võimalik õppida nii mõndagi. Matemaatika ajal demonstreeris Üllar säravalt oma matemaatilist mõtlemist (ka ilma säraküünaldeta), mis viis mu vaiksesse vaimustusse. Järgnev ühiskond oli ebareaalne, kuna tegime rühmatööd ja saime olla konservatiivid, kes on mu igavesed lemmikud, kuid kes me saime kõige rohkem sõimatud kommunistide, natside, liberaalide ja sotsdemmide poolt, kuna "kas te olete teadlikud, et asotsiaalidele meeldib paljuneda?". Tõesti?

Ühiskonnast veel päikesekiir idiootse suuliselt vastatud improviseeritud arutluse näol. (ma ei hakka isegi mainima klassi viieminutilist täiesti uskumatult järjepidevat naeru eesotsas õpetajaga Kareli g00geldatud kolhoosislogani üle)

Pärast ühiskondi olid multimeediad, kus me Käroliniga nautisime liikuvat Bathilda Bagshoti pilti ja Vaido Neigause tõsiseid, innovaatilisi ja loogilisi tantsusamme Teeviidal eriti suure publiku ees. Samuti õppisime Voldemorti meiki tegema. Millest selline Harry Potteri armastus, küsid sa. Käisime nimelt reedel Liisu ja Käroliniga Teeviidal (kuhu me ei jõudnud, läksime Saw'd vaatama) ja Saw VI vaatamas (kuhu me ei jõudnud, reaalselt jäime mingi 5 mintsa hiljaks). Seejärel otsustasime oodata kino fuajees 4,5 tundi järgmise Saw seansini, kus said tehtud vahvad pildid (pool tundi oli seega möödas, only 4 to go), nii et me liikusime Solarise poole, kus lõpuks otsustasime Saw asemel Harry Potteri kasuks. Mis, vaadates tagasi meie kinoelamustele, oli piisavalt õudne harjutamaks Saw'ks endaks. Liisu oli täiesti horrified, vahepeal lendas selliseid kiljeid üle saali, et ma naersin nende peale umbes veerand tundi, Kärolin oli niisama 95% ajast Liisu süles keras, kuna no lihtsalt nii õudne film oli.. Pärast filmi läksime nautima eriti maitsvat Pauligi tasuta kohvi (mis oli lihtsalt heavenly) ning siis saatnult Kärolini marsale sõitsime Liisuga koju.

Multimeediate juurde tagasi tulles. Nendest pääsesime Käroliniga lõpuks Marie ja Liinuxi läbimõeldud filmi tegema, mis lõppes sellega, et bioloogiasse läksin, käele TÕELINE VERI ja kihvad tätoveeritud.

Bioloogia oli ..masendavalt naljakas, sest et no mida sa teed, kui sellised tunnid on.

Pärast kooli sõitsime Käroliniga naerdes linna. Käisin saksas ka ära ja kui hakkasin koju suunduma, pöördus mu poole nunnu ameeriklastest pensionäripaar, kes küsisid, kas Sõprus on mingi teater. Seletasin, mis Sõprus on ja oli niipalju kui oskasin (mida oli arvatavasti rohkem, kui nad mult vastuseks ootasid) ja nad olid tänulikud ja tegelikult ma ise olen ka väga õnnelik, kui saab turistidele näidata, kui sõbralikud ja abivalmid me siin Eestis kõik oleme. Läksin heatujuliselt peatusse, kust sõitsin Roccasse, kus sain kokku oma Anna-Liisaga. Ja sellest faktist alates tead sa, et mu päev lõppes hästi. Hea meel Kristo üle, kes vara magama läks (tahaks ka kunagi selleni jõuda), ning hea meel, et ma isegi olen juba voodi poole suundumas.

Tahtsid veel midagi teada?