20090730
Fantaasia läbib arengustaadiumeid alati kõige mõttetumates kohtades. Mina tahan leida allikas. Lihtsalt leida. Siis kaotada ja mäletada ainult leidmise tunnet, mina ei taha paljut.

Eilne läks lahkumispeost lakkumispeoks kätte ja ma ütlen, et sugugi ei kahetse, kuna inimesed olid parimad ja isegi kui ei olnud, siis mind see ei huvitanud, viimasel ajal on mu blokkimisskillid veelgi süvenenud. Peale sellist õhtut suvetunne juba kindlasti oleks, ammu juba, kui tööpäeviti ei oleks üheksast kolmeni teatud tegevusi. Jõudsin seitsmest seitsmeni olla superman, maasuretkel käia, samuti oli värskendavapoolseks kogemuseks lõkketantsutund. Ja Kersti ja Liina ja Rasmused on eraldi jutt. Hommik SOBIS ning muu võiks ju fadeawayidagi, aga ei, taaskohtumised, armastuse kadunud tükid ja alkohol tegid oma töö ja tulemus on taaskord sama. Seest kõditab.

Ja siis juhtus tutvumine kellegagi, kes iseenesest ei tähenda võib-olla mitte midagi (mul on nüüd häbi niimoodi öelda, kuna temas on sitaks palju rohkemat kui sinus või sinus) (kedagi ei huvita, et antud hetkeks olen teda tundnud natuke üle 24 tunni), aga kes avaldas mulle niipalju muljet. Ei ole mind niimoodi rabanud isegi inimesed, kes kunagi eksisteerinud ei ole (vihje oli ilmselgelt Dexterile). Ja ma tean, et kõik need öised jutud tegid mu seest kihelevaks ja ma sain tunda end kohutavalt lähedal pärisõnnele. Ma ei tea, kas inimene ise mõistab, kui ilus tal kõik seest on, kui palju mõni annaks, et olla seestpoolt tervik nagu tema. ..Ühesõnaga tema näol selline kogemus siis. Jääb vist veel päris kauaks selle võrdlemisi sooja (kindlasti mitte ainult temperatuuri poolest) suveöö mälestustekasti sädelema. Natuke kurvastab sealjuures meenutus pisikesest ebakõlblikust liigutusest. Aga sellest oleme üle. Äkki on unustus kahepoolne?

Pilet ilusasse suvelõppu läheb ostmisele homme ning nüüd, kui ebareaalse hinnaga saadud lemmik rummipoiss olemas on, ei tundu isegi homne enam eriti hirmutav. Kes teab, sellest võib saada järjekordne öö, mis lähendab mind suvetundele. Kuigi iseenesest, tuleb tunnistada, on kolmekümnes juuli natuke veider aeg suvetunde avastamisretkeks. Aga sa ju tead: parem hilja kui mitte kunagi.
20090723
Eilne päev oli üllatav, ma isegi jõudsin ennast kiita selle eest, et olen muutunud (kuigi ma ei suuda uskuda, et ma ikka veel räägin sellest muudatusest oma elus, olles nö uut elu elanud juba jah, päris mitu aastat). See oli tõesti ajuvabalt veedetud aeg ja ma tegelikkuses ei tea, kas naerda või nutta. Mulle on hakanud see ajude puudumine kuidagi vastumeelt siiski olema. Võita võib ju naudingute osa, aga järele mõeldes ma isegi ei tea, kas olen valmis tooma niivõrd mõttetu asja nimel nii suure ohvri. Iseenesest oli kõik lihtsalt perfektne ja kui vähem mõelda, võiks ju selliseid päevi (pigem õhtuid küll) rohkemgi olla.

