Alustuseks ma just tšekkisin teie kõigi blogisid, ja oh üllatust, Laura oma ajas rämedalt naerma. Britale ütleks seda, et ma ei söö ka ja yoyoyo Liina, kõigile teadmiseks, mina olen see lahke burkside tasutajagaja.

:):)

Ma ei ole söönud korralikult juba kindlasti nädal aega ja see on pannud mu kaotama ajataju ja see on nii hea tunne. Kohati natuke lost, kuna äkki tulevad mõnikord meelde tööpäevad ja kokkulepped inimestega. Natuke wtf tunne kogu aeg, aga ei, vinge elu, kogu aeg tahaks ainult naeratada.

Mitte et muidu tavaliselt kuidagi teistmoodi oleks

Tänane läks masendavalt rõõmsalt (= oli hea olla, aga põhjust eriti ei olnud). Geograafiast hakkan kindlasti järgmisel aastal puudust tundma, nagu ka keemiast. See on nii naljakas, eelmisel aastal olid need kaks ainet vist kõige vihatumat. Nüüd aga, no tõesti kahju. Bioloogia aga still sucks, kuna lootsin salaja, et RoheSärgike123 on normaalsemaks läinud nende kahe perioodi jooksul ilma meieta, aga kuulsin täna D-klassilt, et ei. Inimene nimelt teeb kõikidele klassidele aasta lõpus aastat kokkuvõtva suure tasemetöö, 12-ndikel langeb see aga peaaegu kokku kirjandiga. KAS SEE ON FAKING NORMAALNE ET KUI INIMESED PEAVAD KESKENDUMA TÄHTSALE, TULEB ÜKS MUNN JA PANEB NAD ÕPPIMA FAKING TERVE AASTA MATERJALE MINGI MÕTTETU FAKING AINE KOHTA MILLEST KEEGI NAGUNII ARU EI SAA

Ma tunnen ee viha

Ja see oli üritus ennast tunnete kaudu väljendada. Seda soovitas täna psühholoog. Ta täitsa meeldib mulle, sest et temaga rääkides on mul no ausalt tunne, nagu psühholoog oleksin mina. Täna jõudis ta rääkida kõigest 95% ajast kui me SUHTLESIME, näidata mulle kerges miniseelikus ja imesuure dekolteega topis (meeldetuletuseks on ta umbes 70) ette paar võimlemisharjutust (mis nägi välja nagu lihtne aelemine, mida ma, vabandust, aga oskan niigi) ja avastada, et ohhoo, kahe tema juures käiguga olen ma ootamatult omaga mäele jõudnud! Kuule no tõesti. Edasiminek missugune.

Keemia juurde korraks tagasi põigates tuli mul äkki keemias karboksüülhappeid läbi võttes nii tark tunne, et ma meenutasin aegu, kui ma pidin Järveotsas käima keemiaklubis, kus ma millestki aru ei saanud, ja siis ma mõtlesin, et tead, Sofja, mida ma tahaks? Ma tahaks neid keemiaõhtuid Maila Mölderiga tagasi. Nii et ma saaks jälle teha kaktuse-Liisuga laval katseid ja mängida keemiaprintsessi ja värvida pabereid ja teha värvilisi tinte ja uputada mune soolavette ja kurat ma saaksin sellest kõigest nüüd aru ka! Ja need õhtud kord aastas olid alati nii nunnud. Väike, väga väike ja nunnu osa gümnaasiumist oli koos ja meid oli nii vähe, ja isegi aulas olemine ei teinud asja kõledamaks ega rikkunud meeleolu, see oli lihtsalt niiiiii soe ja hubane ja vaikselt kõkutav keemik istus nurgas ja tere, ma just avastasin umbes esimese asja, mida ma tõesti igatsen Järveotsast. (Preden ja Märjamaa välja arvatud. neid ma igatsen kogu aeg kogu aeg kogu aeg)

Pärast kooli läksingi siis oma imelise psühholoogi juurde, pärast seda läksin Kosmosesse vaatama "Phillip Morrist". Niina, mu lemmik Niina, kes on Kosmose tabamatu ime, müüs mulle täna pileti, pärast mida tuli mul meelde, et heii, ma saaks ju kinoklubisse punkte. Andsin oma id-kaardi ja ta hakkas, nagu alati, väga nunnult mu lõpmatut nime tähthaaval sisse toksima (ta on nii armas), siis avastas, et ohoh, nimi!, ja hakkas minuga vene keeles rääkima. Ja oh kuidas hakkas rääkima, soovitas ikka kohti ja jah, väga elevusse läks, ja saime ikka korralikult tšätitud. Ma armastan Niinat

Film ise oli selline, et ma nagu ei saanud aru, mis poindiga ma seda Brita arust nägema pidin.

