20100515

ehk uus lemmikkuu (pealkirja alguses oli number, mis osutus valeks, nii et)

Niisiis, miisu, kuidas aprillikuu läinud on? Ma ütleks, et see aasta läks minul aprill üsna hästi. Mina, kes ma ei ole kohe üldse mitte kevadearmastaja, olen meeldivalt, oh kui meeldivalt üllatunud seekordsest aprillist.

Algas kõik 360-ga imelise kuu esimesel päeval. 360 oli naljakas ja vabastav ja ilus ja natuke liiga kiiresti lõppev, aga see oli nii hea vaheldus. Mis hiljem, tuli välja, et osutus mitte vahelduseks, vaid hoopiski vägagi meeldivaks alguseks. Nagu ma enne mainisin, olin ma sellel ööl eriti sillas uuest tutvusest nimega Enno. Ja nagu järgnevalt veel välja tuli, polnud see ka mu kuu viimane põnev kohtumine.

Asi jätkus Efterklangiga kaheksandal. Efterklang oli ulme! ja seda sa tead. Reedel, üheksandal, läksin Anni sünnipäevale, mis algas imeliselt igavalt, ma arvasin tõsiselt, et tapan ennast, sest et isegi magada polnud kuskil, ja vabandust, aga see on põhikriteeriumiks igavatel pidudel, nii et tahtsin tol hetkel anda sünnipäevale nii umbes miinus kümme punkti viiest, KUID just siis, kui me Deisiga olime kuskil soolakringli sisse kukkumas unenägusid nägema, tuli meie juurde Kaimar! Kes osutus väga purjus noormeheks, kes rääkis väga huvitavat juttu. No ja mis oli tulemus? Esimese bussini välja (ehk siis nii umbes viis tundi) rääkisime kolmekesti juttu. Imeline, kui huvitavaid inimesi on olemas. Ilmselgelt oli ta ka naljakas, nii et 2in1 - ja ma sulasingi.

Ja sain Deiskarit näha! Ma armastan oma pesukaru.

Kaheteistkümnendal sain ma midagi sellist, mida lootsin mitte saada, aga see juhtus, ja nagu alati pärast tagasitulekut oli korraks hea tunne, aga see kadus suhteliselt kohe, kui piirid konkreetsemaks muutusid. Ma vihkan ennast ja oma korduvaid, lõpmatuseni korduvaid vigu

Igal juhul, järgmine reede, kuueteistkümnes kuupäev, juhtus olema Kristo juurde minek. Vihma lõpuks sadas korralikult ja juhuslikult oli see just päev, kui ma üks kord elus üritasin soengut normaalsena hoida. Aga no ei. Saksa üle lastes suundusin Solarisse, kus tegime väikese tripi Annu, Keku ja Mariega, kellest üks suutis vahepeal turvamehega isegi natuke intiimsemaid hetki nautida. Ostsime joogid jaaaaa Kaupsi. Kaupsis olid nii rõvedalt vastikud tupsihinnad, et läksime tupsi otsima igalt poolt mujalt, ja ILMSELGELT ei olnud kell 9 õhtul enam tupsi osta mit-te kuradi kuskilt. Ma olin nii vihane, faking kotid käes ja vihma sajab, meie oma jookide ja Üllari viinaga (:D:D:D) sebime ringi, traa, no uskumatu. Lõpuks jõudis Üllar ka kohale ja KAS Marie hakkas karjuma, kui me bussipeatusest nii umbes 100 meetri kaugusel rahulikult istusime ja enda arust viie minuti pärast tulevat bussi ootasime "OUUUUU MEIE BUSS LÄHEB" ja KAS me jooksime nagu mingid peded oma kompsudega ja siis avastasime, et buss ei ole meie oma? Eii, misasja, meie? Meiega küll selliseid asju ei juhtu. Kui meie õige buss lõpuks peatusse jõudis, saime selle peale, saime veiiiiiits naerda ("Helistame Marabu Taksosse!" "Eii, misasja, see on kõige kallim!" "Eii, misasja, sellel on nii ilus nimi.." - Üllar jääb lemmikuks) ja siis äkki olimegi Vana-Pääsküla Statoilis, kus tupsi samuti ei olnud. Ootasime ära oma punase Volvo (vahepeal sain 3 Pergalet ja Üllar kinkis Annule ka ühe) (mitte minu oma) ja kui see tuli, siis veits kartsime, et viiekesti meid peale ei võeta, aga taksojuht oli MEGAnunnu ja lasi meil teha kõike, nii et - LUKOILIIIII! Pool bussiteed taksoga tagasi Lukoili ja kujutad ette, et seal ei olnud ka? Nagu - mismõttes. Tulin tagasi taksosse ja - SOOKOLLLLIIIIII! Mine, see oli ma usun et kõige naljakam taksosõit läbi aegade ("Kujutage ette, kui Mandzolo veel istuks meiega siin, kujutate ette palju me siis naeraks?" "Jaaaa, kujutate ette, kuidas ta taga mingi itsitaks" "Pagasnikus." "Jah, ja kujutate ette, kui Heiks oleks veel üleval, auto peal, mingi laseks lamekaid seal?" - kurat, me naersime end surnuks) pluss taksojuht naeris kaasa ja see oli niiii nunnu. Janoh, arve - 71 krooni jagatud VIIEGA - oli suht vinge. Kristo juures läksid asjad natuke kiiresti natuke lõbusaks, sest et noh, kui öelda, et friikaid (15-krooniseid - ahjaa, ma unustasin mainida, et Solarise šoppamine oli kergelt lõbus) me tegime suht alguses, ja juba selleks ajaks olin ma selline



