20120405

pargiinspektsioon

Kuna me Karliga oleme vedelenud siin juba kaks nädalat mitte midagi tehes (ta on õppinud, aga enda arust nii vähe, et see käib tema arvates ka niisama vedelemise alla), siis otsustasime, et läheks reedel parki ilusaid ilmu nautima. Me oleme teadagi suured magajad, nii et otsustasime, et tulen kell 2 (kui tulin kolmapäeval ta juurde kell 10:30, nagu kokku leppinud olime, pidin läbi killerpõõsaste ta akna juurde ronima, et teda äratada, mis oli päris challenging, arvestades, et 1) põõsad olid okkalised, 2) põõsad olid minust kõrgemad, 3) mul oli minimaalselt riideid seljas, +20 kraadi daaaa ja 4) täpselt ta akna ees oli mingi nõgeseistandus. Ühesõnaga ma ei viitsinud seda uuesti läbi elada). Aga otse loomulikult, kui üks meist sisse ei maga, siis teine kindlasti magab. Seekord olin see mina. Üritasin kasutada oma mittemagamistehnikat, aga see ei läinud läbi, nii et kell 14:30 oli Karl mulle helistamas, et mind äratada. Noh, kuidagi tegin kiirsättimist ja jooksin linna. Pidime minema Exhibition Parki, mis olevat üks mõttetumaid parke siin, aga see oli Karli majale kõige lähemal. Meie esialgne plaan nägi välja nii, et lähme parki, loeme veits päikese käes, sööme vahepeal ja kõik. Aga noh, läksime parki, sõime sekiga ära kõik mida Karl kaasa pakkis (üritab mulle aasia kööki tutvustada, see on siiani läinud palju paremini kui ma arvata oleksin osanud), ja siis rääkisime ja rääkisime ja rääkisime ja mingi aeg tuli jutu vahele et ma pole veel õieti tutvunud Jesmond Dene'iga - pargiga, mille lähedal elan järgmisel aastal. See on üks suur park, mis on suhteliselt linna uhkus vms, kuigi ausalt öeldes oleksin ma iga siinse pargi üle uhke. Igatahes seadsime sammud sinna ja juba siis ma kuidagi hakkasin aimama, et me oma raamatuid täna lahti ei tee.

Algul ekslesime mööda Jesmondit veits, nägin suhteliselt esimest korda, kui vinges kohas ma järgmisel aastal elan. Ma nagu muidugi olen uurinud, ja nii mulle seda kirjeldatud ongi, et see on üks mõnusalt lively koht, kus on palju pisikesi baare ja poode, ja et üldsegi on ilus, aga issand, see kui ma lõpuks neid õigeid tänavaid ka nägin, see oli ikka nii palju parem tunne. Jättis ebareaalse mulje. Vääääga suur understatement oleks öelda, et ootan järgmist aastat.

Igatahes, kõnnin mööda tänavat, äkki vaatan oma pükse, mul on puusa pealt õmblus mingi 4 cm lahti tulnud. Naersime end segaseks sellel teemal, kuidas ma koju tõenäoliselt püksata jõuan. Nagu, see on kõige lambisem asi, mis juhtuda sai. Ma isegi ei teinud midagi erilist nendes pükstes täna ja enda arust ei läinud ka millegi vastu, üldsegi, mul oli kott selle koha ees, ja kott polnud katki.. Jesmondi müsteerium noh. Olin nagu näha pargis enne liiga palju söönud, aga kogu rasv läks ühte puusa. Muidugi.

Eksisime ära tänu minule, kes ma lambisel hetkel otsustasin Karlile oma uut maja näidata, olemata selles linnaosas kunagi varem orienteerunud. Saime kinnituse sellele, et ei tasu hakata minema kohta, kus sa oled varem olnud ühe korra ja täiesti teist teed pidi tulnult. Kõndisime mööda suvalisi tänavaid, kui ma äkki spottisin nii kergelt 30 meetri kaugusel olevas majas vesipiipu. MINU NÄGEMISEGA. Kinnitasin Karlile, et ma olen praeguseks juba piibukoeraks muundunud, kuna pole nii ammu piipu saanud. See tegelt ka nägi välja, nagu mul oleks olnud mingi supernatural power, kuidas ma nii kaugelt selle ära nägin. Kohe ütlesin SHISHA SHISHA SHISHA SHISHA, et Karlile seletada mida ma just nägin ja Karl ütles et ta tegelikult esimese asjana ehmus, sest et algul tundus et ma lihtsalt susisesin veidra elevil näoga, mis, ma pean tunnistama, võis küll natuke hirmus olla. Kahjuks pidime sellest mööda minema. Vahepeal leidsime selle tavalise elamurajooni vahel mingi ebareaalse lossi, mis, nagu lähemal uurimisel selgus, kuulus mingile tohutule naftafirmale. Kurvastasime, et see park, mis lossi ümbritses, public property polnud, ja lonkisime edasi mu maja otsides. Lõpuks jõudsime tupikusse, kus meid tuli vabatahtlikult aitama 30-ndates naine, eeldades et me otsime Dene'i. Nii ka oli, me enam ei viitsinud otsida mu maja, nii et seadsime sammud parki. Park oli nagu hiiglaslik botaanikaaed või loomadeta terraarium või ma ei tea, ma ei oska seletada, see oli kuidagi nii vinge kohe. Sellest oli nii põnev läbi minna, ei näinud üldse välja nagu tavaline park.

Ja siis me leidsime üles kaks parti.

