you are driving me home

Kuulan armastusväärseid lugusid, mida soovitavad mulle mu lemmikud blogid, ja mõtlen selle peale, kuidas Californication selle lühikese vaheajaga mu maailmapilti muutnud on. See ei ole isegi niiväga muutnud, lihtsalt nii mõnigi asi tekitab seoseid ja seosed lasevad asju erinevas valguses näha ja see on alati hea tunne. Näha tühjas ühte värvi taevas puhtust ja seda sallida. Armuda inimestesse nende mööduva võluga (üle pika aja mitte olla misantroop). Plaanida lemmikute inimestega kevadisi üritusi. (kas sa teadsid, et sõna kevad kõlab hästi ainult juhul, kui sul on seltskonda?)

Murastes leiti hüljes ja me kõik ütleme, et laseme oma lastel saada selleks, kelleks nad ise tahavad, sest et oluline on olla õnnelik, aga nii tihti unustad, et inimesed on erinevad. Mõnel lastakse õnnelik olla, aga bastard arvab, et ei olegi õnne väärt. Üldiselt on see mu meelest täitsa levinud nähtus, mille teemaliste raamatute lugemist ma igatahes jätkan ja naudin.

Mis mind õnnelikuks tegi vaheajal? Paul Oja laivis nägemine (sest et ta on mu igavene lemmik ja see pole isegi loogiliselt seletatav). Glamorama ostmine (ma ei tea, mis siis saab, kui ma kogu Ellise vaikselt ja väga õnnelikult läbi saan). Kindlasti Californication. Põhjustel, milleni ei ole raske jõuda. Ja muidugi Carrie. Ma armastan tema ja Saareplixiga veedetud aegu, aga kuidagi ei satu me viimasel ajal kusalegi kolmekesti. Siiski ma pean ära mainima, et sellist kulda nagu mu FC Nõmme Kalju (mis on päris originaalne nimi, ma tean) ei ole mu teele ammu sattunud, ja isegi kui kõik läheb valesti, on mul midagi, mis on hea.

“For everyone, there are those moments when you have great days with someone you wouldn’t expect to. Then you have to go back to your real lives, but it makes an impression on you.”

 - Sofia Coppola

a tale of insatiable lust, full of twisted bawdiness and louche adventures

maailma nabaks olemine ei ole inimeste puhul sugugi imelik

Kärolin tegi eile ettekande, mis võib-olla oli tegelikult hoopis üleeile.

Mõtlesin, et mu elu on väga naljakas asi. Minu ellu tulevad inimesed, kes on ilusad ja kes mulle loevad. Tulevad suvalised inimesed, kes ei lase mul ära närbuda; täpselt õigel ajal. Nad hoolitsevad mu eest ja on minu jaoks rohkem, kui nad ealeski ette kujutada suudavad. Mõnikord ma kardan tutvustest, mis on kestnud 5 minutit kuni 2 tundi, midagi edasi aretada, aga ma arvan, et ka see on tegelikult õige otsus, mis aitab mul edasi minna, jättes need inimesed minu südamesse selleks, mis nad olid mulle selle lühikese aja jooksul. Mõnikord ma lasen inimestest lahti ning 99% kordadest kahetsen ma tehtut, aga üldpaanis ma tegelikult teen neist lahti lastes õige otsuse, sest et avaneb ruum uutele inimestele ja uus on alati hea. (Teemal natuke peatudes ajab mind näiteks kohutavalt närvi, kui ükskõik mis alal tehakse mingid uuendused ja muud ei kuulegi kui vingumist selle kohta, et vana oli parem. Kas jutt käib poliitilisest reformist või fb uuest kujundusest - mida iganes. Miks kurat inimesed uuendusi nii halvasti võtavad? Ma armastan uusi asju. Miks ei või teisedki nendesse suhtuda uskumisega, et küllap toovad nad meie eludesse midagi uut ja head? Ei mõista) Igatahes jah, mis ma öelda tahtsin, on et rääkisime siin Käroliniga ta teatud bioloogiaettekande mõjutusel, et me vist ei usu hästi saatusesse ja jumalasse ei usu mitte mingil moel, aga ju siis on universumis mingi jõud, mis meie elusid back on track viib ja meie suhetega kuidagimoodi diilib.

Nii et kõik läheb hästi ja muretsemine on ainult ajaviiteks.

disorder

mul on tuhat drafti siin blogis, mis kõik on alustatud postitused, mis kõik jõuavad sinnamaale, et mul on kas häbi neid avaldada või muutuvad need liiga intiimseks või ma lihtsalt ei leia õigeid sõnu

nii et lihtsalt apdeit mu elust: põlgus, apaatia ja nihilism on mu vallutanud ja ma ei saa vabaks