20100102
Kahe päeva peale olen näinud kolm unenägu, mida ma mäletan, millest tahtsin rääkida kahest, aga oh imet! mäletan just seda, millest rääkida ei taha. Ei, see oli maailma parim.

Juba mitmendat päeva järjest, ausalt, ärkan (või suundun magama) kella kolme-nelja vahel, ja just siis on rõve vajadus mõnele helistada. Kuna päris äratada ei julge, siis mõnikord olen natuke nahhaalne ja saadan sõnumi, enamuse ajast lihtsalt olen mõnda aega vait ja vaatan aknast välja (ja see on ilma arvestades saanud tõesti nunnuks ajaviiteks, sest et isegi minu aknast paistab muinasjutt), ja kuna kõrvaklapid, uued kõrvaklapid, on JÄLLE katki minemas, siis ei vägista neid eriti ja õpin nüüd vaikuses magama jääma. Seeeeeeeeeee on päris raske, ma peaks mainima. Üldse on magamajäämine saanud kuidagi raskeks. Mõnikord valutab pea ja on räme uni, aga magama no lihtsalt ei suuda jääda. Siis ma meenutan mugavaid ja sooje asju suvest ja kirjutan, joonistan, teen päevikut. See näeb nüüd natuke sketchbooki moodi välja. Vahepeal üritasin eraldi sketchbooki endale teha, aga no ei õnnestu. Ma olen üldse väga ebaõnnestunud päevikute ja märkmikute ja sketch- ja muude bookide pidamises.

Ja kurat, kool hakkab kohe.

Ja mul on parandamata bioloogia periood ja prantsuse keel on lahtine vist ja oh mul tuli meelde üks unenägu: ma tulin 11. jaanuaril kooli ja oh issand, ainukesed kaks tundi mida ma ootaisn, inglise keeled, on ära jäetud, kuna õpetajat pole koolis. Ma olin nii pettunud, et lihtsalt uskumatu. Ärgates hakkasin mõtlema, et kurat, ma ei saa päriselt selliste asjade pärast kurvastada, issand jumal. Aga ei, iseenesest on see ka ikka veider, et ma kooli pärast niimoodi ee ee sõnavaraprobleemid.

Igal juhul, asi, millest ma kirjutada ei jõua, on see, et ma nägin enne aastavahetust kõiki peale nende, keda ma tegelikult näha tahtsin, ja ainukese uueaastakõne, mis oleks võinud tõesti rõõmustada, magasin ka haledalt maha, kuna pettunult keerasin kell 2 öösel telefonil hääle maha. Nii et siitpoolt sellised kurvad lood.


Kõik on hästi tegelikult. Kinoõhtu ei õnnestunud, aga üks asi, mida sellest õhturiknemisest ei tule, on imestus. Türa, kui keegi juba on harjunud pettumuse ja ebaõnnetumisega, siis olen see täiesti kindlalt mina.


Viimaseks on Death Cab For Cutie The New Year ikkagi väga praegune lugu ja millegipärast kummitab pidevalt ka OneRepublici All The Right Moves.


Kõik. Kõik on hästi

3 comentarios:

elisa-johanna said...

Milleks põdeda.. koolini on veel rohkem kui nädal. Naudi!

sofi said...

aitäh :)

Kgrete. said...

Ma ka ei saa magada.

 

Blog Template by YummyLolly.com