Põhjused, miks ma oleksin tahtnud seda filmi näha:
- Ewan McGregor, ilmselgelt
- Leslie Mann
- huumor
Põhjused, miks Brita võiks mind saata mõnele filmile:
- huumor

Probleem ehk vasturääkivus ehk paradoks seisneb antud juhul selles, et film oli kõike muud kui komöödia. Samas, ma arvan, et peale "Eternal Sunshine of Spotless Mindi" ei eksisteeri vist ühtegi filmi, kus ma suudaksin oodata Jim Carrey'lt midagi muud peale komöödia ("23" ei olnud ka eriti helpful). Ewan oli lihtsalt nunnu gei (siinkohal tähendab lihtsalt seda, et ei olnud absoluutselt midagi erilist - pärast "Milki" nägemist tunduvad vist edaspidiselt kõik geid ebapiisavalt nunnud), Jim Carrey oli lihtsalt nõme (nägi gei välja küll, aga halloo, sa ei ehita filmi sellel, et on lihtsalt kaks inimest, kes näevad geid välja) ja huumorit oli küll imeväikeses koguses. Vahepeal ma valasin pisaraid nii, et uskumatu, mu süda oli reaalselt lõhkemas, ja ma ei suutnud isegi hääletult nutta, mis ütleb minu meelest päris palju selle kohta, kuivõrd kurvaks film läks, nii et lõppu, kui kõik lõppes hästi - ja ma mõtlen mitte dramaatiliselt hästi, vaid ÄKKI toodi sisse mingi naljaliin - jäi mul lihtsalt öelda üks suur ja rasvane

W T F

Niisiis, tulles tagasi põhjuste juurde, miks Briizu mu filmile saatis, jääb üle arvata vaid seda, et ma oleks pidanud ta arust filmist õppima, et valetada ei ole ilus.

Nice tagamõte Prits :D

Täna õhtul ma kustutasin telefonist umbes 15 000 sõnumit, mis ma kõik eelnevalt hoidsin mälestuste nimel alles, sest et a) ma saadan rämedalt sõnumeid ja nende seas leiab päris palju pärleid; b) mulle meeldivad mälestused; AGA täna ma leidsin, et ei tasu neid alles hoida. Tra, nii armas oli üle lugeda miljon head-ööd-sõnumit, tule-kooli-palun sõnumit, mis-teed-sõnumit, draamasõnumit, kõrvalolijale-mitte-midagi-ütlevat-sõnumit-millega-on-väga-erilised-mälestused-seotud, sünnipäevasõnumit, spike!-sõnumit, too-mulle-suveniiri-sõnumit, lähme-kinno-sõnumit, tule-kooli-teen-sulle-kinonaeru-sõnumit, pole-ammu-näinud-sõnumit, no-joome-või-ei-joo-sõnumit, sa-tulid-just-meelde-sõnumit ja lähme-parandame-lõpuks-su-kitarri-sõnumit ja tra ma tõesti vihkan ennast.

Miks ma teen selliseid asju, miks ma kurat piinan ennast asjade kustutamisega

I HATE THIS

Aa veel seda et, kes sai täna "Sinul on meretäis hirmule" 50% soodukaga pileteid, kes ei saanud :D

Ma nüüd expandin eelmist sissekannet. Ma tõesti ei mäleta, mis toimus kolmapäeva, teisipäeval, esmaspäeval, sest et ilmselgelt oli siiamaani nädala tipp eilne von Krahl.