ja see oli üks tagasihoidlikumaid hetki ma mainiks; selleks hetkeks ma juba jõudsin leida friikad meganaljakad olevat ja siis nende peale kogemata umbes nii viis korda astuda, naeru kätte lämbuda, siis natuke libiseda mööda seina alla, siis püsti tõusta ja jõu puudumise tagajärjel libiseda täpselt samamoodi mööda külmkappi alla, ja lõpetasin ma ikka kuskil maas aeledes nagu alati. Pildil kained Marie ja Annu teevad vist seda, et mm üritavad mind püsti saada?, aga ma ei ole kindel, sest et mul oli nii naljakas. Niisiis mingi aeg lahkusid Marie ja Annu juba magama, meie jaoks Kekuga pidu aga allleeeeees algaaaaas :D Pohhui et me niigi juba nautisime (pehmelt öeldes), hakkasime pihta joomismängudega, mis alguses olid tagasihoidlikud (joo, kui telekas ütleb MÄGI) (Fun Fact: filmis "Mägedel on silmad" öeldakse sõna "mägi" keskmiselt üks kord tunni jooksul), siis läksid aga lusikamängudeks kätte. Pärast lusikamänge tegelesime me Kekuga kõigega, mis endaga tegelemist vähegi vajas. Ja tol hetkel arvasime me, et ilmselgelt on toas kedagi, kes lugeda ei oska, ning me lihtsalt PEAME filmi subtiitrid ette lugema. Ja noh, meil ei olnud keel üldse sõlmes, MKM. Tra see oli nii naljakas, eriti see, et Lyn, kes oli tol hetkel toas kõige kainem, luges kõige aeglasemalt ja valesti :D:D Noh, mingi aeg tulid kohale mingid Keku sõbrad, kes olid jumala toredad, ja siinkohal ma mõtlen ainult ühte neist, teine oli no suht tuim, aga peamine on, et nad tõid lõpuks ometi tupsiiiiiii, mis kammis no oh oh oh oh kui hästi. Ilmselgelt olid kõik vahepeal nii heas tujus, et suutsime Üllari veenda Night Chatti sõnumit saatma. Janoh, lühidalt öeldes lõbu hommikuni. Natuke enne hommikut oli mingi hetk kui Kekul tuli lihtsalt no geniaalne idee pannkooki teha.

Ma: Ma ei oska teha, üldse nagu ei tea, palju mida kuhu peab käima :D
Keku: Ma ka. (paneb samal ajal sitaks asju pannile)
Ma: Tead koguseid?
Keku: Ei! :D

Hiljem.

