lihtsad rõõmud

Jah ütle, mida sa ütled, aga kummalisse Benedicti armusin kunagi esimesest silmapilgust ja täpselt sama kurvad lood praegu ühe siinse noormehega, kes härra Cumberbatchi täpne koopia.


See issue nüüd siis hingelt ära, räägin oma kohutavalt heast ja soojast, võrdlemisi tavalisest päevast linnakeses nimega Newcastle upon Tyne.

Et ikka algusest alustada, on vaja ära rääkida pisike eellugu. Reedel Riverside'is ära käinult ei kavatsenud ma terve ülejäänud nädalavahetuse vältel end enam liigutada. Siiski jõudsin kaks korda poodi (sest et kuidas mina ja ühe päeva poes käimata jätan?!); ühe päeva jooksul jõudsin end veelkord edukalt purju juua, noja siis muidugi pühapäeva õhtupoolikuks oli uni maksimaalne, aga viimane koht, kuhu ronida tahtsin, oli voodi. Hakkasin siin valmistuma loenguteks. Terve nädalavahetus tühja passitud, magatud umbes olematu kogus tunde, ja õppima hakkan pühapäeva öösel (mis tehniliselt juba esmaspäeva hommik maailma igas nurgas vist). Õppida polnud seal küll tegelikult midagi, aga oli vaja lõpuks alistada oma killer tunniplaan, mis on tehtud küll vahvalt, aga väga segaselt. Pluss pidin lõpuks ometi tegema endale lühiülevaate selles, millal mis seminarid ja loengud toimuvad ja mida peaks igaks mooduliks iga kord ette valmistama. Hakkasin siis tegema, ja no sa tead, kuidas mul need asjad lähevad. Kellaajal, milleks valmis olin, olin hüsteeriliselt naermas 100% asjade peale ja meenutasin endale "people who have been awake for so long they no longer have boundaries"; pluss ütles kellapoiss mulle, et magama oli tol hetkel minna natuke mõttetu. Vaatamata kõigele pugesin teki alla ja ärkasin tund aega hiljem, nooo ikkagi ei saa öelda et eeskujulikult, aga kordi paremini kui ma muidu seda teen (SNOOZE, okei, SNOOZE, SNOOZE SNOOZE SNOOZE, oot ma magan natuke veel, SNOOZE, oot mida? loeng juba lõppenud? SNOOZE). Tavalisest pikem kõrvetav dušš, kus ikkagi millegipärast külm; mõte tagasi magama minna, mis väga üllatuslikul moel kiiresti kõrvale heidetud; meik peale. Kell on naeruväärselt vähe, ma pole kunagi ärkamisaja arvestuses hea olnud. Mis teha, meigiga enam magama ka ei lähe, ja ega nii palju aega ka ei ole. Kodudressid selga ja kööki elu uurima. Danieliga (armas põhjaiirlane) uurime kohvitades üksteise päevaplaane ning Daniel läheb tagasi magama. (Tead, kui palju magavad laiskloomad? Noh, Daniel magab neist rohkem) Teen röstsaiu ja söön müslit, mis kõik võtab tavalisega võrreldes masendavalt vähe aega, nii et olen sunnitud varem kooli minema. Väljas sajab mõnusat keskmiselt tugevat vihma. Vaikselt sammun mööda receptionist, kui näen koolibussi, mis siiani oli minu jaoks nagu mingi legend. Mul ühitranspordibussi semestrikaart, nii et pole kunagi huvitunudki tasuta koolibussist, aga siiski uudishimust hüppan peale. Minu taga sulguvad uksed ja sõidan esireas kooli. Sõidan siin pidevalt doubledeckeri teise korruse esireas (üks mu kodubussidest nimelt alati kahekorruseline), aga see tänane kogemus - vihmaga vastu hiiglaslikku klaasi - kuidagi eriti hubane ja soe. Õnnelikult jõuan campusele. Leian üles vajaliku ruumi, kihistan kaasa kolme prantsuse keele õppuriga, kes minu juuresolekul avastavad, et ootavad juba tund aega oma loengut vale auditooriumi ees ja et loengust alles 5 minutit. Siis jään ootama oma seminari.

