1. september on nõme väikeste laste päev minu meelest. Ei ole kunagi olnud sellest vaimustuses. Kunagi ei taha ma tuua lilli, sest et no ei ole sellist tunnet et väga tahaks kellelegi lilli kinkida. Ja ometigi algas 1. september 2010 väsinud ärkamisega pärast kaht unetundi ja varajase kooli jõudmisega (11 viimast 1. septembrit olen ma hiljaks jäänud). Klassijuhataja, kellele saatsin 31. augustil meeldivalt naljaka kirja, kas ma ikka 12. klassi üle viidud olen, paistis seda mitte lugenud olevat ja oli minu vastu väga kena ja isegi meeldis mulle hetkeks. Istusin maha ja isegi kuidagi ilus tunne tekkis korraks. Oli esimene normaalne 1. september mu elus. Iroonia: ka viimane. Ei taha ikka kohe üldse kohale jõuda, et ma olen kaksteist klass.

Aktus oli imeline. Meil on uus direktor, esimene mulje kellest oli rikutud liigdramaatilise muusikapalaga, mis tema kõnet saatis. Teine mulje kellest oli aga ülimalt positiivne. Mind ei huvita, mis erakonda ta kuulub, ta tundub väga tore. (Täna kirjutasime inglise keeles esseed uue direktori kohta. Kristo: "I kind of like him, but he should understand he is the new one here and should play by our rules." Naersin end laua alla.) Rebase kõne oli taaskord midagi, mida võikski Rebaselt oodata. Ma ei saa aru, kas ta saab aru, kui naeruväärne ta on. Ma ei taha midagi halba öelda selles suhtes, et ta võib olla väga tore inimene, aga no õppealajuhatajaks sobiks Heiks ka paremini. Niisiis, aktus oli üle pika aja meeldiv, aga kuskil poole peal hakkas mul natuke kurb. Ma isegi ei tea, miks. Kuidagi üksik hakkas ja tekkis Vapiano tuju, aga no finantsolukord ei lubanud. Aktus lõppes. Läksin erinevalt päris mitmest Vapianosse minejast üksi koju ja oli millegipärast küll ikka veel kurb, aga rahuolev olla. Tundsin nagu mingit tasakaalu. Et kõik nagu läheks nagu pärisinimestel minema peaks. Ma olen tundnud end elusse armunud olevat (tihti), aga mitte kunagi nii palju elus. Et ma olen see keskpärane väike isiksus, kes on lihtsalt ruumitäiteks ühele ilusale planeedile.

Õhtul, ma isegi ei mäleta, mis õhtul juhtus. Every day goes by in a haze taaskord, aga mitte halvas mõttes. Ma olen väsinud ja päevad on pikad, aga õnnelikud.

Täna oli esimene koolipäev ja oh imet - ma jõudsin jälle kooli õigel ajal. Kaks päeva järjest. Ja veel matemaatikasse! No see on küll tähistamist vääriv sündmus. Isegi mu lemmik Pensa ei olnud mu peale pahane väikese suvise ülelaskmise pärast, arvatavasti lihtsalt sest et oli löödud mu õigeaegsest ilmumisest. Igatahes oli hea, ja ma mõtlen HEA olla igas tunnis peale eesti keele. No on armas uus õpetaja küll - jah. Mida ta veel oli? UND PEALE AJAV. Tundub lihtsalt nii igav, et no ma jõudsin ühe ta lause jooksul viis korda haigutada. Ja millegipärast ma pettusin AJALOOS. Kuigi oli meeldiv näha ja kuulda Heiksi, oli tund lihtsalt kohutav. Ma ei tea, mida ma lootsin. Võib-olla, et mõni vinge vend läheb suve jooksul veel vingemaks? No ma ei tea, selle asemel käis ta suvi läbi kuskil juustuseminaridel. Ja isegi lamekaid sai kokku lugeda ühe käe näppudel. See ei ole minu Heiki.