Keku: Maitse, kuidas on?
Ma: Päris hea. Veits jahune ainult.
Keku: Ok, ma arvan, et muna peaks selle jahuse maitse ära võtma.
Ma: Ok :D
Keku: (muna sees) No?
Ma: Ikka veits jahune.
Keku: (viskab muna sisse)
Ma: Mm, jahune.
Keku: (muna sisse)
Ma: No ikka veel on.
Keku: (muna sisse)
Ma: Ma tean, et see kõlab veidralt, aga see millegipärast on ikka veel natuke jahune.
Keku: (muna sisse)
Ma: Kuuleee, ma ei tea, proovi ise, ma ei suuda uskuda, et see maitse ikka veel alles on.
Keku: On jah jahune. (ja - üllatus - muna sisse!)

Ja meil oli seal, kus oleks pidanud olema max 3 muna, KUUS muna sees. Siis tuli tantsides kööki lõpuks konditsiooni jõudnud Kristo, kes hakkas pannkooke üles visates keerama. Tra, see oli niiiii naljakas. Ta nagu tantsis, ja samal ajal üritas ringi liikuda oma "tantsusammudega" ja samal ajal viskas pannil üles seda õnnetut munast pannkooki, ja no ilmselgelt oli enamus sellest maas, aga kurat, kuidas me alles naerda saime. Vähemalt arvas ta ise, et saab kenasti hakkama. :):) Siis tuli see üks tupsitüüp kööki ja jätkas pannikate tegemist. Jumal tänatud, sest et paar muna või muud kokkamisvõtet Kekult veel ja ma oleksin ropsinud :D:D Pärast hakkas pihta teine joomismängude tuur, mis osutus kergelt veidraks, kuna:
a) tupsivend mängis piimalonksude peale.
b) Markus mängis selle kohutava pannkoogi tükkide peale.
c) Üllari jook sai enamuse ajast poole peal otsa.
Kõige lemmikumaks jäid siiski need mängud, kus üks mängijatest läks vetsu. Kas mäng peatus? Miks olekski pidanud.

Vahepeal väike Twister Markusega, kes mõtles ise värve välja, nii et Kristo muud ei teinudki kui kaotas. Ma ei tea, mulle meeldis. :D  Enne magamaminekut väike vessu veel, vessuga koos vaatasime Kekuga uudiseid, ja kuna mõni uudis oli eriti põnev - miks ka mitte Britale helistada ja ka temaga imelisi uudseid teadmisi jagada.

No, kui Kekuga magama läksime, tekkisid mõtted a la keeraks muusika allkorrusel põhja ja läheks ise üles magama ja tra osad mõtted olid veel geniaalsemad. Agaa, kaks järjest reedet Kristo pool - kas ma saaksin olla rohkem segaduses, mis millal juhtus? Hommikul oli Markuse lampi äraminek mine perse kui naljakas. Istusime siis vara teleka ees ja multikamaraton vol 1. Keku koristas (lootuses, et kunagi, kui ta teeb peo, koristab Kristo ta kodu ära - noh, mis siin öelda, lootus sureb viimasena :D:D) ja ma kuivatasin nõusid (NAUTISIN). Vahepeal rottisin Kristo nuudlid ära ja oh kui hea tunne SEE oli. Avastasime, et Üllar oli oma viina peaaegu joomata Kristole jätnud (peaaegu joomata tähendab üks pitsikoks Üllarile ja umbes viisteist miljonit slämmi mulle ja Kekule :D:D), nii et rõõmustasime ja läksime Kekuga minema.

Q: Kus me olime viis minutit pärast Kristo majast väljumist?

A: Kristo aias, karjumas "KRISTO, TULE VÄLJA, SU VÄRAV ON KINNI KIILUNUD"

Sündmuste edasine kulg: Kristo ei tule välja, ma lähen sisse, Kristo on vetsus, ma naeran, Kristo väljub, ma kutsun ta välja, Keku palub avada värav, Kristo ütleb, et me vajutaks kõvemini, ma ütlen "me juba vajutasime, geenius", Keku surub väravat, see tuleb lahti.
Me lähme minema.
:D