Saime Häliga natuke enne kaheksat kokku, imetlesime ta uusi nunnusid naljakaid jalanõusid ja liikusime sisse. Rahvast oli imelikult vähe, Häli veel mainis, et kurb oleks kui jääkski nii väheseks. Oli ju piiratud kogus pileteid (mis üllatuslikult ei olnudki välja müüdud eriti kiiresti), ja kui needki poleks välja müüdud, nojah. Ühes intervjuus veel küsiti, miks esinetakse jälle nii väikesel laval, kui ilmselgelt (!!) oleks rohkem soovijaid kohale tulla. Igal juhul, varsti tuli välja Heather Broderick (muusika meenutas natuke Feisti), kelle esimene laul meeldis, kelle teine laul meeldis, kelle kolmas laul meeldis ja siis ma sain aru, et kõik need laulud kõlavad mu meelest täpselt ühtemoodi. Naersime Häliga ja läksime siseaeda, et seda korduvat laulu mitte kuulda ja veetsime seal päris lõbusa tunnikese, kus tegime tasa kogu selle aja, mis ma teda natuke igatsenud olen. Oi kuidas me naersime. Ja siis kõlas seest Efterklang ja kui me sisse läksime, no, ütleme nii, et me vaevu pressisime end sisse. Rahvast oli juuuubepalju. Ja siis tuli esimene lugu ja ma sulasin sulasin sulasin ja Häli, kes enne natuke vingus, teatas mulle vaikselt, et enam ta küll ära minna ei taha. Ma naeratasin kindlasti terve esimese loo ja kui see lõppes, sain ma lõpuks aru kumb neist esiplaanil olevatest inimestest solist on. Lahe. Teine lugu jättis mu ikka veel naerusuiseks ja põhimõtteliselt oli selline naeratamisetuju kogu kontserdi. Eriti hea oli see, et kogu Efterklang tundus laval olevat vähemalt kolm tundi, mal ihtsalt unustasin enda sinan rahva sisse, sest et mine perse kui ilus muusika, see imeline MUUSIKA, need imelised HÄÄLED, ma armastan pikki ASJU (mida ma nii väga tahaksin instrumentaalideks nimetada, aga guugeldasin ja see vist pole päris see sõna mida ma mõtlen niu) laulude lõpus, mis tekitavad J-U-D-I-N-A-I-D ! Ja lõpuni oli vinge ja siis oli kaks lisalaulu ja ma mõtlesin, et huvitav, mis laulud on, ja üks oli "Mirador", mille lõpp on uskumatu, ma armastan seda sama palju nagu Thunderit hetkel ja siis ma mõtlesin, et kurat, see viimane laul peab nüüd küll üligeniaalne tulema, sest et pärast "Miradori" lõppu ma küll millegi vähemaga ei lepi, ja siis mõtlesin veel, et kui see viimane laul veel parem tuleb, siis ma küll ostan uue plaadi. Ja siis hakkas viimane laul ja mu esimene reaktsioon oli wtf, sest et no tõesti, tõesti tõesti oli wtf tunne, sest et vähe sellest, et see ei olnud kindlasti geniaalne, see oli suhteliselt mage. Ja siis hakkas lugu lõpule jõudma ja oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
see oli midagi maagilist

Ja muidugi raatsisin ma oma hiiglaslikest rahavarudest (mis on üllatuslikult ikka veel alles) need 150 krooni sellise ime eest välja käia (mis ajast plaadid nii vähe maksavad?). Aga pean tunnistama, et plaadi peal on elamus laiviga võrreldes minimaalne. Tõesti, ma annaks päris palju, et sinna nunnult nalja tegeva solisti ja kõikide laval olevate meeste ja plaksutavate ja torusid taguvate inimeste ja suitsetava Häliga ruumi tagasi saada.

Bussipeatuses tundsin ennast hästi (liigagi, kui mõistad, mida ma mõtlen) ja kõndisin selle tagajärjel äärepealt bussiuksest mööda, täpselt vastu bussiseina (kõlab veidralt, kas bussil on seinad?). Kui hakkasin magades oma peatusele lähenema, togis mind keegi unes õlga, mille tagajärjel ma umbes esimest korda elus magades oma peatusest mööda ei sõitnud, ja mida enam ma sellele mõtlen, seda veidram see tundub. Põhimõtteliselt, kui ma ärkasin, oli mu ümber ainult üks tiinekast vene hiphoppar ja ma ikka veel arvan, et tema oli tegelikult see, kes mu äratas. Kodus väike virsikukook rohelise teega ja sukeldumine teki alla tudileee


Täna koolis läks meie pede film veel pedemaks (mul on häbi öelda "meie") ja Mariega kerjasime raha kõigilt, kellelt viitsisime, et süüa saada. Ei ütleks, et mõnel muidu arve üle ajab. Hahah

Raha ei ole kunagi liiga palju

:D

Annnnnn, siit ma tuleeeen nüüd (kiirpesu ootab mind) (tunnen ennast autona)

Okei, kiirülevaade. Sisukas sissekanne.

Kuulan Norah Jonesi, kuna "You've Ruined Me" teatud Panni pärast kummitab, samuti kuulan kuradi Maxence Cyrini, kelle saatel eile John Lennoni raamatut lugesin ja fakk, nutsin. Pede muusika, muud ei teegi kui ajab nutma. Aga nüüd hea Norah. Hea Norah. Ja Marie vaatab mu eest "Notting Hilli", kus Spike Mariet lõbustab samamoodi nagu Marie mind.