See nüüd mõttetu osa, lühikokkuvõte: tuli üks aasia neiu, keda ma üldse ei salli, ja tuli teine, keda tohutult sallin. Olime kolmekesti, siis tuli juurde veel 3 inimest, aga seminarijuht kohale ei ilmunudki (aitäh meenutamast et pidin talle meili saatma sellega seoses, dämit), niipalju siis sellest. Läksime vaikselt järgmisesse loengusse.

Moodul nimega Economics for Business and Marketing ei alanud paljutõotavalt, aga selle edenedes sain tunda täiesti erilist laadi uhkust. Ühtegi asja, millest rääkis Dr Lionel Hubbard, ei olnud ma varem õppinud koolis. Igat asja, millest Dr Hubbard rääkis, olin ma õppinud täiesti ise. Nii tohutult tohutult tohutult uhke tunne oli korraks selle oma õppimise üle. Kui õppisin, tundsin lihtsalt rõõmu, sest et meeldib see majanduseteema tohutult. Aga UHKE pole ma selle üle veel kordagi olnud ja näed sa. Täiesti sõnatuksvõttev tunne. Väike kananahk oli, kui küsiti, kas keegi on seda varem õppinud. Siis tõstsin vaikselt, aga väga õnnelikult käe.

Pärast loengut pidime minema raamatukokku, et välja printida lecture notesid eesolevate loengute jaoks. Plaanid veidi muutusid ja sammusime hoopis mäkki. Vau. Olen siin olnud nüüd 20 päeva ja nende 20 päeva jooksul olen mäkis käinud kaks korda. Ühe korra olin vihane ja näljane ja suurte toidukottidega ja läksin ainsasse kohta mis mind rõõmustada tol hetkel võis: mäkki, koju kaasa võtma burksi, mis best known to mankind - Big Maci muidugi. Kahtlustan, et selles, kui palju ma seda burksi tol päeval armastasin, mängisid päääris suurt rolli mu viha ja nälg. Teine kord, kui käisin mäkis, võtsime Hannaga jäätisekokteilid ja läksime tegema romantisch jalutuskäiku jõe äärde. Kokteilid olid kohutavad. Niisiis, nüüd läksime Ningi ja veel kahe neiuga mäkki ja ma ütlen ausalt: ainus asi, mis mind (küll ainult osaliselt, aga no midagigi) rõõmustas, oli Happy Meali mänguasi. Friikad: ei olnud soolased, olid pehmed ja katkiminevad, ei olnud soojad. Burks: oli nagu 1 osa juustu ja hapukurke topitud 10 osa kuivanud saia vahele. Jook: oli nagu pooleks veega segatud. Kõige kohutavam mäkikogemus üldse-üldse-üldse-üldse. Isegi Smartiestega McFlurry, mida ootasin nii kannatamatult, oli kõigest "okei", ja see on küll viimane reaktsioon, mida ma endalt nii super asja puhul oodanud oleksin.