Pärast meeldivat francaisi läksin kiiresti Siili. Ma ei tea, mis värk selle sügisega on, aga ma tunnen NAUDINGUT üksi kuskile minemisest. Ma tahaksin teada, mis on juhtunud, sest et üksiolemine ja üksitegutsemine pole enam probleemiks. Natuke täiskasvanud ja careless tunne on. Igal juhul, Siilis ma istusin ekspressi peale (ma armastan ekspresse nii väga palju), mis pidi mu viima Kristiinesse (või seda ma vähemalt lootsin), aga viis mu hoopis Vabaduse väljakule. Seal tühjavõitu ekspressis avastasin ma aga, kuivõrd läbi ma olen. Niimoodi magusalt läbi. Ma ei oskagi seletada, mis tähendab magusalt läbi. See on see tunne, kui sa tunned füüsilist väsimust, aga see tundub ilus asi olevat. Kui sul on näol väsinud naeratus. Kui sa leiad romantikat igas asjas, mida sa teed, kui sa tahad teha veel ja veel midagi kohutavalt kohutavalt ilusat, vaatamata sellele, et sõna "jaksama" ei kuulu hetkel su sõnastikku. Seda tähendab magusalt läbi. Niisiis ma mõtlesin natuke ja sain aru, et tahakski teha midagi, mis mulle suurt naudingut valmistaks. Ja arva kolm korda, mis see oli. Meenus, et Kosmoses on 16:15 üks "Kiskjate" seanss (tervist, sinu ees on kõndiv Kosmose kava) ja sinna ma ka suundusin. Lemmik Niina vabandas, et piletiga läheb nii kaua aega, ja piletikontroll saatis mu isiklikult saali. (see blogi on ilmselgelt tehtud Kosmose ülistamise eesmärkidel) Ma olin oma lemmikkoha peal. Film oli meeldiv. Ei olnud hea film, aga näitlejatöö - no lihtsalt mmuah - suurepärane. Ja no naudingut sain ma 10st 9 vähemalt. See tegi mu tuju veel rahulikumaks. Mind rahuldada on nii lihtne. Ja ma olen nii õnnelik.

Pärast kino läksin siiski Kristiinesse. Kristiine ristmikud on siiamaani kõige kohutavamad Tallinnas ja ma lähen närvi nii kiiresti. Õnneks rahustas mu seekord maha tibutamine ja tugev tuul. Tagasi sõitsin 23-ga, mis on mu lemmikmarsruut Tallinnas. Suutsin bussis isegi natuke tukkuda ja oh oli alles magus uni. Lemmikbussi peal - kuidas siis muidu. 23-st kõndisin jalgsi koju. Ja see oli nii faking hea tunne, sest et vihma lihtsalt kallas ja ma ei tea, ma vist juba mainisin, et mind on lihtne rahuldada.

Mul on nii hea olla ja niimoodi magusalt läbi olles võiks see aasta ka mööduda. Muidugi ilusa vihmase ilma saatel, palun.



Kas sa tead, et Mehhiko lahes on jälle naftaleke? See ei ole normaalne.

It's unfortunate that when we feel a storm,
we can roll ourselves over 'cause we're uncomfortable

Oh well the devil makes us sin

But we like it when we're spinning, in his grin.

Love is like a sin my love

For the ones that feels it the most

Look at her with her eyes like a flame

She will love you like a fly will never love you, again

Mul on imelik olla.

Mida on juhtunud viimasel ajal head?