Neljapäeval tuli ära otsus 360-sse minna ja kahetsust on null ja kuigi OLEKS võinud parem olla, tuleb tunnistada, et oli mu oma teha, nii et ei kurda. Üldse mitte. Tantsimine võttis nii läbi, et läksin kella kolme paiku juba koju, TÄHENDAB Vabakale, kust mu korjas üles (kõlab rõvedamalt kui see tegelikult oli) mingi Enno, kes osutus rekkajuhist tšellomängijaks, kes mulle lahkelt oma viimased 50 krooni jagas. Nii et õhtu ei lõppenudki märjalt külmetades, vaid hoopis soojas taksos koos Enno ja nunnu naerusuise taksojuhiga. Koju jõudsin vaikselt, jõudsin magada 5 tundi, kui ema äratas üles ja teatas, et me sõidame Jägala-Joale.

"Kuidas palun?"

Jah, me sõidame tunni aja pärast Jägala-Joale. Muidugi. Sõitsime, jõudes teel sinna umbes viis korda ära eksida, edasi liigeldes olime lost umbes 50 korda. Eriti meeldiv oli avastada, et me sõidame ringe, et me tegelikult sõidame vastupidises suunas juba pool tundi, ning eriti lemmik on ju 11 kilti sõita seda teed pidi, mida oleme feilides jõudnud läbida kergelt viis korda, ja siis avastada, et söögikoht, mille nimel selle faking pika maa sõitsime, on avatud ainult kaks päeva nädalas kella kaheksast õhtul kaheni hommikul. Yeah

Ja kuigi jah, orienteerumine võiks olla paremgi, ei kurda, sest et nägime tõesti ilusaid kohti. MA EI KURDA

Laupäev, ehk siis tänane, läks töiselt, ja nagu mõned kiisud teavad, on lemmik hommikul vihma käes tööle kõndida. Ausõna! Parim tunne maailmas. Tagasi varakult ja õhtu sisustasid lauamängud, mida ma oh kuidas armastan. Ja mis sest, et ma ei võitnud vist esimest korda elus. Nii hea soe tunne.

Ma igatsen Deiskarit, kellega rääkides msn just otsustas lõbusa nalja teha ja ennast välja lülitada, ja igatsen juba kõiki neid, kellega sai neljapäeval tantsitud. Hea, Hea, HEA tunne!

Ja ei huvita, et esmaspäevaks vaja Napoleon JA Kadriorg valmis saada :) Kõik on nii ilus, niiiii ilusilusilusilus

Lugesin deviantarti journaleid üle pika aja, kuulasin "Tiny Vesselsit" ja hakkasin mõtlema, millest ma unistan. Alati on see olnud nii loogiline, et unistused on olemas, nüüd peab korralikult pingutama, et aru saada, mida ma tahan. Mida ma tõesti tahan. Nii et ma ei hakka hetkel tõsiste asjade pärast oma ajusid pingutama, siin lihtsalt mu mõttetud igapäevased unistused a la tahan õhtuti üksi bussides sõita nii et väljas on natuke pime ja bussis pole valgust. Igal juhul, see eksisteerib päriselt. Nagu ka need:

Tahaks olla väikese filmi operaator. Sellise väikese nagu me praegu teeme, aga tõesti tõesti tõesti tahaks olla just kaameramees. Veel tahaks juua kogu aeg seda Liptoni rohelist sidruniteed suhkruga. Sellepärast tasub alati oodata pühapäeva, sest et pühapäev on Liptoni rohelise sidrunitee ja maailma parima šokolaadikoogi päev tööl. Minul vähemalt! Veeeeeeeel tahaks olla seal EHHFi telgis praegu jälle ja süüa Pico-Ballasid, mis valest kohast välja tulevad (ei taha kõlada imelikult, aga vabandust) ja siis tormata heade lugude peale telgist välja ja trügida lemmikkohale esimesse ritta ja jõllata Paul Oja või Abrahami. Ooo veel tahaks olla täna taas seal kinosaalis ja kõkutada, naerda, lämbuda naeru kätte koos Mariega maailma nunnuimat filmi "Aeg on siin" vaadates. Siis ma tahan olla nii lahe, et teha inimestega intervjuusid. Tahaks kirjutada vihikuid täis dialooge, päriselt juhtunud, tõsiseid, mõttetuid, olematuid, ükskõik milliseid dialooge, sest et dialoogid on minu meelest elu lahedaim osa. Intervjuud on üks vingemaid asju maailmas. Siis veel ma tahan minna oma vaarikaga suvilasse, sellel praegusel nädalavahetusel, pärast seda kui ma olen suvila võtmed kuskilt oma suurepärase plaaniga pihta pannud. Teha kaminasse tuli ja natuke OLLA vaikselt pärast kogu seda nõmedat sagimist, mida on viimasel ajal olnud nii palju (nagu ka väsimust), ja lihtsalt mitte midagi teha. Vanaisa teleka võiks ka rottida ja suvilasse tuua ja kõik oma lõpmatud filmid üle vaadata. Jah