Igal juhul, mingi aeg see õudusunenägu läbi siiski sai ja läksin oma telefonile krediiti juurde ostma (Uskumatu, ja ma arvasin, et sellest kosmilisest summast, mille alguses kaasa sain, jätkub igaveseks, sest et kellega ma ikka siin helistan niiväga ja eriti veel sõnumeid saadan? Nojah nojah nojah, Twitteris siin juba tegin mingi aeg väikesed arvutused et 54 sõnumit 7 päevaga pole paha uue elukeskkonna kohta. Ei tea kas Eestiski nii palju saatsin). Igal juhul, pärast seda läksime ikkagi raamatukokku, kus, vajalikud asjad prinditud ja skännitud, kohtasin juhuslikult Marketat. Ja oh oli teda alles tore näha. Veider on nii öelda, aga nii ON: maailma kõige sõbralikuma linna Newcastle'i kõige päikselisem inimene polegi kohalik. See on Marketa Tšehhist. Jagasime lõpuks ometi muljeid oma korterikaaslastest (viimati, kui nägime, polnud me veel kumbki enda omasid kohanud), kurtsime oma tunniplaani muresid ja jagasime rõõme ning jändasime natuke sealsete printeritega. Printerisüsteem on siin täiesti imeline, ma ei mäleta, kas juba mainisin siin blogis, aga see raamatukogu, mis UKs ainsa ülikooliraamatukoguna mingeid auhindu võitnud, on täielik paradiis. (Ja on a liittle bit related note: armastan, kuidas siin Tescodes, Bootsis ja mingites osades kohtades veel - sealhulgas raamatukogus - need iseteenindusautomaadid on. Nii mõnus on ise neid triipkoode läbi lüüa ja omi asju üldiselt ise ajada. Poleks elu sees arvanud, et selline asi meeldima hakkab. Alguses vältisin neid masinavärke nagu tuld.) Igal juhul, raamatukogu: kõik süsteemid on superhästi paigas, probleem on see, et printerid natuke liiga kiired. Kujutad ette esimese maailma probleeme? PRINTERID ON LIIGA KIIRED. Ma ei hakka igatahes detailidesse laskuma, oli naljakas sellega tegeleda.  Ja muidugi oli tohutult tore Marketat näha, aga mingi aeg läksid meie teed ikkagi lahku. Sain jälle kokku Ningi ja Emilyga ning läksime tegelema oma keeletesti-, panga- ja tunniplaanimuredega. Mured said enamasti väga hästi lahendatud ja lõpuks jõudsime oma järgmisse loengusse, Quantitative Methods for Business Management.

Mulle meeldib see aine (ma vahel tunnen end natuke erakuna selles suhtes, kui palju mulle absoluutselt iga moodul meeldib, aga inimesed hakkavad sellega harjuma, nii et z'all good), aga õppejõud, tee mis tahad, lihtsalt ei oska huvitavalt rääkida. Oma osa mängib asjas ka fakt, et peame enne igat loengut läbi lugema lecture notesid, aga loengul ta midagi uut ka ei räägi. Igatahes. Arvestades veel mu uskumatut unepuudust viimastel päevadel, polnud ma just parimas vormis, et istuda teises reas nii, et õppejõud käis rääkides minust mööda ligikaudu 2 meetri kaugusel nii umbes 100 korda loengu jooksul. Võitlesin unega nagu hull, vahepeal tulid ärkvelpüsimise eesmärgil mängu mõtted sellest, kui vinge ikkagi, et ma päriselt olen praegu LOENGUS! ÜLIKOOLIS! Et ma olen uhke ja lahedaid endale meeldivaid keerulisi asju õppiv üliõpilane. VÄLISMAAL! Olin küll excited need mõned minutid, aga siis tuli Dr Henderson tagasi oma graafikute juurde, uinutades meid oma lainetes häälega. Siis hakkasime ülesandeid lahendama. Võtsin ennast erksaks teha püüdes uhkelt välja kalkulaatori ja hakkasin automaatselt kaasa arvutama. Natukese aja pärast olin õppejõust arvutustes ette jõudnud, kuna ta seletas palju vahele, ja hakkasin jälgima tema lahendust. Olin just jälle magama jäämas, kui märkasin läbi poolune, et härra tegi suurel tahvlil apsaka. Kuna unisena ei osanud väga mõelda enne kui midagi teha, olin juba sekundi pärast talle sellest veast häälekalt teada andmas. 300 inimesega auditooriumis.

heheh

Dr Henderson oli nii lost omadega, et vabandas ette ja taha. Ma noogutasin ta parandustele aktiivselt kaasa, ning muidugi sekundil, kui selle asjaga kõik korda sai, jäin rahuliku südamega jälle magama. Ja kui enne võisin olla teadmatuses selle kohta, et kas pani tähele või mitte, siis nüüd võin vist ikka täie kindlusega öelda, et märkamatuks mu pisikesed uinakud talle ei jäänud. Kahju natuke ja päris häbi ka. A no mis teha. Elame üle.