Avastasin, et põlenud on mul mitte nägu ja mitte käed ja mitte kael ja mitte jalad. Faking selg. Küll väike riba, aga nii all, et pükse kanda on valus. See ei ole võimalik, ma ei suuda uskuda, et ma olen põlenud nii haiges kohas. Homme võiks ju vihmagi sadada. Ma igatsen vihma. Nii, et saaks inimestega, keda sa vahelduseks ei vihka, koos istuda, midagi mõttetut teha ja lobiseda ja sõnamänge mängida (selline võimalus igal juhul olemas; kui vaid vihma sajaks).

Vaatan James Franco pilte (hetkel käsil eriti hiiglaslik guugeldamine - ma isegi enam ei mäleta, mida ma alguses otsisin - ja kogemata leidsin paar JF fotot) ja meenub, milline ta Milkis oli. Ma olin absoluutselt šokeeritud. Nagu, iseenesestki on ta juba üle mõistuse kena mees, isegi Pineapple Expressis oma rõvedalt pikkade juustega, aga siin - ma ei suuda uskuda, et üks inimene saab nii seksikas olla. Ja oh, ma ei olegi siia kirjutanud, kuivõrd mulle Milk tegelikult üldse meeldis. Ausalt, arvasin, et saab olema palju igavam. Aga Sean Penn on ikkagi ära teeninud oma parima meespeaosa Oscari (btw paar nädalat tagasi tuli siin välja, et ma armastan ta eksnaist) ja James Franco oli vägagi meeldiv lisand talle. Loost ei hakka rääkimagi. Nüüd on siin teade, et praeguseks, kui ma olen kõik Oscari nominendid ära näinud, ei ole muutunud mu arvamus, et kõigist viiest vääris Slumdog Millionaire parima filmi auhinda kõige vähem. Isiklikuks lemmikuks jäi The Reader, seejärel Milk ja Frost/Nixon, mis oli ka palju põnevam kui eeldasin.

Üldiselt on filmid ikka veel vaatamisel. Kuigi viimati nähtud Interviews pettusin kohutavalt. Ikkagi on tavaliselt fakt, et mõnda filmi Sõpruses näidatakse, mingi näitaja. Sel korral mitte. Muidu inimestele tavaliselt pikad filmid ei meeldi, aga kuna antud film eriti laiale vaatajaskonnale mõeldud ei olnudki (muidu ei oleks seda siiski Sõpruses näidatud!), siis oleks võinud selle ikkagi pikemaks venitada. Oleks võib-olla saanud poindi kuhugi ka viia nende osaliselt mitte kuhugi viivate dialoogide kaudu, vähemalt juhul, kui otsad oleksid lõpus lahtiseks jäetud. Siin aga: mõttetu intervjuu, odav flirt, mõnes mõttes etteaimatav kiire lõpp. Ühesõnaga osutus nii kaua vaatamist oodanud film üheks suurimaid pettumusi viimasel ajal - isegi mõelda ei olnud peale filmi lõppu millegi üle. Ma sellise asjaga eriti harjunud ei ole. Tsauki Sõprus. Lohutan end sellega, et lõpuks sain Sienna Milleri ära nähtud. Vist isegi meeldis, järelikult võib Factory Girli rahulikult tõmbama hakata, ainuke, mis seda filmi ära rikkuda võiks, olekski vist Sienna - enam mitte.

Eilse eest kõige ilusamad aitähid Liinale ja Mariele. Tänase päeva neli päikesekiirt (suurimat) olid jäätis lõunapausiks (midagi marjasorbeti taolist, ei olnud üldse Premia moodi), http://menwholooklikeoldlesbians.blogspot.com/ (ei jätku kauaks, aga naljakas on), Terry Richardson (keda ma mäletan fotograafiaringi aegadest ja Denissi loengutest Sisley reklaamide kohta, aga ta on siiamaani ebareaalselt vinge) ning lõpuks 500 Days Of Summeri OST (mida ma ei leia mitte kusagilt. pean faking official site'ilt kuulama) (ja õõ ma ei ole ikka veel tõmmanud Hangoveri ja millegi saundträkki veel, väga võimalik, et Milki oma; tra mu faking mälu).

