Ilmselgelt depressiivseks osutub fakt, et ma ei ole oma 17. eluaastaks ikka veel kuskile omadega jõudnud. Aina kohtan ja kohtan inimesi, kes teavad, kuhu nad lähevad, ning tulevik ei paista neid hirmutavat. Muidugi, enda lohutuseks võib mainida, et sellel samal teel tulevad vastu ka inimesed, kes on sama segaduses kui mina, kuid see ei ole mingi vabandus iseenda ees. Ma arvan. Jah.

Võib-olla tahan ma õppida kuradi veemajandust kuskil faking Maaülikoolis (guugeldasin just seda, fantastiline), võib-olla lähen ma kuradi poemüüjaks. Maailma teise otsa - ebareaalne. Hetkel kõlab tegelikult põnevalt ükskõik milline iseseisev elu jätk, aga mind ei rahusta teadmatus. Millalgi ütlesin, et olen nüüd spontaansem. Aga nüüd, end korralikult, sügavalt uurides, leidsin, et pinge on ikka veel sees ja just nimelt see ei lasegi mul kõike juhtuvat (selle kõige nimi on elu), kui palju ma seda ka ei naudiks, rahulikult võtta.

See, et pool maakera soovib hetkel minna õppima fotograafiks või disaineriks, näitab ju midagi. Ma ei suuda uskuda, et see kuragi Keegi jättis maailma ilma inimestest, kes tahavad õppida (või siis peavad õppima; probleem jääb probleemiks) midagi vajalikku, selle asemel, et unistada ajani, kui on juba liiga hilja, et ümber õppida ja õiged prioriteedid uuesti paika panna, elupõletajaks olemisest. Sest enamuse unistus seisnebki ju arvatavasti pigem mittemillegitegemises kui tõesti kunstiga tegelemises. Huvitav, kuidas peaksid kunstiülikoolid välja sõeluma inimestest, kes ei oska ning tõepoolest ei taha tegeleda mitte millegi muuga kui kunstiga, omakasupüüdlikud laiskvorstid. See veider küsimus vaevab mind juba pikemat aega aga mitte isiklikul, vaid globaalsel tasandil. Kahjuks tuleb tunnistada, et parim olen ma siiski vaid omaenda probleemide lahkamises, globaalsus ei ole kindlasti mu tugevaim külg. Aga ma tõesti, tõesti üritan aru saada, kus peitub see piir originaalsuse ja lühiteede vahel. Väiksest peale arvasin, et olen ühel pool seda joont, kuid mida aeg edasi, seda rohkem mõistan ma, et pole vist ehtsuse poolele just väga kaua kuulunud.

Kadunud on mu võime nautida, lahkumiskingituseks jättis nauding mulle mälestused, et saaksin natuke mängida inimest. Kes ma tegelikult olen? 17 aastat üritasin asju avastada ning mõnda aega kogesin isegi äratundmistunnet, vahepeal vaatasin oma mõneajalisele eluarmastusele täpselt otse silma (!). Intiimsel kaugusel isegi, kuid nüüd on kõik kadunud, ma seisan üksi ja õnneks vähemalt TUNNEN, et miski ei klapi, miski ei klapi kohe päris tõsiselt. Juba pikemat aega. Ma tean, et probleem on olemas, kuid kas pidev paranoiline uurimine enda sees mitte ei süvenda seda?

Mu aju kõrbeb. KUIGI [on olemas ka helge külg]! Ma lõpuks jälle mõtlen, järelikult olen olemas. Võib-olla on mõistus koju tulemas, ning äkki on see teeviidaks järgmise eluarmastuse juurde. Vähemaga leppida mina isiklikult ei soovi.

Imelik. Kui kuulasin esimest korda Daniel Merriweatheri "Red'i", oli esimene pähetulev sõna ODAV. Tundus liiga mõttetu lugu. Praegu ütleks, et päris ilus siiski. Ilus tõepoolest, ühes selle sõna parimatest tähendustest. Mõiste 'ilus' alla mahub ka Coldplay vana album Parachutes. Mõtlen, kuidas see juhtus. Imelikult, jällegi imelikult: leidsin kogemata arvutist täiesti suvalise "Don't Panic", mida ma ei tundnud ja mis mulle midagi ei tähendanud. Pane tähele, minevik. Last.fm väidab, et nüüd on antud lugu mu top track läbi aegade. Seda vist kuu ajaga. Aga üllatab ka reaalselt uus muusika. Arctic Monkeys. Täiesti uus saund ja ma ei ole isegi pettunud. Muidugi, mingi mikroskoopiline osake minust tahab uusi "From The Ritz To The Rubble'eid", aga tuleb tunnistada, et ka Humbugi uued helid panevad seest midagi soojalt muusikataktis võnkuma.

Kokaiinimuusika sai järgi proovitud. Selle mõju seisneb koheses une peale ajamises, mis oleks kasulik ükskõik kellele peale minu. Minu, selle inimese, kes jääb püsti seistes ka magama.

Muidu on päevad kuidagi ilusamad. Korraga, äkki. Postimehe horoskoopidel (nagu ka ilmateadetel, mida ma lõpuks ometi tähele ka panen!) on tavaks kogu aeg millegipärast täppi minna ning inimesed, kes mind ümbritsevad, avanevad mulle taas aina parematest külgedest. Ma olen üle saanud sellest, et ka neil on omad vead ning taas tundub kõik vapustavalt imeline. Jälle oleme Valjaga selles staadiumis, kus mõlemal meenub minevik ja sellel armastus põhinebki. Hui vist. Aga ega ma midagi öelda enam ka ei julge.

Kuidagi on siiski need mõned inimesed, keda tunnen kõigest 2,5 nädalat, liiga sügavale südamesse pugemas. Kõike, kõike teeks nendega koos. Äkki on mul lihtsalt juures kaks väga head sõpra ja üks imeline inimene, kellele isegi tiitlit leida natuke võimatu. Meil on sama juuksevärv ja kõrva taga täpselt samas kohas üks sünnimärk. Meie naerame lõpmatult üksteise kõhtudesse ja sööme vikerkaari. Imelik on leida selline inimene sellise aja jooksul. I am stunned ning mõned mured ujuvad võib-olla tänu sellele iseenesest kuidagi kiiremini minema.

Ma igatsen röstitud Porgandi-Pillesid ja jalgpalli. Kõigeks on avanemas võimalus, aga ma olen segaduses. Nii palju uusi võimalusi, nii palju uut, kogu aeg ja iga päev, see on fantastiline. Ja fantastiliselt segadusseajav. Praegu eksisteerib suvetunne igatahes küll.

Leidsin sahtlist lõpetamata Grapetiseri!! Ainult uus Esquire on veel puudu. Ja raha kindlasti on. Hui.