See oli mu päeva viimane loeng, kuna inglise keele tundidest sain õnneks lahti, nii et jooksin King's Gate'i ja siis panka. Pank ütles viisakalt, et ma homme tuleks, ning nii olingi ära saadetud koju- eip, eip, eip, mina ei lähe mitte ühelgi päeval koolist koju nii, et poleks kaasas surmavalt raskeid kotte, mida ikka nagu alati poest bussipeatusse mõnus tassida on. Niisiis, algul John Lewis ning pärast rahakotiparadiisid: Poundland ja Tesco. Kotid käsi tavapäraselt soonimas, jooksin bussipeatusse. Buss jõudis ideaalse ajastusega, sees oli palju kohti. Jõudsin kodupeatusse, üritasin kiiresti jõuda koju, aga peatuses oli Beth, keda alati nii armas näha. Mu kaunitarist naabrineiu. (Esimene asi, mida tasub teada: me saame exceptionally hästi läbi oma vastaskorterist naabritega; ütleks nii, et kui välja arvata, et vahepealsed uksed käivad alati lukku, me nagu elaks üksteise juures põhimõtteliselt. Ja ka ma isiklikult väga fond korterist nr 29.) Veidi lobisesime ja siis juttu viisakalt lõpetanult jooksin nii kuis jaksasin koju. Köögis ootasid mind eest armsad Dale ja Daniel. Daniel, nagu välja tuli, oli ka minu magamisloengul. Väike minu paranduse teemaline naerusessioon ja üldine naer selle kohta, kuidas seal loengus ei ole füüsiliselt võimalik ärkvel püsida, siis traditisooniliselt mõned naljad meie korteri puhtuse üle, mis alati teemas (tõin in da house jälle köögipuhastamisasjad, mida me kõik toome lihtsalt üksteise võidu ja kunagi ei kasuta).

Mõne aja pärast, kui otsustasin (wow) midagi süüa teha, sattusin kööki Claraga, kellele tutvustasin köögi-small-talki jooksul natuke Eestit, siis tema poolt paar vihjet köögi puhastamisele, mida ma mugavalt kõrvust mööda lasin, ja koju tuligi Amy. Kellega natuke bitchimist Clara üle ja siis tulid kõik meie 3 lemmikut kutti ja tõid meile meie üllatuseks pitsasid. Vaatasime mu absoluutselt lemmikut saadet Come Dine With Me, mis nagu meie "Õhtusöök viiele", ainult et öm kuidas nüüd pehmelt öelda, MILJON korda naljakam? Saade vaadatud ja fantastiliselt maitsev pitsa söödud, lubasin endale järjekordselt, et no takeaway ja no junk food, aga no kuidas sa sellistest õhtutest ikka ära ütled? Nojah nojah nojah. Lubadustega vaatab veel.

Ja nüüd kirjutan oma toas juba kurat ei tea mitmendat tundi seda neetud blogi. Ma ei tea, nii paljud küsisid, et mis blogiaadress on, ja g00glest leitakse mind ei tea mismoodi mu täisnime järgi, aga tundub, et nagu endaga räägiks. Üldse ei viitsi, nii et ole musi anna teada kas või kahele nupule üleval vajutades, et mis teed siin. Mul 50/50: emohetk kell 2:02 öösel slash lihtsalt meeletu laiskus teeb mulle pressuret siin.

lehvitan Inglismaalt sulle, nunnuke kes sa siin vahel ka käid:)
musiiiid!

kõik kirjutavad nii kauneid blogisid, et mul hakkab natuke piinlik

Rääkisin Kärriga ja nii tohutu tohutu tohutu igatsus tuli peale, et lausa jube. Samas oli see ka esimene Newcastle'is oldud õhtu (ja noh, olgem ausad, ka päev), kui ma midagi ei teinud, nii et silmnähtavad seosed. Ja kuigi homme minek linna kella 10ks, ei lähe veel sugugi magama. Kell on siinmail 1, aga paari kohvitassiga elab kõik üle.

Mul on siin pooleli (ja otse loomulikult võib täie kindlusega öelda, et pooleli see ka jääb) üks miilidepikkune sissekanne kõigist mu päevastest ja öistest tegemistest, aga seda ma lõpetada ei jaksa, sest et tahaks sulle rääkida kõigest, aga kõike tuleb nii palju otsa. Iga päevaga aina rohkem.