Esquire'id on ikka veel lugemisel, Grapetiserit jätkub ja eilsest isegi paar veepommi alles. Mulle igatahes sobib.




P.S. Foals üllatab oma muusikaga (tuleb välja, et üllatus on minu sõnavaras alati positiivse varjundiga sõna). Tore, et see ei olnud armastus esimesest pilgust (- noodist). Sellega ei ole muusikavallas viimasel ajal just parimad kogemused.
20090720
Lugesin läbi oma deviantarti profiili ja avastasin, et on tuju 'Munich' üle vaadata ja 'Summer Crossing' üle lugeda.

Pettusin inimestes; nende enese teadmata avastasin, et võib-olla ei ole nendes olnud mitte kübetki põnevust. See on kohutav. Ma olen harjunud nägema igaühes kasvõi midagi- ja nüüd ei ole palju jäänud. Samas aga, nähes, et mõned teised et kujuta endast midagi, kihutab see millegipärast mind iseenda muutmisel ja arendamisel takka. Nii et see on vist hea.. i guess? Või ainult tundub see mulle mõju avaldavat ja tegudeni asi nagu alati ei jõua?

Ostsin värsket leiba Leiburist, omnomnom. See polegi nii värske nagu ma lootsin.

i can't do well when i think you're gonna leave me but i know i try,
are you gonna leave me now, can't you be believing now

Avastasin, et kardan kogu aeg kedagi kaotada. Ei ole hetke, kui ma ei mõtleks, et on võimalus, et üks inimene ütleb must lahti. Kogu aeg vajan ma ühte. Tavaliselt ühte
20090719
Käisin hommikul Arukülas ära. Baltas nägin Richardit, ta nii muutunud. Naeratas laialt ja mina ei saanud kohe arugi miks see 'tundmatu' poiss mind nii jõllitab. Nii imelik oli näha. Suvetunne tuli hetkega. Olemine ise oli mõttetu vist, kuigi kui välja poleks saanud, oleksin kodus passinud, kuna reaalselt palav oli (tagajärjeks täiesti põlenud käsivarred). Üks lemmikumaid emotsioone oli muidugi jälle rongisõit, jäin tagasiteel otse loomulikult magama. Peale tagasitulekut linna läksin Rimisse, kus sain maailma parima toidukotiga hakkama (toidupoes ostlemine hakkab lausa meeldima juba). Megamaitsvat valge šokolaadiga maasikajäätist süües läksin vanaema juurde. Praegu on haigelt lahe elada kahes korteris. Megamugav, ja üldse kuidagi kodusem tunne kogu aeg. Ühesõnaga läksin, avasin seal enamuse söökidest-jookidest ja lülitasin sisse Fox Crime'i ja sellest tuli, ma arvan, siiani suve parim õhtu teleka seltsis. 11. korruselt on veel eriti ebareaalne vaade Õismäele, nii et igav mul igal juhul ei olnud. Tundus, nagu elaksin kuskil Austrias, ausalt, mingid mäed ja järved ümberringi. Ja siis hakkas sadama. Ja ma lihtsalt liibusin akna vastu, see oli nii hea. PLUSS ma avastasin täiesti maailma parima asja - Grapetiseri. Ma nii sillas. Ja telekast tuli algusest The Cleaner, mida ma esimest korda vaatasin ja tõesti meeldis, siis Dexterit, mida ma lõpuks ometi otsast lõpuni vaatasin ja sain sellest lõpuks ometi vist aru ja armusin absoluutselt ära ja siis tuli mu nädalavahetusele iseloomulik paradiis: Criminal Mindsi kolm osa järjest. Kuna kuskil poole kümne paiku ei näidanud telekas enam Fox Crime'i (tugeva vihma pärast?), siis ma pesin pea ära ja läksin vapralt koju. Esimese kahe meetriga väljas sain ma läbimärjaks ning otsustasin hea tunde jätkamiseks minna jala koju. Mõnusad kolm kilti läbimärjalt kõndimist tegid oma töö - ma olen õnnelik. Koju jõudsin nagu just riietega sukeldunult. Isegi isa naeratas, ei pahandanud ja mul oli veel rahulikum olla. Ainukeseks õhtut rikkuvaks faktiks oli vettinud Esquire, mida kotis kandsin ja võimalik, et katkine telefon. Ma vist ei elaks seda veelkord üle. Tra kogu mu elu on jälle mu telefonis, mu draftid on mu elu tähtsaim asi hetkel. MA VIHKAN REGULAARSELT KATKIMINEVAID TELEFONE. Ahjaa, suurest õnnest tegin ma kodus katki ka ühe eriti nunnu karbi kivikeste ja pärlitega, mille mu vend mulle meisterdas. Kogu põrand klaasikilde täis ja nunnu asi (vist ainuke nunnu asi, mida mu vend mulle elu jooksul teinud on) läinud, olen ma ikkagi rahul tänase päevaga. Õhtuga vähemalt.