Jõuan koju, on seitsmeteistkümnes, ja KAS mul on aega magada või üldse teha midagi, mis ei kuulu teatrisseminekuks ettevalmistumise juurde? Mõned tunnid kodus ja ma avastan lõplikult, et mu telefon on Kristo juurde jäänud. Ma olen vihane ja üritan Mariet kätte saada, mis on võimatu. Ma lähen närvi, ma helistan ringi, ma saan teada, et meie õhtune etendus asendati. Ma olen veel vihasem, aega napib, ma hüsteeritsen, saan lõpuks Marie kätte, ütlen, et etendus asendati, loodan, et ta ei taha enam minna, sest et ilmselgelt ma OLEN nagu alati hiljaks jäämas, aga ei, Mannpann tahab teatrisse alati. Janoh, ma ütlen nii, et kui ma olengi kunagi näinud paremat tükki kui "Augustikuu", siis on see ilmselt mingi olematu valemälestus  (nagu näiteks Leedu reis?) (ok, ei hakka inimesi, kes ei ole Liinux siin segadusse ajama - see OLI mu elu parim etendus). Õnnelik ja mõnusalt kiiresti koju saanult jään magama. Pühapäev on ilmselgelt tööpäev, aga keda see ikka huvitab.

Kui laupäeval tulime Mariega "Augustikuult", otsustasime, et ostame ikkagi piletid "Meretäiele" ka ära. Ja noh, kellele see ikka meelde tuli kui mitte mulle, ..kolmapäeval ehk kahekümne esimesel ehk siis päeval enne hooaja viimast etendust. Kell 5. Kassa suletakse kell 7, ma olen juba meigi maha võtnud, Marie vingub, et tal pea pesemata. No kuidagimoodi jälle tegin end turbolt korda ja vedasin end uksest välja. Piletid ostetud, ei viitsinud üldse koju tagasi minna. Mis teha? - kinnnnooooooo. "Date Night" ootas mind, ja kuigi läksin põhimõtteliselt ainult selleks, et näha Tina Feyd tegemas lõpuks ometi midagi muud peale 30 Rocki ja SNLi, olin meeldivalt üllatunud. Ei jäänud mu lemmikfilmiks, aga vähemalt ei olnud raharaiskamise tunnet ka. Ja see on väga-väga hea. Seda ei juhtu millegipärast viimasel ajal komöödiatega üldse tihti.

Kahekümne teisel jõudsime Mariega lõpuks ometi "Meretäiele"! Ütleks nii, et muusika oli super. Osatäitjad olid super. Kava! oli super. Üldine mulje jäi segaseks kahel põhjusel: 1) oli natuke liiga sürr pärast "Augustikuud". 2) pärast "Augustikuud" on vist iga etendus kuidagi ebapiisav. Muidu jäime üldiselt rahule küll. Huvitav oli.

Seejärel siis taas reede Kristo pool - kahekümne kolmas aprill. Lepin kokku Briizuga, et lähme koos, siis meenub Keku jaaaaa Kekuga Rimissseeeeee ja Rimis helistame Britale.

Keku: No, Brita, mida sa juua tahad?
Briizu: Siidrit.
Keku: (mulle) Ta tahab siidrit.
Ma: Siidrit me talle küll ostma ei hakka.
Keku: Siidrit me sulle küll ostma ei hakka :D
Briizu: (enda arust väga kaval) no, meil on 39 krooni, mida iganes te mulle selle eest leiate, ostke ära.
Keku: (mulle) Tal on 39 krooni, võisime selle eest osta mida iganes me leiame.
Ma: Suht kaval enda arust, ta vist ei tea, kellega tal tegu on :D:D

Ja minuti pärast leiame Briizule 32-kroonise viina.
:D

Teine Kristo pidu oli parem kui esimene, sest et rahvas oli parem, sest et rahvas oli naljakam, sest et meil oli naljakam, sest et meid oli rohkem ja me olime naljakamad, sest et jooki oli rohkem ja vessut oli ilmselgelt ka rohkem. Vahepeal oli Briizuga väike draama, mida ma tähele ei pannud, siis läks unine B minema. Kahju.

Edasi juhtus taaskord kitarritunde Rasmusega, voodides ringihüppamisi Mariega, kokkamist ja väikeseid sahtlissorimisi Kekuga, head vessut Lisetiga, Kareli nalju, Üllari vaibapuhastamist, ja - KUIDAS SIIS ILMA SELLETA ÜKSKI KRISTO PIDU POSSIBLY MÖÖDUDA VÕIB - süsi mu jalge vahel.

Veel üks naljakas mälestus.
Karel: OU KEKU JA ÜLLAR SUUDLEVAD!!
Kõik: MIDAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA
Karel: :D:D:D

Või siis mitte.