Niisiis, et mitte jälle laskuda päevasündmuste detailsesse kirjeldusse, räägin üldiselt olulisematest asjadest.

Esimene nädal siin oli International Welcome Week, kus kohtasin täiesti kriminaalsel hulgal uusi toredaid inimesi. Ei tahaks kõlada rassistlikult, aga pean häbiga tunnistama, et enamus asiaate on sassi läinud (ja kui nad veel ühtede ja samade riietega ei käi - tule taevas appi, ma lihtsalt ei tee neil vahet). Siiamaani tulevad mingid neiud ja noormehed, hüüatades HEY SOFI ja ma vahin neile paaniliselt vastu üritades sõna HI ütlemise ajal meenutada, kust ma neid tean ja mis nende nimed on. Väga piinlik. Ainus Aasiast tulnu, keda mäletan alati ja väga hästi, on Karl Malaisiast, kellega tutvusin Welcome Service'i bussis, mis meid lennujaamast ühikatesse laiali viis. See on muideks mu arhitektuuri õppiv sõber number kaks (esimene on muidugimõista preili Mänd).

Igal juhul, International Welcome Week möödus superhuvitavalt ja lõbusalt; lisaks sellele, et, nagu ma mainisin, sain lihtsalt jubedalt palju uusi tuttavaid, sain ka aimu sellest, millised abiteenused ja osakonnad ülikoolis on ja millega nad tegelevad. Nüüd tänu nendele on mul kujunenud päris terviklik nägemus siinsest ülikoolisüsteemist. (Kuigi ma olen enam kui kindel, et päris igas ülikoolis nii ei ole, sest et UK keskmisega võrreldes on Newcastle University ikka päris hinnatud ja edukas õppeasutus.) Igal juhul. Põhiline mõte, mida  meile kõige rohkem seletada on üritatud selle nädala jooksul, on et ülikool on meie jaoks olemas absoluutselt igas küsimuses. Alustades finants- ja karjäärinõustamisest, lõpetades üldise psühholoogilise abi ja õppimisraskuste kõrvaldamisega. Ülikool on mõelnud sõna otseses mõttes kõigele. Career Service'i infotund oli huvitav, kuna nemad sõnastasid oma ülesande nii, et nad hoolitsevad selle eest, et meil oleks ülikooli lõpetades mitte ainult valitud eriala diplom, vaid ka kõik töötamiseks vajalikud oskused. Okei, see võib kõlada labaselt ja üldse mitte vaimustust tekitavalt minu suust, kuna no natuke raske on ikkagi ära mahutada 50 minuti jagu infot ühte lausesse. Ühesõnaga, nemad võivad üles leida sul puuduvad oskused, kuid mis on elutähtsad ükskõik mis töö puhul, ja pakkuda sulle mitmeid võimalusi nende arendamiseks. Rääkimata sellest, et antakse abi väljaspool ülikooli poole kohaga töö otsimisega, pakutakse ka arvukalt võimalusi teha tööd kooli heaks. Ja erinevalt sellest, mida sa arvata võiks, on see MAKSTAV töö, mis on boonusena ka äärmiselt paindlik.

Veel täiuslikust ülikoolikogemusest: õpilasühing (või kuidas iganes sa tõlgid Students Union) omab siin suurt, ja ma mõtlen tõesti suurt eraldi hoonet. Students Union on midagi omaette tegutseva firma sarnast. Nad tegelevad miljoni societyga, kooli ajalehe, raadiojaama ja telekanaliga, nende vastutusel on kooli maine üleriigilistel spordivõistlustel, pluss korraldavad nad massiivseid üritusi (Freshers Week on sündmus, ulatuselt milletaolisi saab Eestis vist ühe käe sõrmedel üles lugeda, see siin aga on korraldatud õpilaste poolt; lihtsalt mainin, et homsel peol mängib meil näiteks Tinchy Stryder ja Loick Essien, kellest see viimane on mu jaoks tegelikult tundmatu, aga Kärri ütles, et see pidi ka mingi kickass esineja olema - ok). Otse loomulikult saavad Students Unionis tegutsevad inimesed ka oma töö eest palka. Kas ma kujutaksin ette, et Eestis saab mõni õpilasesinduse liige palka? Vaevalt. Ikka väga vaevalt.