• Ma sain lõpuks uue rahakoti. Sellesse, nagu selgus, ei mahu raha, aga muidu olen ma väga õnnelik. Et täpsem olla, mu õnn kestab juba neljandat päeva. See ütleb väga palju. Tavaliselt on mu õnne kestvusaeg lühike.
• Ma sain ühel päeval õnnelikult ja edukalt šopata (sest et ilmselgelt ajab edutu šoppamine närvi rohkem kui miski muu) ja selle imelise päeva tipuks ka Wayne's Coffees ära käia. Ma armastan Wayne's Coffeet. 
• Üks päev käisin ma Britaga kinos. Kuigi film üldiselt ei olnud midagi erilist ja osades kohtades jättis natuke nõutuks, oli siiski väga heaks vahelduseks käia (1) kinos, (2) kellegagi koos, (3) vaatamas midagi meeldivalt kerget. Pluss väga armsad näitlejad ja vahepeal unustasin ma end naerma ikka tõsiselt pikaks ajaks. Mind ei ole raske naerma saada, aga pisaratesse ei ole mu naer juba ammu muundunud. Tõeliselt hea vaheldus. Pluss BRITA! Sõitsime pärast Selverisse viimase raha eest sööma. Ja kuigi Brita säästis natuke mu tervist, olen ma antud hetkel kuidagi nii häiritud olekus, et need 37 krooni raviksid mu närve meeldivalt. Briizu, ma olin juba peaaegu unustanud, kui hea tunde tekitavad kinoskäigud sinuga, kui me valime meeldivaid filme.
• Mõni nädal enne oli Brita juures ka kerge istumine, mis, kui välja arvata ühte pisikest vahejuhtumit, oli olnud tõesti üks parimaid öid viimasel ajal. Ma sain näha Janelit, kes üllatavalt oli osanud olla veel meeldivam (nagu see oleks võimalik) kui eelmine kord kui teda nägin. Ma sain olla heas seltskonnas. Ma sain Mariega rääkida! Väga väga väga väga pikalt ja hästi. Ma sain Kristoga rääkida. Väga väga väga väga pikalt ja terve hommiku (milleks lasta sõbral magada, kui saab teda piinata oma naeruga kolm tundi järjest) ja ma ei saa aru, kuidas
• me räägime põhimõtteliselt iga päev ja jutud ei saa otsa
• meie arvamused ei ühti mitte milleski
• ja me räägime ikka
• kuidas ükskõik millest me rääkima hakkame, lõppeb jutt alati filmidega
• ALATI
• kuigi on olemas probabli umbes 3 filmi, mida me mõlemad oleme näinud
• millest 2 oleme näinud koos kinos käies
• ja kolmas film on Pulp Fiction
• Kristol ei lõppe kunagi isu öelda 'pff' kõige peale, mis ta teab, mis mulle meeldib
• me talume üksteist (?)
• sest et ma tavaliselt tahan inimesi tappa, kui mul on nendega nii erinev filmimaitse, et ma lihtsalt vaidlen nendega 99% ajast 
• (nüüd sa tead, mis plaanid mul sinuga on, Liinux)
Igal juhul. Need Kristoga rääkimised võisid ka unenägu olla, sest et mingi hetk oli ta mu voodis JA MA EI TEA KUIDAS TA SINNA SAI. (Inception on mu ajusid vallutamas juba pool kuud) (ja arvatavasti jääb seda tegema veel mõnikümmend aastat) Hommikul läksin vara orienteeruma. Mida ma mõtlesin hommikul:
• väga vinge on varahommikul vaikuses koju minna
• kell on 9
• ilus kass
• väga ilus kass
• vinge maja
• miks ma seda ei näinud, kui siia tulin
• rääkisin vist Mariega liiga palju
• ilmselt ei jäänud ringivaatamiseks aega
• wow, veel ilusam maja
• KÕIK MAJAD ON NII ILUSAD
• ma ei ole siin varem käinud
• Lost
See oli nii naljakas avastus. Helistasin Britale, kes mind juhendas. Jõudsin korralikult kohale. Sain koju. Oli ilus öö.
• Mis juhtus veel, on Kristo sünnipäev. Sellest ma ei hakka isegi rääkima, öö oli piisavalt vinge, aga hommik, no hommikul ei ole mul arvatavasti kunagi nii lõbus olnud. Isegi mina, kes ma hommikuid nii väga armastan, ei ole veel ühtegi hommikusse nii väga armunud olnud. Lihtsalt mainime, et Üllar jäi politseile vahele JALGUPIDI SÕIDUTEEL OLEMISEGA ja mina avastasin end mingi hetk kahe meetri kõrgusel Hollandi minibussi peal suitsetamas, teadmata, kuidas ma sinna sain (ilmselgelt on jälle kahtlusi, et kõik toimus unes. kuigi Marie väidab, et tal on olukorra reaalsust tõendavat fotomaterjali). Ja Marie naeris terve hommiku. Aga noh, teadagi. Kaks rummipudelit minuti sees ikka katki ei teeks ju. Ja naermisest Hollandi minibussi all ju pikali ikka ei kukuks.
• Mis mind viimasel ajal väga õnnelikuks tegi oli - üllatus! - filmid. Avastasin enda jaoks Roman Polanski. Ja pärast Chinatowni nägemist võin ma ausalt öelda, et mul (kes ma olen pedofiilia suhtes kõike muud kui ükskõikne) on absoluutselt ükskõik, mitu inimest ta vägistanud on, ma lähen kasvõi tema asemel vangi, kui ta vaid jätkab sama imeliste filmide tegemist. Sest et- mul ei ole sõnu. Neid filme peab nägema. /EDIT: palun loe kommentaare/
• Ja kui juba filmide teemal jätkata, siis ma olen endale tõmmanud päris korraliku järjekorra Lynchi, Scorsese ja Bergmani filmidest, mida mul on agar kavatsus lähiajal ära vaadata. Ma olen ekstaasis. Sest et algas see järjekord Polanskiga, ja temas, kui sa aru said, olen ma kõike muud kui pettunud. Lõppu pärast kõiki ülalmainitud filme jätsin Godfather I, II ja isegi III. Mida ma ei ole ikka veel näinud ja mida ootan, no pehmelt öeldes põnevusega. Surm ilapuuduse kätte saabus just
• Ja täna sain näha FA Community Shieldi mängu! Ma armastan Premier League'i kogu südamega, ja mida ma sellest veel rohkem armastan, on ainult MU, kes täna mängis Chelseaga. Ja MU võitis! Ja ma ei tea, kas ma suudan ühtegi meeskonda kunagi samapalju armsatada (läheb dramaatiliseks kätte, ma lõpetan nüüd). Igal juhul, mäng oli reaalselt ilus, ja nagu ütles ka kommentaator - keda huvitabki enam MM. Ja ma mõtlesin, et tõesti, ma pole MMi juba viimasel ajal isegi igatsenud. Pealegi, mida siin igatseda on, kui lemmikud jätkavad mängimist! Oh oh oh ja kuidas mind ajas elevile miisu Hernandez. Üks väga põnev ost sellel hooajal. Nii et 3-1 ja minu päev oli täna õnne ja rõõmu täis.

Ja ikkagi on see nõme tühi tunne sees. For the first time in my life I can't see my future. Every day goes by in a haze.