Kuulan Shout Out Loudsi. Ma ei tea, nii palju uut hinge puudutavat muusikat on vahepeal olnud, aga sellega seonduvalt ei ole ühtegi mälestust tekkinud. Aga oh kui palju mälestusi on aastast 2008, siis ma kuulasin Shout Out Loudsi "Our Ill Wills" albumit ja Interpoli "Turn On the Bright Lights'i" ja oh kui hämmastavalt head tunded neid kuulates pinnale ujuvad. See elevusttekitav sisemine värin, kui algamas on midagi väga head, või kui tunned, et asjad, mida oled soovinud, on täide minemas justnimelt hetkel, kui seda mõtled. Ja see tundemälu muusikaga seoses tekitab nii head tunnet, nii head tunnet, et uude aastasse, mis tõotab nii palju muutusi (ja kuna muutused on alati for the best, siis ka aastasse, mis tõotab nii palju head), tahan ma astuda justnimelt nende ilusate tunnetega, mis on küll minevikust, aga vähemalt sümboliseerivad minu jaoks midagi ilusat. Ja ilusad tunded tekitavad mu sisse kindlust ja olla on hea. Niimoodi lähen ma uuele aastale vastu.

Mul ei ole enam midagi uut endale lubada. Asjad, millele ma peaks nüüd keskenduma, ma olen nendele tegelikult kogu oma elu üritanud keskenduda. Ometigi see aasta olen paremini nendega hakkama saanud ja ma tegelikult tänan selle eest ühte sõpra, kellega on nii imeline suhe olnud, ma isegi usun, et see võib-olla algaski aastast 2008. Ta on mulle selle aja sees öelnud palju asju, mis, nagu me siin mõned päevad tagasi teada saime, ei ole ta öelnud sugugi mitte teadlikult mulle nii suurt mõju avaldades. Ometi on asjad hinge läinud ja mõtlema pannud ja näed sa, siin ma olen, nii lähedal oma eluunistustele kui eikunagi varem. Magnificent tunne.

Sõnarubriik  kombineeritult filmirubriigiga: vene keeles tähendab olevik (настоящее) ka sõna päris. Vaatasin eile Artificial Intelligence: AI ära, ja veider oli näha seda igavest kunstintellekti loomise lugu jutustatuna (minu jaoks) uue nurga alt. See nagu ikkagi jälle rõhutas uutmoodi seda, et inimesed elavad harva olevikus. Ainult uudishimu ja unistused viivad meid edasi, üldiselt öeldes elame me tuleviku nimel, põhimõtteliselt peaaegu tulevikus. Varem kõlas see kuidagi valesti, tead, nagu unistustes elamine on vale ja tuleks rohkem mõelda ainult sellele, mis juba käes. Nüüd see film, milletaolisi ma tavaliselt no issand, kuidas vihkan, lasi näha, et tulevikus elamine pole mitte vale, vaid väga võimalik, et isegi inimlikkuse tunnus. Ma ei tea. Mul on ausalt öeldes alati tunne, et ma loen filmidest ja raamatutest väga valesid asju välja.

Sõnarubriik number 2: "häid jõule" on üks koledamaid asju, mida öelda, minu meelest. Sest et õpetajad on pannud vihkama sõnu hea ja halb ja ma ei taha kellelegi soovida lihtsalt HÄID jõule. Las nad olla pehmed, lumised, soojad, piparkoogised, mandariinised, kasvõi lihtsalt ilusad, aga mida kuradit tähendavad head jõulud? Ma olen kohutavalt tige sõna "hea" kasutajate peale.

Sõnarubriikide lisa: teades kolme keelt, on väga mugav olla tegelikult. Kui inimestel, kes valdavad hästi ühte keelt, ei tule mingi sõna meelde, siis noh, mõtle palju tahad, see lihtsalt ei tule meelde tavaliselt. Kui sa tead kolme keelt, on võimalused, et sõna tuleb meelde kasvõi mingiski keeles, kolm korda suuremad (REAALKLASS!!) ja siis on alati võimalik kasutada kas sõnastikku või selle kasutamise puudumisel kasvõi tuletissõna (derivative oli antud juhul esimene sõna, mis pähe tuli). Kui ma räägin eesti keeles ja mul tuleb mingi sõna inglise keeles varem meelde, siis inimesed naeravad, aga see ei ole imelik ega naljakas. Mul ei ole emakeelt, kui seda nüüd niimoodi definitsiooni järgi võtta, ja tegelikult võin ma samahästi naerda, et mul tuleb eesti keel enne inglise keelt meelde ja vene keel enne inglise keelt. Mõnikord on kurb meel sellest küll, sest et keel on üks esimesi kuuluvustunnuseid, mida inimene elu jooksul omandab, aga samas, tänapäeva kosmopoliitses ja aina globaliseeruvas maailmas, ma ei tea, kas see on just väga suur põhjus kurb olla. Mida rohkem keeli, seda parem, ja enne seda kui ma isegi teadsin, mis mõttega ma üldse ühtegi keelt õpin, umbes 5-aastasest peale olen ma unistanud paljude keelte teadmisest. Nii umbes 4 aastat tagasi ma küll lõpuks otsustasin, mis keelt päris oma keeleks pidada, kuid mõnikord tuleb ikkagi see kahtlushetk sisse, et kuidas ma pean enda omaks midagi, mis ei minu vanematele, ega kellelegi, kellelt ma midagi pärandada võisin, ei kuulunud. Ma ei tea. Igavesed küsimused.