Ma tahan, et maailmas ei eksisteeriks moosi, ainult seenekaste ja lõpmatud puuviljad, porgandid ja roheline Liptoni sidrunitee ja jõhvikamahl. Ma tahan, et filmipood saadaks mulle iga päeva ühe tasuta filmi lihtsalt sellepärast, et ma filme nii palju armastan. Ma tahan, et ma leiaksin endas kusagil selle vinge oskuse asju kirja panna, nii et kõik mida ma mõnikord tunnen koguneks kusagile. Nii, et see kirjapanemise koht taastekitaks tundeid, mitte ei annaks edasi kuiva kokkuvõtte toimunust. Ma tahan, et Marie teaks, kui palju ma ta blogisid armastan. Ma tahan olla sentimeetrite läheduses Robert Downey Jr-st, Heath Ledgerist ja Robin Wright Pennist, nii et ma tunneks nende riiete lõhna, aga nii, et ma ei peaks nendega rääkima, sest et kurat, ma ei ole rääkimises osav. Et ma saaks öelda teatud inimestele, kes teevad asju, mis mulle meeldivad, alati midagi, mis neile korda läheks. Et Al Pacino ja Robert de Niro oleksid jäänud nooreks ja ilusaks. Et inimesed ei pahandaks nii palju. Et mul oleks aega ülistada kõiki ja kõike, mis mind rõõmustab.

No ja väike lõik naaaatuke suurematest unistustest. Kelleks ma tahan saada, kes ma tahan olla, on turundaja, sest et natuke erutab mõte sellest, et inimesi saab kontrollida. Et ma võin olla see, kes topib neile nina alla mingi toote, mida nad ka ostavad, aimamata, et nad ei valinud seda ise. Seda tahab muidugi see natuke südametum pool. Natuke parem ja ilusam, piparmündi järgi lõhnav pool tahab saada küljendajaks. Nii et hommikuse kohvi taga sa ei kurvastaks sellepärast, et maailmas juhtub halbu asju, vaid tunneksid ennast paremini, kuna read, mis sulle kohutavatest asjadest räägivad, on seatud nii ilusti, et sa vaatad neid ja ei saa aru, miks sa vaatad lehte ja sul on hea tuju, kui tegelikult surid miljonid inimesed järjekordses lennukiõnnetuses või sõjas. Halbu asju juhtub iga päev ja kui mõnikord tuleb tuju nende pärast kurvastada, siis leht, mida mina küljendan, teeb vaikselt su tuju heaks. Ma unistan sellest,

et kõik väikesed asjad maailmas pakuksid inimestele visuaalset rahuldust
ja siis poleks mulle vaja ei noort Robert de Nirot ega isegi võib-olla seda kohta, milles on ilusad hetked jäädvustatud täpselt nii ilusana nagu nad kunagi olid. Sest et terve mu elu on siis üks suur ja ilus nauding

Tunne on veel väsinum kui enne mu vaikset draamat. On inimesi, kes ei tea, mis tähendab toetus, nad lihtsalt teevad nii, et sa tuuneksid ennast võimalikult halvasti. Ma tõesti loodan, et mitte teadlikult.

Ma ei tõmba enam uusi filme, sest et no ei ole lihtsalt aega. Vaatan üle vanu lemmikuid, mis, ausalt!, on lihtsalt parimad (daa, nad on lemmikud). "In Bruges" ja "The Panic In Needle Park"! Lihtsalt filmid, mis tekitavad ilusaima, soojeima, kindlaima tunde.

Multimeedia tunnid meeldivad, töö meeldib, kool meeldib. Kõik, mis meeldib, millegipärast ka väsitab. Võib-olla sellepärast, et asjadele, mis on tähtsad, üritan anda endast kõik. Võib-olla lihtsalt kuna uneajast jääb puudu.

Seda on raske välja öelda, aga kõik on täpselt samamoodi nagu enne. Lihtsalt nüüd ma tunnistan probleemi olemasolu (vist), aga nagu enne öeldud, ei tee mõned inimesed sellegi lihtsaks.

Ma igatsen kino. Ma igatsen raha. Kõik saab korda. Juba sellel nädalal.

Inimesed selja tagant osutusid lemmikuks.

jobu, on nii palju asju, mis sul halvasti lähevad

Jobu, sa ei oska enam üldse blogi kirjutada. Võib ju öelda, et Twitter rikkus su ära, aga tegelikult on nii, et Twitterit hakkasid sa kirjutama alles siis, kui said aru, et blogideks mõtteid ei jätku.

