Käisin hommikul Arukülas ära. Baltas nägin Richardit, ta nii muutunud. Naeratas laialt ja mina ei saanud kohe arugi miks see 'tundmatu' poiss mind nii jõllitab. Nii imelik oli näha. Suvetunne tuli hetkega. Olemine ise oli mõttetu vist, kuigi kui välja poleks saanud, oleksin kodus passinud, kuna reaalselt palav oli (tagajärjeks täiesti põlenud käsivarred). Üks lemmikumaid emotsioone oli muidugi jälle rongisõit, jäin tagasiteel otse loomulikult magama. Peale tagasitulekut linna läksin Rimisse, kus sain maailma parima toidukotiga hakkama (toidupoes ostlemine hakkab lausa meeldima juba). Megamaitsvat valge šokolaadiga maasikajäätist süües läksin vanaema juurde. Praegu on haigelt lahe elada kahes korteris. Megamugav, ja üldse kuidagi kodusem tunne kogu aeg. Ühesõnaga läksin, avasin seal enamuse söökidest-jookidest ja lülitasin sisse Fox Crime'i ja sellest tuli, ma arvan, siiani suve parim õhtu teleka seltsis. 11. korruselt on veel eriti ebareaalne vaade Õismäele, nii et igav mul igal juhul ei olnud. Tundus, nagu elaksin kuskil Austrias, ausalt, mingid mäed ja järved ümberringi. Ja siis hakkas sadama. Ja ma lihtsalt liibusin akna vastu, see oli nii hea. PLUSS ma avastasin täiesti maailma parima asja - Grapetiseri. Ma nii sillas. Ja telekast tuli algusest The Cleaner, mida ma esimest korda vaatasin ja tõesti meeldis, siis Dexterit, mida ma lõpuks ometi otsast lõpuni vaatasin ja sain sellest lõpuks ometi vist aru ja armusin absoluutselt ära ja siis tuli mu nädalavahetusele iseloomulik paradiis: Criminal Mindsi kolm osa järjest. Kuna kuskil poole kümne paiku ei näidanud telekas enam Fox Crime'i (tugeva vihma pärast?), siis ma pesin pea ära ja läksin vapralt koju. Esimese kahe meetriga väljas sain ma läbimärjaks ning otsustasin hea tunde jätkamiseks minna jala koju. Mõnusad kolm kilti läbimärjalt kõndimist tegid oma töö - ma olen õnnelik. Koju jõudsin nagu just riietega sukeldunult. Isegi isa naeratas, ei pahandanud ja mul oli veel rahulikum olla. Ainukeseks õhtut rikkuvaks faktiks oli vettinud Esquire, mida kotis kandsin ja võimalik, et katkine telefon. Ma vist ei elaks seda veelkord üle. Tra kogu mu elu on jälle mu telefonis, mu draftid on mu elu tähtsaim asi hetkel. MA VIHKAN REGULAARSELT KATKIMINEVAID TELEFONE. Ahjaa, suurest õnnest tegin ma kodus katki ka ühe eriti nunnu karbi kivikeste ja pärlitega, mille mu vend mulle meisterdas. Kogu põrand klaasikilde täis ja nunnu asi (vist ainuke nunnu asi, mida mu vend mulle elu jooksul teinud on) läinud, olen ma ikkagi rahul tänase päevaga. Õhtuga vähemalt.

Mul on hea olla ja neid sõnu ootasin ma juba kaua.

Mul on 36 minutit selle sissekande kirjutamiseks. Mida ma olen suvel teinud, küsis Siim eile. Praegu mängib juba tuhandendat korda kogemata arvutist leitud seni tundmata Coldplay 'Don't Panic' ja ma tahan uppuda Rasmuse pildi sisse ↓ . Kuidagi nõme on olla. Ei ole tühi, lihtsalt kurb. Ma ei mäleta, millal viimati normaalne olin. Selline tuju on, et kirjutada tahaks. Midagi eemaolevat. Aga väljamõeldut. Ma olen väsinud pidamast tuhandet päevikut. Kristo mainis, et ta maasikaline aed uppus udusse ära. See on asi, millest kirjutaks paksu raamatu.

Ma olen väsinud naermast. Ei tee enam isegi vahet, kas tuleb südamest või mis see on.

Mis see on. Ma tunnen, et tahaks joonistada, aga see tunne, et ma tahan seda teha ja tean, et ei saa hakkama, see on ängistav, lihtsalt rõhuv. Nagu ma oleksin lämbses toas ja kõik aknad oleksid kinni kiilunud ja ma ei jaksa neid katki teha. Tahaks praegu sellist ööd, kui telekast tuleks lõpmatult head ja ma saaksin sellest mingit rõõmu ja isa teeks mulle lõpmatult kohvi ja hommikul tahaksin ma vara jooksma minna ja et kõik oleks kasvõi üheks vahepealseks ööks jälle pefektne. Miks ta seda ei ole, miks ma tunnen ennast suves jälle üleliigsena. Tundub et ühepoolne armastus siiski ei sobi mõnele.

Ma ei ole täna midagi söönud. Paar minutit tagasi tuli päeva esimene hommikuhelveste ports. Nad ajavad mu öökima, ma olen neid terve nädala söönud. Nagu ka imelikku tühja puljongisuppi ja pelmeene. Muud ma ei mäleta. Nii hea, nauditav vist oleks vahepealseks ajaks mälu kaotada. Ma ei tahakski enam koolini (või vähemalt selle ajani kui Valja tuleb, sest ma igatsen teda) ärgata. Ainult jooks ja kuulaks kurbi lugusid. Mu faking jumal, pool suve on möödas ning juba ma kõlan sügiseselt. On ju see rõve masendus sügiseks loodud. On ju see rõve masendus sügiseks loodud

On ju
On
On