Sõnarubriikide lisa number 2: Jaan Kaplinski hülgab eesti keele, avastasin ma täna. Ausalt öeldes, kuigi ma olen alati härra Kaplinskist väga lugu pidanud, ei ole tema avaldused eestlaste ja eesti keele kohta mulle tihti meeltmööda olnud. Kuigi tuleb tunnistada, et ka mina arvan, et eesti keel on võõrkeeltest võetud tuletissõnade poolt ohustatud, ei valmista mulle sugugi pahameelt sõnamoodustus. Ja eesti keelt ma vaevalt, et kunagi päris hülgan. Vott.

place that you wanna

leave the horror in

Igal juhul, hakkasin just tumblrisse kirjutama, kui väga ma tahaks helkurit; kui avastasin, et ma ei kujuta ettegi, kuidas inglise keeles helkur on. Ma ei tea, kas nad üldse selliseid asju seal kannavadki. Google Translate pakkus vasteks reflector ja cat's eye, millele Google Images andis vasteks kõike muud kui helkureid, mida ma otsin. CON FU SED

IELTSi tulemused sain kätte ja ma ei tea, mida ma ootasin, rõõmu kui sellist justkui ei olnudki, oli ainult natuke kasvanud kindlustunne. Väga natuke. Null emotsiooni; ja ma ootasin seda päeva nii kaua.

Tundmatud inimesed (sane & insane) haaravad ülekäiguradadel mu kätest või nimetavad mind kiisudeks. Hea tunne on luua hetkelisi või trollisõidupikkuseid kontakte. Midagi väga võluvat on selles anonüümsuses, mis jääb alles isegi nii väikeses linnas nagu Tallinn (viimasel ajal jõuab igale poole kuidagi erikiiresti, nii et linn on hakanud tunduma aina väikesemana). Tallinnast rääkides oli GQs ükskord (kui GQ ei koosnenud veel 95% reklaamist ja ülejäänud 5% staaride piltidest) kirjas, et inimene tunneb linna vaid siis, kui ta teab, kuskohast saab linna parimat steaki või pitsat. Ja ma ei tea veel kumbagi. Kurb, üldsegi mitte uhke tunne on.

(Tallinnas kuulen ma merelaineid loksumas randadesse, näen Vanalinna kirikute siluette ja tunnen märga, aga väga-väga meeldivat sügis- või suvelõhna.)

Käisime klassiga Riigikogus ja seekord sain esimest korda ka Pika Hermanni vallutada koos oma potentsiaalse abikaasa Bananatargetiga. Niisiis, kui seal üleval olin, oli kõik äkki nii teistsugune. Mitte üheltki vaateplatvormilt ei ole Tallinna näha nii ilusast küljest. Pikalt Hermannilt on linna õigemini näha igast küljest. Korrektsem muidugi öelda, et ühest küljest, aga näha on igat selle külge. Just sealt tahan ma talletada oma mällu selle igavese pildi Tallinnast. Mitte Kohtu vaateplatvormilt, nii nagu kujutatakse Tallinnat igal teisel postkaardil, vaid omamoodi, kõrgemalt, ilusamast ja paremast kohast. JAH

Nii palju Tallinnast.

Filmidest kiirelt: kohustuslik on vaadata The Graduate'i ja Die Wellet. Ja Misfitsi kohta seda infot, et ma armastan uut probation workerit. Misfits pole film (1961. oma Marilyn Monroe ja Paul Newmaniga on küll, aga me ei räägi sellest, - kuigi tahaks), aga vaadatud ta on ja mujale kui filmiSEKTSIOONI ma seda sobitada ei oska. Ja oh - palun tee mulle seda head meelt, et sa EI LÄHE mitte mingil kuradi juhul vaatama You Will Meet A Tall Dark Strangerit, sest et no ütleme nii, et kui sa oled vaadanud kõiki Woody viimase aja filme, siis sa oled seda filmi vähemalt kaks korda näinud. Kõik. Kurb, Woody, kurb.