Igal juhul, hommikul väikesed Teletupsud, kerge Tom&Jerry 9-tunnine maraton, ja seejärel, nagu ka enne mainitud, sahtlitripid Kekuga. Oi me oleksime võinud rikkaks saada.

Dialoog koolis.
Kristo: Oota, palju seal raha siis oli?
Ma: 20 000.
Rasmus: Wtf, ja te ei võtnud midagi?
Ma: Okeiokei, 40 000 oli :D:D

Hommik möödus sealhulgas ka piimavingumisega tegeledes. Piima said lõpuks kõik peale Kristo, kes kõige rohkem vingus. Me Kekuga läksime aga lahkudes õnnelikult Hessi, mis oli ooh imehea! (üllatus)

Kuna täna on 13. mai, siis ma ei mäleta vahepealsest mitte midagi, ja Twitterist ei ole ka eriti abi, kui aus olla. Nii et mu last but not least aprillimälestus on aprilli viimane reede.

Aprilli viimane reede, kolmekümnes. Lähen kooli, et põhimõtteliselt multimeediatesse minna, kuna 3 tundi, mis on veel peale multimeediaid, on ausalt, mõttuimad üldse. Lõpuks jõuab kätte multimeedia aeg, kui tuleb Raudsepp ja ütleb "Lähme tänaste tundide asemel mu näitust vaatama." Nojah. Lähme Marie, Annu ja Lauraga linna. Enne lipsame Marie juurest läbi, seal juhtub üks põnevavõitu hirmutamisseik, kus Laura paneb oma kokamütsi pähe ja ootab Mariet ukse taga, aga siis unustab otse loomulikult teha mida - välja hüpata ja Mariet HIRMUTADA :D:D Igal juhul, vahepeal tekivad plaanid õhtul Ceramixisse minna, aga ette rutates mainin, et kuigi need teoks ei saa, ei ole meie õhtupoolik kübetki igavam :D Igal juhul, sõidame trolliga linna ja juhtub nii, et kõik trollid, millega me sel päeval sõidame, on meie naeru lihtsalt paksult täis. Kuidas muidu, maailma suurimad naerupallid koos. Trollis Annu ka strippab, mida me agaralt toetame, ning mõne aja pärast jõuame Vabakale. Väike orienteerumine ja jõuamegi Visible Solutionsi loomekontorisse (mida iganes see ka ei tähendaks). Ausalt öeldes on väga vinge, aga kuidagi tühjaks jääb. Lähme uudistama allkorrust. Minu lemmikuks jääb muruboks. Vaatan seda, nutan sildi MURUL EI TOHI KÄIA peale ja äkki näen liikumisandurit. Milleks see siin veel on, mõtlen. Ja käiku läheb kätega vehkimine, mis põhjustab
a) tulede kustumise
b) sireenide vilkumise
c) "She's Lost Controli" mängimise
d) tunde, et allkorrus rapub või midagi
Ja mul tekib väga uhke tunne. Igaüks ei oska nii vinget lugu lihtsalt kätevehkimisega käima panna. Annu ja Marie ja Laura on muidugi elukohkunud, aga varsti see läheb üle ja noh, järjekordne asi, mille üle naerda. Lõpuks näppan mingi kollase kataloogi ja lähme nii umbes 5-10 minuti möödudes sealt "kontorist" minema. Uitama mööda VANALINNA!! Kes ei armastaks vanalinna. Eriti veel, kui seal on nii palju avastamata söögikohti, mis meie puhul kindlasti esmatähtis. Niisiis lippame läbi Mademoiselle'i bistroost ja äkki avastame end UNIVERSAALIST! Aka paradiisist, kuhu ma lubasin palgapäeval tulla, aga noh, muidugi ma sinna veel jõudnud ei ole ja varsti on möödas kuu, mis tähendab, et ma olen kohe tagasi varsti-saan-palga-kätte-SIIS-ostan-selle-koha-tühjaks seisus. Lõpuks suudame end KUIDAGI Universaalist minema vedada ja jõuame Bristosse, kust Mäkki, kus leiame eest Briizu ja Liinuxi. Taaskord Mäkki ja siis Vabakale oma eineid (mis enamuses said otsa enne Vabakale jõudmist) nautima. Nonii, mis edasi? Laura ja Briizu lähevad minema, Liina hakkab ka kuskile teisele poole end sättima. Mina, Marie ja Annu lähme - arva kolm korda - KINNOOOO. Niisiis. Jõuame Solarisse, kus "Last Songi" ei eksisteeri üldse, seeeest tuleb kell 4 "Iron Man 2", mis mind ajab ilmselgelt vägagi kihevile, Mariet eriti mitte, ja Annut küll ajab, aga ta ei saa tulla. Neljani on aga veel aega. Mida teha - mul tulevad mu "Alice'i" piletid meelde ja me lähme Kehrwiederisse oma marki maha tegema. Õigemini mina vestlen müüjaga samal ajal kui mu kaks sõpra rotivad trühvlinäidiseid. Jäätist me ei saa, kuigi müüja osutub väga mõistvaks. Ilastame seal kookide ees natuke ja lähme pettunult Apollosse. Kus me teeme filmide osakonnas midagi meganaljakat. Aga palun ostke mulle mingi skleroosiravim, võib-olla tuleb meelde, mis kuradi asi see oli. Apollos tuleb ka järgmine geniaalne mõte, kus einestada. Keegi pakub, et läheks Komeeti. Lähme Komeeti. Vaatame kooke, siiski jalutame neist mööda ja kukume oma kompsudega ühte lauda. Viisaka ettekandjaga tuleb menüü. Vaatame menüüd. Kuigi asjad tunduvad no ohohoh kui isuäratavad, mõne aja pärast saan ma aru, et keegi peale minu midagi osta ei kavatse (nagu see olla tavatseb, kuna ma olen seltskonnas alati the one & only, kes end talitseda ei suuda). Ise osta ma ei taha, kuna tuleb meelde, kui väikesed olid just vitriinist mööda minnes need koogitükid. Teatan oma otsusest Mannile ja Annule ja mida me teeme -