Niipalju siis sellest. Laupäeval hakkasid siis kohale jõudma mu korterikaaslased. Minu korteris on viis tuba. Kõige otsinguks sobiva feissi kaudu leidsin üles 3 korterikaaslast (kaks kutti ja üks tüdruk), kellest üks tundus olevat totaalne dickhead absoluutselt igas mõttes. Naersin veel Anna-Liisaga, ja noh, tegelikult ka kõigi teistega, et raudselt armun temasse ära või hakkan temaga ülihästi läbi saama, ja see lõik siin tõotab kujuneda rubriigiks Uhkus&Eelarvamus, sest et nii tegelikult läinud ongi. Ta on kõige toredam inglane, keda siiani kohanud olen, ja kuigi mulle tohutult meeldivad mu korterikaaslased, ei tea ma, mida ilma temata siin teeksin. Fantastiline inimene. Naljakas, kuivõrd valesid hinnanguid on võimalik inimestele anda.

Niisiis. Kuigi seesama üllatav korterikaaslane oli korterisse kolinud viimasena, pühapäeval, oli mul meie viimane, viies saladuslik korterikaaslane veel nägemata. Teda kohtasin viimasena ja kuigi ma lootsin kõigest väest, et ülikool hakkab olema eelarvamustevaba ja kuidagi tolerantsem koht kui seda oli kool, ma lihtsalt ei suuda. Ma üritasin algusest peale (nagu me kõik) hakata tüdrukuga hästi läbi saama, aga oh jumal, on selleks neiuks vaja alles tolerantsust. Ta ajab meid närvi kõigega, alates sellest et ta on silmakirjatseja (tegi meile esimesel päeval selgeks et on taimetoitlane, juba järgmisel päeval nägime teda kala söömas), lõpetades sellega, et ta ei korista enda järel ja ei oska sisse lülitada pliiti. (jah, kui mu lemmik korterikaaslane mulle sõnumi saatis, et neiu pliiti sisse lülitada ei oska, oli mu esimene küsimus ka, et mis seal sissegi lülitada on, aga jah, kuidagimoodi ta selle küsimuse enda jaoks tekitas) Lisaks ma lihtsalt ei suuda mitte mainida, et sellel imelisel olevusel oli teisipäevaks tekkinud koduigatsus. SA TULED BIRMINGHAMIST!! SA JÕUDSID SIIA KOLM PÄEVA TAGASI!! Ma ei saa aru, kuidas sellises kohas nagu Newcastle võib tekkida koduigatsus nii kiiresti. Isegi kui sa ei otsi uusi tutvusi, sa saad neid, ja sõbrad, ükskõik kui uued, on ju see, mis paneb sind uues kohas end hästi tundma? Kõik on nii sõbralik ja welcoming, siin on raske mitte õnnelik olla: mina olen naeratanud juba 8 päeva järjest.

Aga siiski korterikaaslaste üle üldplaanis üldse ei kurda, oli ka võimalus, et hakkame kõik üksteist vihkama. Muidugi läheb mul natuke aega, et hakata normaalselt suhtlema põhjaiirlasega, sest et praegu koosnevad meie dialoogid 50% ulatuses minupoolsest Sorry?st. Aga no need on pisiasjad.