Mul on hea olla ja neid sõnu ootasin ma juba kaua.
20090717
Mul on 36 minutit selle sissekande kirjutamiseks. Mida ma olen suvel teinud, küsis Siim eile. Praegu mängib juba tuhandendat korda kogemata arvutist leitud seni tundmata Coldplay 'Don't Panic' ja ma tahan uppuda Rasmuse pildi sisse ↓ . Kuidagi nõme on olla. Ei ole tühi, lihtsalt kurb. Ma ei mäleta, millal viimati normaalne olin. Selline tuju on, et kirjutada tahaks. Midagi eemaolevat. Aga väljamõeldut. Ma olen väsinud pidamast tuhandet päevikut. Kristo mainis, et ta maasikaline aed uppus udusse ära. See on asi, millest kirjutaks paksu raamatu.

Ma olen väsinud naermast. Ei tee enam isegi vahet, kas tuleb südamest või mis see on.

Mis see on. Ma tunnen, et tahaks joonistada, aga see tunne, et ma tahan seda teha ja tean, et ei saa hakkama, see on ängistav, lihtsalt rõhuv. Nagu ma oleksin lämbses toas ja kõik aknad oleksid kinni kiilunud ja ma ei jaksa neid katki teha. Tahaks praegu sellist ööd, kui telekast tuleks lõpmatult head ja ma saaksin sellest mingit rõõmu ja isa teeks mulle lõpmatult kohvi ja hommikul tahaksin ma vara jooksma minna ja et kõik oleks kasvõi üheks vahepealseks ööks jälle pefektne. Miks ta seda ei ole, miks ma tunnen ennast suves jälle üleliigsena. Tundub et ühepoolne armastus siiski ei sobi mõnele.

Ma ei ole täna midagi söönud. Paar minutit tagasi tuli päeva esimene hommikuhelveste ports. Nad ajavad mu öökima, ma olen neid terve nädala söönud. Nagu ka imelikku tühja puljongisuppi ja pelmeene. Muud ma ei mäleta. Nii hea, nauditav vist oleks vahepealseks ajaks mälu kaotada. Ma ei tahakski enam koolini (või vähemalt selle ajani kui Valja tuleb, sest ma igatsen teda) ärgata. Ainult jooks ja kuulaks kurbi lugusid. Mu faking jumal, pool suve on möödas ning juba ma kõlan sügiseselt. On ju see rõve masendus sügiseks loodud. On ju see rõve masendus sügiseks loodud

On ju
On
On

20090713
Tulin ja masendav on.

Kuigi tuleb tunnistada, eilne öö oli lihtsalt geniaalne. Meeldivad filmid, mis kestavad minu jaoks kauem kui nad kestavad.
20090701
 

Blog Template by YummyLolly.com