Jutuajamised kisuvad imelikuks, asjad ei aja mind naerma, ja see on imelik, kuna mul on juhuslikult parem olla kui siis kui eelmist sissekannet siia vingusin. Hommik algas ajalooga, ja kujuta ette! et Heiki ei aja mind enam naerma. Henri ajab mind naerma, kui ta ei saa aru, et peab tapjat mängima ja teeb hoopis ise surevat nägu rusikatega vehkides. Risto ajab mind naerma, kui ta küsib tulnukate kohta ja mängib surnut rätsepistes olles. Riku ajab mind naerma. Kuhu kadus Heiki lollakas sarmikus? Oh kuhu.

Prantsuse keel oli nunnu, sest et ma sain kõik oma "petit deux" parandatud ja Mandzolo oli jälle übernunnu. Enne kui ta hakkas rääkima mu jalutamisest. Mulle ei meeldi, kui ta arvab, et ma popitan, kui ma tegelikult teen kõike võimalikku, et sellest hoiduda. Enda arust juba päris kaua, aga ma parem ei hakka päevi lugema. Ann-Christiin (liiga ilus, et lihtsalt Annuks nimetada) oli kurb, nii et ma üritasin teda rõõmsamaks teha pilvi hiirteks tehes. Mul ei tulnud välja ja Madis ahistas meid veits.

Vahetunnis oli orienteerumise autasustamine. Haldi feilis sellega, et jooksis valet auhinda saama. Ma panin kavalalt tähele, et esikolmik koosnes ainult C-klassidest. Ma räägin, ma olen loodud orienteerujaks. Aga matemaatikas jään ma aina tihedamini magama. See on kuidagi kurb, kuna mul on proua Kadrist meeletult kahju. Õnneks meil on temaga vist mingitsorti arusaamine või ma ei tea. Mind ta mu unenägude nägemisel vähemalt ei sega.

Mul praegu ei ole enam aega, et lõpetada oma pajatused päevast, kus ma olen naeratanud Kristole ja Hälile ja Mariele. Mul on praegu vaja joosta. Läksin magama ja tuju on hea. Et sa lihtsalt teaksid. Kaia-Grete imaginary lilled olid väga abiks. On tuju midagi armastada. (ma ei tohi unustada oma plaanidest homme rääkida. SUURTEST plaanidest)

i don't know how about you
i am desperate
i am needing

Tead, vastik on olla. Hommikul ärkasin ja kõik oli hea, siis ma sõin üksi ja kõik oli ikka veel megailus. Siis ma lugesin oma disainiraamatuid ja mul oli hea olla. Siis tuli lõunasöök ja mul oli äkki paha. Mängis nõme muusika ja tomatitest, mis ma endale lõikasin, ei saanud ühtegi viilu. Siis ma küsisin ja vend naeris mu üle ja vanemad naersid ja ma vihastasin ja kõndisin minema ja isegi ipodi ei tahtnud. Ja ma olin oma patjades ja ei nutnud ja vaatasin aknast välja ja siis läksin ja rääkisin vennaga ja ta jälle nähvas ja ma kõndisin jälle minema ja siis ma läksin Grey anatoomiat vaatama ja osa ei olnud eriline, ja ma kartsin, et mulle enam ei meeldi, kuna nii paljud tegelased, keda ma armastasin, on läinud ja kõik on jälle teistsugune, aga meeldis. Kuna see on ikkagi Grey anatoomia ja ma ei tea, mida/keda ma olen kauem armastanud. Ainult Anna-Liisat vist. (Inimeste peale mõelda ei taha üldse. Kõik on nii kurb. Ma kardan, et kaotan inimesi, ja siis ma kaotangi nad. Kas ma ei tohi enam karta?) Ja siis Grey läks nii heaks kätte, et ma jälle lootsin, et ma leian omale kõik vastused, mida mul vaja on, sest et enne on nii juhtunud. Aga nüüd ei olnud enam nii. Lihtsalt tekitas hea tunde, aga sellise kurvalt hea, ja peale osa lõppu hakkasin mingeid kurbi Grey laule kuulama. Ja siis saatis Marie lingi ja ma kartsin, et nüüd tuleb mingi lõbus laul, mis kõik ära rikub ja millest paha hakkab, aga oli täpselt, nagu TÄPSELT see, mida ma tahtsin. Ja ma kuulan seda ja kuulan ja kuulan ja kuulan, see on lihtsalt nii hea. Repeati peal juba päris kaua. Ja siis ma mõtlesin, et oh, täna võiksid ju eelmise nädala tööde ja kirjandite ja asjade hinded ekoolis olla. Ja oligi üks hinne. Bioloogia, mis tundus mulle lihtne, mida ma lootsin äärmisel juhul nelja saada, on kolm. Ma nüüd üritan kuidagi jah seda meeldivat uut õpetajat mitte ära tappa. Kui ma kirjandi ka kolme saan, siis ma arvan et ükski kuradi Grey anatoomia ei aita.

Mine perse, kui halb on olla.