GE
NE
ME
Kuna on mark, siis kogu aja kui me joostes PÕ GE NE ME, naerame, et kohe tuleb Anni Arro meile panniga järgi. Nojah, nii kiire kui ta ka ei olnud, tuli lift kiiremini :-)

Jõuame omadega lifti. "Kuhu me nüüd lähme?" "Ma ei tea, aga ma tahan ikka veel süüa." "Ma ka." "Mm.. lähme Hessi." Jah, pärast ebaõnnestunud Kehrwiederit ja Komeeti kuhu siis veel minna kui mitte Hessi. "JAAAAA!" Ja otse loomulikult kaasneb Hessi minekuga veel suurem vaimustus kui Kehrwiederi ja  Komeedi peale kokku. Mis sest et rämpstoitu oleme me tänaseks saanud juba piisavalt. Rämpstoitu ei ole kunagi piisavalt.

Istume Solarise Hessis, mis on rämedaim kõigi Tallinna ja ilmselt ka maailma Hesside peale kokku, ja ma tunnen, et mu jalad kleepuvad põranda külge kinni ja mulle ei meenu ühtegi istekohta, kus ma ei ole kunagi näinud pompsu istumas. Ma mainin vaikselt, et kohe hakkab "Iron Man 2". Marie ja Annu naeravad, et kas me ei söö siis Hessis ka. Ma oletan, et ka popkorn täidab kõhtu, niisiis on asi otsustatud, me lähme ostma hoopis piletit filmile peaosas maailma kõige kuumema mehega. (gifid rokivad ikka veel)



 Ostan pileti ära, rõõmustan, et saan odavalt kinos käidud, kui äkki saan aru, et ma sain kahtlaselt vähe raha tagasi (=ei saanud üldse). Saan hetke pärast aru, et soodukad kehtivad kõigile filmidele peale "Iron Mani". Hakkan peaaegu et nutma. Peast käib läbi miljon plaani, millest teostamisele läheb see, kus ma müün oma pileti maha. Ja kuigi ma ilmselgelt feilin, naerame kuradi nii palju, et ma pean äärepealt sisenema seisundisse nimega "nii naljakas et kohe lähen põrandal veerema", ja kuigi mul on ilmselgelt kõige naljakam, ei jää Marie ja Annu ka alla. Lõpuks loobun naerdes ja siis mulle jõuab kohale et ma siiski just praegu kulutasin kuradi 60 krooni (ja raha on nagu alati otsakorral). Sisenen saali ja sealt alates hakkab SELLINE NAUDING ET OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
(vaata gife ülevalt pluss vaata "Iron Man 2" vähemalt kolm korda üle)