Mis ma veel räägin. Nüüdseks juba neli päeva on toimunud ülikoolipeod, Freshers Week ju meil. Kolm päeva neljast olen lahkunud kodust (sest et nii ma apparently oma ühikat juba kutsun) kindla kavatsusega nendele minna, õhtud on aga kujunenud spontaanselt nii huvitavaks, et siiani pole kahjuks jõudnud nendest ühelegi. Täna on esimene päev, kui ma öösel välja ei läinud, ja tunnen end siiski õiget otsust teinuna, kuigi mu täiesti hullud korterikaaslased on, jah, juba neljandat järjestikust ööd väljas ja ma passin siin üksi mind vetsu juures stalkiva Birminghami neiuga. Kuskil feissis olin mõned nädalad enne äralendu lugenud naljakat kommentaari, et kahe esimese nädalaga Newcastle'is tõuseb su alkoholitaluvus neli korda. Vaadates tagasi kolme viimase öö sündmustele, fakt on, et see polnud mitte mingisugune nali. Mis on veidi hirmutav aga ka päris naljakas. Ma ei taha meenutadagi teisi asju, mille üle ma tol õhtul naersin, sest et nüüd võib neist täide minemas olla igaüks.

Võib-olla on alkohol mu järgmise vaatenurga kujundajaks, aga peod on siin parimad. Võib-olla on seda suuresti mõjutanud fakt, et inimesed on Newcastle'is keskmisest kõvasti sõbralikumad. Võib-olla on see miski muu. Aga ühelgi päeval pole ma koju tulnud pettunult ja see on juba midagi; ma ei ole Eestis olnud teab mis klubitaja, et see mulle üldiselt meeldiks. Üllari eeldustele vastupidiselt pole klubid siin muideks teab kui palju suuremad (natuke muidugi ikka), nad on lihtsalt täis toredamaid inimesi (see ei üritanud solvang olla, aga ma mõistan, kui keegi end haavatuna tunneb :D).

Täna sain oma bussi semestrikaardi LÕPUKS ometi kätte ja kuigi pooletunnine jalutuskäik linna on mulle siiani tohutult meeldinud, peab siiski tunnistama, et  tõeline meister olen ma hilinemises. Ja hilinedes ei ole pooletunnise jalutuskäiguga läbitav maa miski, mida ma läbi joosta tahaks. Ja kuna üks 12-minutiline bussisõit linna maksab siinmail £1.35-1.70, siis jah, Unirider on mulle säästmas päääris palju raha. Jei.

Olen leidnud mitmeid lätlasi ja sittakanti leedukaid, venelasi Venemaalt ja Lätist ja Leedust, ühe Soome esindajast neiuga olen väga hästi läbi saamas ja ka teisi soomlasi kohtab mõnikord, aga eestlasi - otsi palju tahad - ei ole. Muidugi on olemas mu armas Skype, mille kaudu ma Eestit ikka reklaamin, aga päriseestlastega tahaks ka juttu puhuda. Igatsen eestikeelset lobisemist, sest et võõrkeeles, tea keelt kuivõrd iganes hästi sa tead, algul siiski ei lähe niisama nalju viskama. Saan hakkama kenade nalja pakkuvate kommentaaridega, aga lõpmatud lamekad ei ole veel päris see tase, milleni oma inglise keelega jõudnud olen. Kuigi umbes 90% inimesi, kellega suhtlen, kiidavad mu inglise keelt nii kuis suudavad. Ma ei tea. Mul on siiski keeleliselt veel pisut veider olla. Aga see on ikka osaliselt hea. Eesti keeles rääkides olen tihti tekitanud oma kahtlase naljasoonega nii mitmeidki piinlikke hetki, mis ei ole päris kindlasti esimene mulje, mida ma Inglismaale endast jätta tahaks. Alati jäävad piinlikud hetked ja naljad lollakateks msnivestlusteks Kärriga ja kõnedeks Anna-Liisaga.

Okei, need lõigud olid täiesti suvalises järjekorras ja nad päris kindlalt ei olnud need KÕIGE olulisemad asjad, millest rääkida tahaks, aga no on mis on ja küsi siis, kui unustasin midagi rääkida.

Ja muidugi, kui leiad siin mingeid eriti sõnulseletamatult kohutavaid eesti keele vigu, mida ükski inimene teha ei tohiks ja mis mulle piinlikkust peaksid valmistama, anna palun teada. Kõige vähem on mul kavas eesti keelt unustada, aga ma veel ei tea, kas tihedast skaipimisest ja ühest kaasavõetud Mehis Heinsaarest piisab selle ülevalhoidmiseks. Saame teada varsti.

musid Inglismaaaaalt!