Niisiis, alustuseks tegin ma praegu midagi väga lolli, midagi reaalselt kohutavat, enne asjaolusid uurimata. Aga need on vaid suhted. Kõigest suhted. Suhted, millele ma olen keskendunud kogu viimase aja, suhted, mis on mind õnnelikuks teinud, ja nüüd pakub haiglast lõbu nende rikkumine. Ma olen nii loll. Õnneks on olemas üks kindel semu (ma ikka veel ei suuda uskuda et mu niivõrd lambised unistused nagu see inimene lähevad täide?), ja temaga talveöösiti üksteise murede üle naerda ja idiootseid katseid teha on- nojah, mis tunne see on, kui unistus on juhtumas täpselt antud konkreetsel hetkel.

Nii hea on teada, et ükskõik mis ka ei juhtuks, on üks inimene olemas (sõna parimas tähenduses).

Igal juhul on olemas veel ka filmid (kuigi üllatavalt kesine valik), millest mõned hiljutivaadatud said lemmikuiks, ühte ei ütle, teine on "Magnolia" ja see kestab üle kolme tunni ja see on parim ja see on parim ja see on parim. Lihtsalt, muud midagi ei ütle, ainult seda, et kui enamuse filmi vältel on kindel tahtmine enesetappu teha, siis see on normaalne. Filmi lõpu poole ta kaob sootuks ja täiesti. Kinos ootab mind üksi "Limits of Control" ning mind ja miisut "Valentine's Day".

Oh jumal, kui palju Grey osi on arvutis tõmmatud, mis vaatamata on, ja nüüd on just see periood, kui ma vajan rämedalt Grey'd, aga kurat, aega pole.

Ma ostsin endale filmipäeviku. Kurat ja kas tõesti on mõtet küsida küsimust, kuhu raha läheb??

Lühiuudised: see pisike kuu tõotab saada suurepäraseks tulevase finantsolukorra suhtes, aga katastroofiliseks kõigil, ma tõesti usun, et kõigil muudel aladel.

Lindex avati Roccas ja "Fix You" laulab praegu ja Feist laulud enne Reminderit on äärmiselt mugavad kuulamiseks vaiksetel talvistel Õismäe tänavatel, kui su ümber on miljon inimest, kusjuures vaikus on ebareaalne.

Vaikus on ebareaalne (läkastamine ftw)

Eile kell 22 oli hea mugav soe tunne, täna kella 14 paiku oli ka tore, natuke naerusuine. Ma ütleks, et ma olen rahul, suure r-tähega Rahul ja mu kõrvadest ujuvad välja needsamad väikesed õnnekalad, kes kunagi lendasid mu jalgades. Ma olen tahtnud seda õnnetundeblogi kirjutada juba ammu, aga seganud on mõistus, mis tegelikult ütleb selgelt: jobu, on nii palju asju, mis sul halvasti lähevad. Mis vahet on, ma arvan, et praegu ei ole loota muule kui hetkelisele õnnele, ja seda mul praeguseks jätkub. Aitäh. Inimesele koodiga 22 ja kolmele veel koodiga 14 (olen nii mysterious enda arust)

Ahah, tahtsin veel rääkida, et megameeldib see, kui mu aju teeb iseendaga bättlit. Näide. Ma vaatan filmi ja on üks hetk, kui ma mõtlen, et päris sitt film, ja mu aju loobib iseendale välja põhjused 1), 2), 3), miljon), miks see sitt film on. Ja siis ma vaatan edasi, ja tuju hakkab paranema ja ma ütlen endale vaikselt seal ajukoore all, et kuule, põhjused number 2), 15), 390) ja 1578) on ju suhteliselt lollid, mõtle uuesti. Ja siis ma mõtlen natuke ja juba ma leian 1), 2), 3), kaks miljonit) põhjust arvata, et ma esialgselt eksisin. See tunne on nii hea, umbes nagu kirjandi kirjutamine, mis tuleb spontaanselt ja vabatahtliku/juhusliku teema peale. PLUSS see on selline kirjand, kus mul on viisteist tuhat näidet, kus ei pea detaile teadma. Kas ma saaksin tavalises kirjandis muidu leida igale teemale sada näidet (filmidest) või jaa? Kas ma saan neid päriskirjandis kasutada, mäletamata tegelaste nimesid? Kurat. Selles suhtes teevad spontaansed peas toimuvad kiirkirjandid mu tuju tõesti heaks, sest et nendel lühikestel minutitel tunnen ma end kasvõi milleski natuke osava ja targana.

Veel ühest lambisest asjast rääkides olen ma nüüd segaduses sellessuhtes, et kes nüüd ikkagi rohkem süüdi on, aga ma ei taha oma otsust ikkagi muuta, sest et kui ma filmidest midagi õppinud olen, siis see on see, et sellist suhet ei tohi taastada, muidu teadagi, mida kõik selle lõppu ootavad.