Ma rearmusin RDJsse veel rohkem (uskumatu, kuid nii see on), rearmusin Scarlett Johanssoni, kes oli nii kuum, et ma tõesti hakkasin kadestama hoopis Ryan Reynoldsit kui Scarlettit ennast. Rearmusin Sam Rockwelli, kes oli taas nii nunnu, et sõnadest jääb puudu. Rearmusin Mickey Rourke'i, kes, vabandust, aga on mulle alati meeldinud katkise näoga rohkem kui noorena.

Kino sai otsa ja ma helistasin Mariele ja andsin teada oma MEELIÜLENDAVAST kinokogemusest ja siis läksin Rahva Raamatu aastaringsele lemmikule raamatulaadale ja.. jätsin hüvasti kogu oma allesjäänud rahaga.

Palgani oli veel nädal, aga ma ei suutnud uskuda, kui õnnelik ma olen.
Ma olen nii õnnelik
Ma olen nii õnnelik
Ma olen nii õnnelik
20100505

so we go out to the hill and we lie down

Kuni mu aprillisissekanne valmib, väikeseid apdeite.

Täna oli Harku Järve jooks. Kõik läksid kooli asemel jooksma. Ma tulin kooli. Nii hea, mõnus, armas oli, kui meid oli nii vähe. Pensal oli hea tuju. Ristikivi jätsime ära ja mängisime Rubeniga ülespoomist (ta on selles ebareaalselt feil - sa arvad praegu, et ülespoomises ei ole võimalik feil olla, aga näedsa). Ja Silvetiga rääkisime lihtsalt koos asjadest, millest tahtsime. Teatasin, et uudiseid ma ei loe, kõik maailma kohutaivamad sündmused jõuavad minuni füüsikas täiesti juhuslikult. Enamuse oma ajast rääkisin mõttetutest asjadest, ma nii oleks tahtnud rääkida Mary Poppinsist ja kunstist ja jalgpallist ja ilmast ja sellest, kuidas ma tahan reisima minna. Aga esimesed neli minutit ja see oli rohkem nagu paanika kui vaba rääkimine. Aga nii mõnus seltskond oli ja ma lihtsalt ARRRRMASTAN kui Haldil on hea tuju. Mareli ja Laura lähevad tujutõstjate alla nagunii, täna aga oma eriliselt seenese tujuga eriti.

Jooksust seda, et nii oleks tahtnud minna. Ma pole nii ammu jooksnud. See on tegelikult nii naljakas, vaikselt irooniline, et jah, kui palju ka ei räägita, et tuleks hinnata, mis sul on, kuni see veel on, ja ma olen alles 18 ja enam pole alles pooli asju, mida ma kunagi niiväga armastasin. Tead, kuidas ma armastasin jooksmist? Tead?

Ma tean, et kogu aprill on valmivas sissekandes, aga nii tahaks ära mainida, et see asi (kollane köide nimega "Loov Eesti"), mille ma Raudsepa näituselt võtsin 30.ndal, on lihtsalt nii motiveeriv. Mulle ei meeldi sõna "motiveeriv", aga onju see see, et ma tahan nüüd selle kõigega jälle tegeleda. Ja peale seda reedest Vanalinna trippi tekkis väike unistus läbi käia kõik Vanalinna söögikohad ja sellest suur blogi teha. Andke mulle keegi nüüd see limiidita võlukinkekaart ja ma alustan kasvõi täna.

Väljas on KEVAD!, kui keegi veel tähele pannud pole. Ja suur tahtmine on seda juba suveks nimetada, sest et kogu mai, ja juba kui aus olla siis ka aprill, on olnud nagu üks pikk nädalavahetus. Vahele natuke õppimist (vabandust, kooliskäimist. õppimisest ei tea ma midagi) ja jah.

Suvi tuleb parim ja Bombay Bicycle Clubi album "I Had the Blues but I Shook Them Loose" on suhteliselt suvine juba ja ma ei suuda selle kuulamist lõpetada.

Vabandust :)
 

Blog Template by YummyLolly.com