Alustasime me oma pardivestlust sellega, et ma mainisin, et ei salli parte. Karl üritas mind ära rääkida, ma vaidlesin vastu. Siis sain Karlile seletada, et värviline part on poiss ja ühevärviline - tüdruk. Arvasin, et see on nagu general knowledge, aga ju siis ei ole. Siis jõudsime samale arvamusele, et kõige nunnum asi, mida pardid teha saavad, on jalad üles sukelduda. Ja siis hakkas Karl nende idülli rikkuma neile leiva viskamisega. Issand jumal, kahest pardist sai kiiresti kaheksa ja nad olid üksteist lihtsalt tapmas selle leiva pärast. Sekiga tirisin Karli eemale, et mingeid edasisi pardisõdu mitte põhjustada, aga me olime läinud vaid mingi 100 meetrit edasi, kui avastasime kaks meesparti, kes olid ühe pardineiu pärast kaklemas nii, et vähe pole. SEE võitlus nägi reaalselt välja, nagu see oleks olnud elu ja surma peale. Siis nendega ühines ilma Karli vahva vahelesegamiseta veel üks meespart, ja siis veel üks ja veel üks. Naersime, et see pardineiu on küll täiesti ükskõikne, et 5 parti üksteist surnuks peksavad tema nimel seal, aga siis läks asi huvitavamaks. Õigemini ma olin päris terrified tegelikult, kui äkki täiesti lampi kõik meespardid pardineiut taga ajama hakkasid. JA KUI NAD TALLE JÄRGI JÕUDSID, HAKKASID NAD TEDA KÕIK VIIEKESTI AHISTAMA. See oli lihtsalt kuige jubedam slash naljakam asi, mida me mõlemad kunagi näinud olime. Pardigangrape on nii kohutav/naljakas sõna, et ma soovin, et poleks sellega lagedale tulnud. Kuidagimoodi suutsime end siiski lõpuks sellest fantastilisest vaatepildist eemale rebida ja Karl tutvustas mulle petting zood, mis pargi ühes osas oli. See oli kahjuks kinni, aga eemalt nägin ma kõige nunnumat väikest laamat üldse! Ja paari lambapoissi ka.

Jalutasime edasi. Kõnnime ja kõnnime, kui Karl ütleb, et ma korraks üles vaataksin. Vaatan üles, ja mu kohal ripub umbes nii tuhat kingapaari. Mu esimene mõte oli sealt alt ära saada, aga ma olin ikkagi väga impressed. Hiiiiiiglaslik puu, mis on täiiiis erinevaid jalanõusid. Ronivate pompsude paradiis. Arutasime, kui mõttetu on täiesti normaalseid kingi niiviisi ära visata. Olime üle pika aja Karliga ühel nõul. Aga mõlemad nõustusime ka, et ikkagi on see üks väga lahe puu.

Siis jõudsime oma kõndimisega Heaton Parki. Kui Jesmond Dene oli selline metsik ja pigem nägi välja nagu džungel, siis see park oli rohkem nagu park, mida sa eeldaks leida kuningalossi ees. Kõik oli laitmatu, oli palju lilli ja igalt poolt naeratas vastu sümmeetrilisus. Istusime pingile, et jalgu puhata, kui märkasime ühte rullitajat. Me Karliga istusime ühe suure lillepeenra ees, mille ümber see rullitaja ringe tegi. Kõik teised ratturid ja rullitajad sõitsid normaalselt ringi, samal ajal kui see üks, keda me jälgima hakkasime, tegi kõiki võimalikke trikke ja sõiduviise, mida vaid ette kujutada sai. See oli nii naljakas, ta nägi välja nagu oleks arvanud, et on iluuisutamise MMil. Naersime ja naersime, kui äkki see rullur sõitis meie juurde. MA OLIN NII HIRMUNUD, arvates et ta hakkab meiega mölisema, et me tema üle naerame. Aga noormees jättis meile hoopis vaatamiseks oma koti. Karl oli kohe nõus, samas kui mina väljendasin koheselt, kui rullur oli meist eemale rullunud, Karlile oma suure hirmu, et ta jättis meile pommi. Ma olen alati ekstra paranoiat täis, kui mahajäetud kotte näen. Jälgisin siis rullitajat, et kindlaks teha, kas ta sõidab täiesti minema, KUI NÄGIN TEMA MAAILMA KÕIGE NALJAKAMAT KUKKUMIST. Sama ringi lõpetades võttis ta meilt oma koti ära, näidates, et on püksid katki teinud. Väljendasime oma kaastunnet ja jäime veel kauaks pärast ta lahkumist tema üle itsitama. Siis ekslesime veel mingite parkide ja majade vahel ja siis otsustasime hakata tagasi koju kõndima.

Tagasi kõndides nägime päris paljusid asju, millest ma ausalt öeldes just üritasin siin lõigus pajatada, aga mu eesti keel on nii halvaks kahanenud, et ma ei osanud ühtegi neist asjadest korralikult kirjeldada. Niuks. Aga Karli koju jõudsime igal juhul kella 9 paiku, siis jõime teed, vaatasime ta arhitektuuriraamatuid, mingi aeg oli plaanis ka poodi lipata ja üks mõnus õhtusöök valmis teha, aga ma ei viitsinud pärast linnast tagasi tulla, nii et sõitsin koju.

Ja selline on olnud mu terve vaheaja siiani kõige tegusam päev. Mul on nii kahju, et ma praegu Eestis ei ole, aga ainult sellepärast, et meeletult igatsen inimesi. Tallinna ilma ma väga ei kadesta, kuigi siin on ka ilmataat segaseks minemas: nädal aega tagasi oli ilm +20st +23ni, siis teisipäeval sadas meil lund ja nüüd ei tõuse temperatuur üle +9. Vähemalt pole maas seda vastikut lume-jää-pori putru, mis Tallinna kevadeid iseloomustab. Nii et ma ei vingu. Aga soojemaid ilmu ootan kannatamatult tagasi.

0 comentarios:

 

Blog Template by YummyLolly.com