SEDA EI JUHTU KURAT

Naljakalt tegus päev on olnud. Eilse lõppu (tehniliselt tänase algusesse) vaatasin kaks filmi, millest üks, USA filmikriitikute arust 2009. parim film, vägagi südamesse läks. "The Hurt Lockerit" tahtsin ma päris alguses vaadata ainult oma lemmiku Ralph Fiennesi pärast, isegi vaatamata sellele, et oli sõjafilm. Pärast hakkasin imdbst natuke uurima ja ikkagi loobusin. Sõjafilmid ei lähe mulle üldse peale. Ei meeldi ja ei mõista ja eriti kõik need Iraakide ja Afganistaanidega seotud lood on eriliselt ebameeldivad. Kuidagi rusuvad ja, nojah, nõme on vaadata rusuvaid filme. AGA kui film tunnistati 2009 parimaks ja Kuldseid Gloobuseid on ka võimalik saada koguni 3, siis nagu jah, pidin ära vaatama. Janoh, pettumus on küll viimane asi, mida film valmistas. Ma olin reaalselt üllatunud ja nojah, siit tuleb jälle moraali, et eelarvamused ei tee elu sugugi põnevaks. (Musi Ralph oli ekraanil umbes viis minutit, siis ta tapeti.)

Teiseks järjest otsa vaadatud filmiks jäi "How To Lose Friends And Alienate People", aga see oli tõesti lambine. Vaatamist väärt ainult igavesti armsa Kirsten Dunsti pärast, kes särab ükskõik kui halvas filmis. Kõik.

Hommik oli täiesti kohutav, sest et vaatamata taaskordsele poolekuuesele ärkamisele esimesse tundi ma taas ei jõudnud. KA sellepärast, et hommikutunnid ütlesid küll täitsa selgelt, et tänasest tuleb worst hair day. Aga käärid appi ja mängides juuksurit tegin oma rõvedad karvad poole lühemaks. Kell 8:19 astusin majast välja, et hirmuga kooli suunduda.

Ma tulin matasse, kus Keku mu patsi pikkust märkas ja mu oma meeleheitlike avaldustega natuke paanikasse viis, nii et taandunud, tegin mõne minuti pärast teistkordse sisenemiskatse. Seekord läks libedalt, pärast sain vastukaja, et ainuke inimene, kes teadis, et ma juukseid lõikasin, ei tundnud mind ära. Feil

Inkadeks julgesin patsi lahti teha, ja kujuta ette, osutusin äkki nunnuks! Eelmine kord lõikasin juukseid nii lühikeseks teise klassi suvel, mis osutus ma usun et mu elu kõige traumaatiliseks katastroofiks. Ei peatu sel teemal lähemalt, aga jah, äkki oli uutmoodi olla nii hea, vaba, suvine tunne (vahepalaks ma just avastasin nii vinge loo Land Of Talk - It's Okay)

Mis iganes juhtus vahepeal, pärast kooli ma läksin lootuses Markoga kokku saada linna, sinna jõudes olime üksteisele jõudnud teha umbes 3 vastamata kõnet igaüks, nii et tegin aega parajaks raamatupoes enne kui talle uuesti helistada. Raamatupood nägi seekord välja palju parem kui muidu ja tekitas palju paremat tunnet, arvatavasti sellepärast, et oli ka selge võimalus midagi osta. Igal juhul, väljusin siiski midagi ostmata. Järgmisena läksin filmipoodi, ei kujuta ette mis mõttega. Ainus info, mida tõesti vaja oli, oli eesti filmide hind. "Tühirand" on Solarise Apollos siiski kõige odavam.

Filmipoes oli mingi vend, kes natuke käis mul järgi ja ma sekundi murdosaks mõtlesin (lootsin), et see on üks inimene. Ei hakanud üle kontrollima, igaks juhuks. Ma ei tea ikka veel, kas ma tahan teda näha.

Läksin Coca-Colasse, kuna filmidest tuli põhimõtteliselt ainult Sherlock Holmes, mida ma tahan näha kindlasti mitte üksi, siis jätsin vahele ja seadsin sammud vanalinna. Seal juhtusin minema Apollosse. Kuna enam Solarisse minna ei viitsinud, siis otsustasin siin oma vajalikud raamatud ka ära osta. Vajalik Jack Kerouac olemas, ostsin enda jaoks veel ühe Andy Warholi raamatu. Ei ma ikka totaalselt armastan 50-ndate Ameerikat.

