20100111
Naljakalt tegus päev on olnud. Eilse lõppu (tehniliselt tänase algusesse) vaatasin kaks filmi, millest üks, USA filmikriitikute arust 2009. parim film, vägagi südamesse läks. "The Hurt Lockerit" tahtsin ma päris alguses vaadata ainult oma lemmiku Ralph Fiennesi pärast, isegi vaatamata sellele, et oli sõjafilm. Pärast hakkasin imdbst natuke uurima ja ikkagi loobusin. Sõjafilmid ei lähe mulle üldse peale. Ei meeldi ja ei mõista ja eriti kõik need Iraakide ja Afganistaanidega seotud lood on eriliselt ebameeldivad. Kuidagi rusuvad ja, nojah, nõme on vaadata rusuvaid filme. AGA kui film tunnistati 2009 parimaks ja Kuldseid Gloobuseid on ka võimalik saada koguni 3, siis nagu jah, pidin ära vaatama. Janoh, pettumus on küll viimane asi, mida film valmistas. Ma olin reaalselt üllatunud ja nojah, siit tuleb jälle moraali, et eelarvamused ei tee elu sugugi põnevaks. (Musi Ralph oli ekraanil umbes viis minutit, siis ta tapeti.)

Teiseks järjest otsa vaadatud filmiks jäi "How To Lose Friends And Alienate People", aga see oli tõesti lambine. Vaatamist väärt ainult igavesti armsa Kirsten Dunsti pärast, kes särab ükskõik kui halvas filmis. Kõik.

Hommik oli täiesti kohutav, sest et vaatamata taaskordsele poolekuuesele ärkamisele esimesse tundi ma taas ei jõudnud. KA sellepärast, et hommikutunnid ütlesid küll täitsa selgelt, et tänasest tuleb worst hair day. Aga käärid appi ja mängides juuksurit tegin oma rõvedad karvad poole lühemaks. Kell 8:19 astusin majast välja, et hirmuga kooli suunduda.

Ma tulin matasse, kus Keku mu patsi pikkust märkas ja mu oma meeleheitlike avaldustega natuke paanikasse viis, nii et taandunud, tegin mõne minuti pärast teistkordse sisenemiskatse. Seekord läks libedalt, pärast sain vastukaja, et ainuke inimene, kes teadis, et ma juukseid lõikasin, ei tundnud mind ära. Feil

Inkadeks julgesin patsi lahti teha, ja kujuta ette, osutusin äkki nunnuks! Eelmine kord lõikasin juukseid nii lühikeseks teise klassi suvel, mis osutus ma usun et mu elu kõige traumaatiliseks katastroofiks. Ei peatu sel teemal lähemalt, aga jah, äkki oli uutmoodi olla nii hea, vaba, suvine tunne (vahepalaks ma just avastasin nii vinge loo Land Of Talk - It's Okay)

Mis iganes juhtus vahepeal, pärast kooli ma läksin lootuses Markoga kokku saada linna, sinna jõudes olime üksteisele jõudnud teha umbes 3 vastamata kõnet igaüks, nii et tegin aega parajaks raamatupoes enne kui talle uuesti helistada. Raamatupood nägi seekord välja palju parem kui muidu ja tekitas palju paremat tunnet, arvatavasti sellepärast, et oli ka selge võimalus midagi osta. Igal juhul, väljusin siiski midagi ostmata. Järgmisena läksin filmipoodi, ei kujuta ette mis mõttega. Ainus info, mida tõesti vaja oli, oli eesti filmide hind. "Tühirand" on Solarise Apollos siiski kõige odavam.

Filmipoes oli mingi vend, kes natuke käis mul järgi ja ma sekundi murdosaks mõtlesin (lootsin), et see on üks inimene. Ei hakanud üle kontrollima, igaks juhuks. Ma ei tea ikka veel, kas ma tahan teda näha.

Läksin Coca-Colasse, kuna filmidest tuli põhimõtteliselt ainult Sherlock Holmes, mida ma tahan näha kindlasti mitte üksi, siis jätsin vahele ja seadsin sammud vanalinna. Seal juhtusin minema Apollosse. Kuna enam Solarisse minna ei viitsinud, siis otsustasin siin oma vajalikud raamatud ka ära osta. Vajalik Jack Kerouac olemas, ostsin enda jaoks veel ühe Andy Warholi raamatu. Ei ma ikka totaalselt armastan 50-ndate Ameerikat.

Apollost lahkusin tundsin vajadust siiski kinno minna, ja kuhu muidu kui mitte Kinomajja. Mis oli kinni, nii et poole kuueni rändasin Vanalinnas. Jõudsin ära käia - kus ma EI jõudnud ära käia? Lõpuks tulin tagasi Kinomajja, ostsin omale meganunnu pileti ja jäin vaatama "Antikristust". Tõmbas seda vaatama, kuna a) Willem Dafoe on nii vinge, b) Charlotte Gainsbourg on veel vingem, c) pluss sai Cannesis selle filmi eest parima naispeaosa auhinna, d) ning ma pole siiamaani jõudnud näha ühtegi, kujuta ette, ühtegi! Lars von Trieri filmi. Ütleks nii, et film oli täpselt nii skandaalne nagu Lars von Trierist kirjelduste järgi oodata võiks (ehk siis suht šokeeriv, eriti lõpp oli kohutav). Ma jäin esimest korda kinos magama, aga seda õnneks mitte kauaks (kuigi päris mitu korda, ups) ja mitte filmi pärast, vaid sellepärast et UNI OLI. Aga noh, üldiselt, kui keegi rõvedat filmi vaadata tahab, siis ärge minge "Saag VI-te" või midagi, minge "Antikristust" vaatama. Kuigi Charlotte oli väga ilus ja andekas täpselt nagu alati, jäi filmist mitte just parim mulje.

Ja lõpuks ometi, kella üheksa paiku olingi kodus ja mõtlesin, et nii imelik, et juba on jaanuar. Varsti on jaanuari lõpp ja siis on aprill ja siis on suvi. Ja kõik, kui välja arvata kool, on hästi ja noh, on mille üle õnnelik olla vist.

4 comentarios:

Aile said...

mina küll õnnelik pole kui sommer tuleb:(

elisa-johanna said...

ma ei suudaks kunagi üksi kinno minna, sest mul on kommenteerimisvajadused.. aga tänu su postitusele tahaks nüüd mõned filmid ette võtta

sofi said...

KUSJUURES ma ise arvasin ka, et vajadus kommenteerida ei lase üldse filmi nautida, aga tegelikult jääb palju rohkem ruumi filmi üle mõtlemiseks (ei häiri üldse, et kedagi kõrval pole), imelik on ainult üksi naerda ja nägusid teha. :D

liisbet said...

lõpuks üks inimene veel, kes antikristust vaadanud on ja vabatahtlikult... vaatasin seda öösel ja üksi ja kinni panna ei suutnud ja ühtegi sõna ka suust välja ei saanud ja kui film läbi oli, pidin veel vääritud tõprad ka otsa vaatama, et mõtted antikristuselt ära saada... ma olin täiesti kindel, et peale selle filmi vaatamist näen ma raudselt eriti haiget ja sürri und...a ei näinud vist

oli jah ikka päris rõve film

 

Blog Template by YummyLolly.com