20120224

juuni vs veebruar

Leidsin kogemata ühe paberi, kuhu olin kirjutanud 14.juunil kell 3:21 hommikul, et just ärkasin keset ööd ja läksin akna peale istuma, et ette kujutada, et elan 1 kuu aja pärast Pariisis ja 4 kuud hiljem, kui kirjandil läbi ei kuku, Newcastle'is. Oli ilus mõte, mida mõelda. Little did I know, et juba 12 tunni pärast tean ma, et kirjand läks mul erakordselt hästi, 24 tunni pärast magan õndsas teadmatuses oma luumurruga Mustamäel ning 36 tunni pärast olen kipsiga taga nutmas Pariisi.

Naljakas, kuidas asjad välja kukkusid. Oluline asi, mis pidi juhtuma, küll juhtus, ja juba kirjanditulemuse kätte saanult olin saanud hästi eeldada, et 24.veebruaril olen justnimelt siin. Ma pean isegi ütlema, et ma eeldasin, et imelik on asju, mida oli tavaks tähistada Tallinnas, pidada kuskil mujal. Eeldasin külmavärinaid ja eemalolevat tunnet siinveedetud omaenda sünnipäeva ajal; poleks kunagi arvanud, et Eesti sünnipäeva siin tähistada oleks nii tavaline ja täiesti normaalne - ometigi siin ma olen, füüsiliselt olematu tundega, et ma pole isegi Eestimaa pinnal sel tähtsal päeval.

Aga kui ma mõtlema hakkan, siis hea soe tunne tekib kahe mälestuse võrdlemisest: esimene, kuidas lahkusin Newcastle'ist jõuluvaheajaks. Tunne oli täiesti suvaline. Ma armusin sellesse linna kohe, aga mul pole sellega inimlikku sidet. Ma võin seda imetleda ja ülistada palju ma tahan, aga süda mul Newcastle'it jättes ei valuta. Ja siis teine mälestus, kaks mälestust tegelikult isegi. Milline paanika mind valdas mõned tunnid enne oma esimest äralendu. Vanemad nägid kodus ja Kristo sai lennujaamas ka näha mu absoluutset breakdowni (ta oli päris segaduses mind niiviisi nähes ja ma ka ausalt öeldes ise ehmusin, et hoidsin endas nii suurt pinget ja et see korraga niiviisi välja tuli). Asi polnud isegi selles igaveses pagasis, mida ma kokku panna no lihtsalt ei oska, see oli kõigest üks ettekääne mu hüsteeritsemisele, sest et olgu ma kuitahes südametu, ei saa ma kunagi öelda, et ei ole raske kodu jätta. Ja siis teine kord. Olin juba treenitum ja mu megamasendus kestis vist ainult 10 minutit kuskil, aga issand jumal need emotsioonid, mis must läbi käisid!! Paar tundi enne lendu olin absoluutselt närvivapustuse äärel, täiesti kindel, et ei suuda minema lennata sellises seisundis.

Niimoodi ma siis lahkun kodunt. Mis ma olen tähele pannud siin olles, on et inimesed ei kasuta sõna "kodu" kergelt. Ma ütlen automaatselt, kui keegi korterikaaslastest sõnumi saadab, et "olen poole tunni pärast kodus". Teised ütlevad "olen kohe ühikas", "kohe jõuan" ja kasutavad sõna "kodu" ainult vanematekodust rääkides. See on minu jaoks natuke naljakas. Jätab mulle isiklikult sellise imeliku mulje, nagu nad tunneksid, et oleksid siinolles hotellis või kuskil. Ma tulin siia ja olin kohe kuidagi end harjutanud mõttega, et siin ma nüüd elan aasta aega. And that's that. Muidugi on juba kodusem tunne selle uue järgmiseks aastaks soetatud kodu suhtes, aga kodud on nad mulle mõlemad. SIIN MA JU ELAN. Või olen hoopis ma see crazy lady siin olukorras? Help

Mul tegelikult polnud midagi uut öelda selles sissekandes, vabandan siiralt, et raiskasin su aega. Pühapäeval Oscarid, muidu teeks pärast neid ühe mõnusa filmisissekande, aga ma olen täielikus filmikarantiinis siin kahjuks. Subscribisin Netflixile küll, ja kuigi mul ligipääs ka nende Ameerika filmikollektsioonile, ei ole see ikkagi eriti suur ja on päris aegunud.. Vaatab igatahes selle filmisissekandega. Filmide arutamist (kas või iseendaga) ma igatsen.

Midagi uut mul enda elust kirjutada eriti pole, mul on siin nagu palju toimumas, aga mitte midagi erakordset, nii et kui hakkaksin sellest rääkima, siis ei lõpetakski - kõik tundub võrdse tähtsusega olevat.

Hea uudis sulle on, et olen tegemas siin plaani fotokas osta (mitte analoog seekord, sa ei taha teadagi KUI suur raha raiskamine analoogiga pildistamine siin maal on), nii et võib-olla millalgi lähitulevikus hakkan natuke rohkem pilte jagama. Väga tahaks. Tohutult ilusas linnas elan (HAVE I MENTIONED THIS EVER BEFORE? HMMMMMM)

A no jah. Musid Eestile ja Eestisse siis ja mul 3 nädala pärast 4-nädalane vaheaeg, TULE KÜÜÜLLLAAAAA!

0 comentarios:

 

Blog Template by YummyLolly.com