Apollost lahkusin tundsin vajadust siiski kinno minna, ja kuhu muidu kui mitte Kinomajja. Mis oli kinni, nii et poole kuueni rändasin Vanalinnas. Jõudsin ära käia - kus ma EI jõudnud ära käia? Lõpuks tulin tagasi Kinomajja, ostsin omale meganunnu pileti ja jäin vaatama "Antikristust". Tõmbas seda vaatama, kuna a) Willem Dafoe on nii vinge, b) Charlotte Gainsbourg on veel vingem, c) pluss sai Cannesis selle filmi eest parima naispeaosa auhinna, d) ning ma pole siiamaani jõudnud näha ühtegi, kujuta ette, ühtegi! Lars von Trieri filmi. Ütleks nii, et film oli täpselt nii skandaalne nagu Lars von Trierist kirjelduste järgi oodata võiks (ehk siis suht šokeeriv, eriti lõpp oli kohutav). Ma jäin esimest korda kinos magama, aga seda õnneks mitte kauaks (kuigi päris mitu korda, ups) ja mitte filmi pärast, vaid sellepärast et UNI OLI. Aga noh, üldiselt, kui keegi rõvedat filmi vaadata tahab, siis ärge minge "Saag VI-te" või midagi, minge "Antikristust" vaatama. Kuigi Charlotte oli väga ilus ja andekas täpselt nagu alati, jäi filmist mitte just parim mulje.

Ja lõpuks ometi, kella üheksa paiku olingi kodus ja mõtlesin, et nii imelik, et juba on jaanuar. Varsti on jaanuari lõpp ja siis on aprill ja siis on suvi. Ja kõik, kui välja arvata kool, on hästi ja noh, on mille üle õnnelik olla vist.

Kahe päeva peale olen näinud kolm unenägu, mida ma mäletan, millest tahtsin rääkida kahest, aga oh imet! mäletan just seda, millest rääkida ei taha. Ei, see oli maailma parim.

Juba mitmendat päeva järjest, ausalt, ärkan (või suundun magama) kella kolme-nelja vahel, ja just siis on rõve vajadus mõnele helistada. Kuna päris äratada ei julge, siis mõnikord olen natuke nahhaalne ja saadan sõnumi, enamuse ajast lihtsalt olen mõnda aega vait ja vaatan aknast välja (ja see on ilma arvestades saanud tõesti nunnuks ajaviiteks, sest et isegi minu aknast paistab muinasjutt), ja kuna kõrvaklapid, uued kõrvaklapid, on JÄLLE katki minemas, siis ei vägista neid eriti ja õpin nüüd vaikuses magama jääma. Seeeeeeeeeee on päris raske, ma peaks mainima. Üldse on magamajäämine saanud kuidagi raskeks. Mõnikord valutab pea ja on räme uni, aga magama no lihtsalt ei suuda jääda. Siis ma meenutan mugavaid ja sooje asju suvest ja kirjutan, joonistan, teen päevikut. See näeb nüüd natuke sketchbooki moodi välja. Vahepeal üritasin eraldi sketchbooki endale teha, aga no ei õnnestu. Ma olen üldse väga ebaõnnestunud päevikute ja märkmikute ja sketch- ja muude bookide pidamises.

Ja kurat, kool hakkab kohe.

Ja mul on parandamata bioloogia periood ja prantsuse keel on lahtine vist ja oh mul tuli meelde üks unenägu: ma tulin 11. jaanuaril kooli ja oh issand, ainukesed kaks tundi mida ma ootaisn, inglise keeled, on ära jäetud, kuna õpetajat pole koolis. Ma olin nii pettunud, et lihtsalt uskumatu. Ärgates hakkasin mõtlema, et kurat, ma ei saa päriselt selliste asjade pärast kurvastada, issand jumal. Aga ei, iseenesest on see ka ikka veider, et ma kooli pärast niimoodi ee ee sõnavaraprobleemid.

Igal juhul, asi, millest ma kirjutada ei jõua, on see, et ma nägin enne aastavahetust kõiki peale nende, keda ma tegelikult näha tahtsin, ja ainukese uueaastakõne, mis oleks võinud tõesti rõõmustada, magasin ka haledalt maha, kuna pettunult keerasin kell 2 öösel telefonil hääle maha. Nii et siitpoolt sellised kurvad lood.

Kõik on hästi tegelikult. Kinoõhtu ei õnnestunud, aga üks asi, mida sellest õhturiknemisest ei tule, on imestus. Türa, kui keegi juba on harjunud pettumuse ja ebaõnnetumisega, siis olen see täiesti kindlalt mina.

Viimaseks on Death Cab For Cutie The New Year ikkagi väga praegune lugu ja millegipärast kummitab pidevalt ka OneRepublici All The Right Moves.

Kõik. Kõik on hästi