kaks tühik üks kaldkriips kolm

Ma ei ole viimasel ajal eriti midagi kirjutanud, sest et kui ma tõesti ei oleks end tagasi hoidnud ja täitnud seda blogi kõigi nende mõtete ja ootuste ja elevusega, mis mind täidavad, võiksid sa praegu esimesest kuni umbes viiekümnenda leheküljeni leida siin erinevaid ja ühesuguseid, pikki ja lühikesi, ilusaid korralikke ja lambiseid, emotsioone täis sissekandeid, millest tuleks välja, et muust kui ülikooli minekust ma viimasel ajal mõelnud ei ole. Nüüd on lennuni jäänud natuke üle kahe ööpäeva ja ma tunnen, et äkki on aeg kirjutada sellest kõigest, sest et järgmine sissekanne on ilmselt juba reality vs expectation stiilis kirjutis.

Asjadest mida ma plaanisin teha augustis ja septembris. Süüa tegema õppinud ma siiani ei ole, nii et esimesed päevad Newcastle'is täidab mu kõhtu eeldatavasti kas tühjus või mikrolaineahjus soojendatud pitsa. Pole suutnud lugeda ühtegi raamatut (sealhulgas üht turunduse õpikut, mis mu lootuste kohaselt pidi olema heaks sissejuhatuseks mu erialale), nii et esimesel kuul olen ma enda kursusel ilmselt see ainus loll lauajalg ja lihtsalt inimene, kes väidab, et talle meeldib lugeda, aga ei suuda meenutada viimast läbiloetud raamatut. Pakkimisega olen ma edasi jõudnud vaid nii kaugele, et kõik vajalikud asjad on küll ostetud ja enamus kaasavõetavaid riided valmis pandud, aga kohver on täpselt sama tühi nagu ta oli ka kuu aega tagasi. See viimane katastroof vajab nüüd kahe eeloleva päeva jooksul kiiret lahendamist, aga ennast teades võib julgelt väita, et asja juurde asun ma heal juhul mõned tunnid enne lendu. Ükski augusti-septembri plaan pole täidetud ja ma millegipärast arvan, et see on see, kui sa ei muretse asja pärast, mis kindlalt juhtumas on, õigel ajal, vaid koondad kõik oma paanika ja hirmu lõpupoole, kui sündmus on juba nii ohtlikult lähedal, et enam tagasipöördumist ei ole. Märkuseks veel, et sa ju tead, kuidas ma filme armastan, eks? Plaaniks oli enne minekut vaadata ära kõik need 200 filmi, mis mu arvutisse kogunenud, aga filme olen vaadanud viimasel ajal siiski vaid kinos, mis on ka üks märke sellest, et keskenduda ma viimasel ajal asjadele hästi ei suuda. SEE HIRMUTAB. Ma ei tea, kas asi on liigses elevuses või siiski hirmus, aga see tohutu muutus, mis mu elus nüüd lähipäevadel juhtub, on mind mõjutanud mitte just kõige positiivsemal viisil. Ainus, mida olen suutnud teha, on (ka mõttetute) komöödiasarjade ja viimaste SNLi hooaegade läbivaatamine. Teadagi ju, kui hästi naer muremõtteist vabastab.

Praegugi tahaks hirmust kirjutamise asemel kirjeldada hoopis oma tundeid viimase nähtud filmi suhtes. Aga olen endast üle ja ütlen ühe lausega, et Sleeping Beauty on äärmiselt meeldiv film alates algusest kuni lõputiitriteni. Lõputiitrite algusega leiad endas hoopis viha, et kõik otsad filmis, ja ma täiesti ausalt ütlen, et KÕIK, jäävad lahtiseks. Film on hea, seda on meeldiv vaadata (vahest kõlab uskumatult, aga see on viimasel ajal tõesti haruldus), kuni sa saad aru, et see ei viinud absoluutselt mitte kuskile. Mulle meeldivad filmid, mis ei räägi millestki, aga mis mulle ikka kohe üldse ei meeldi, on see, kui arvad, et film räägib millestki, millest sa loodad aru saada linateose lõpuks, ja siis saad teada, et mitte midagi lõpuks ei seletatagi. Ma hakkasin südamest naerma, kui nägin lõputiitreid. Kõige absurdsem filmi üleshitus läbi aegade.

Kas ma olen üllatunud, et ei suutnud oma arvustust ühte lausesse koondada?

Eesti keelest ja Eestist. Kasutan guuglit ja guugl translate'i, et kontrollida eestikeelsete sõnade olemasolu ja et tõlkida sõnu, mida tean inglise keeles, ununenud eesti keelde. Masendav olukord ja veelgi masendavam väljavaade tulevikule. Ma tahan tingimata Eestisse tagasi tulla. Miks oh miks olen ma siis unustamas oma kõige lemmikumat keelt terves suures maailmas? See jällegi Life's Unanswered Questions rubriik.

Kristo siin küsis mõni päev tagasi midagi väga asjakohast: kas ma arvan, et mul tuleb koduigatsus. Inimeste suhtes - ma ei usu. On olemas skype ja msn ja kõik need teised eestlaste ja mitte-eestlaste väljamõeldud meediumid suhete ülevalhoidmiseks. Elan üle. Rääkida saab ikka. Kodu (kui füüsilise asukoha) suhtes - ei, kuna kõik uus on hea; ma olen lihtsalt sillas (sest et täpselt nii tõlkis google translate sõna "psyched") oma ühikatoast ja uuest tulevasest elamiskeskkonnast. Aga mida ma tohutult, ja ma mõtlen TO-HU-TULT igatsema jään, on Tallinn. Jah, kolme päeva pärast elan ma väga põnevas ja meeletult ilusas uues linnas, aga koht, mis mu südamesse alati koduks jääb, on kahtlemata Tallinn. Ma ei kasuta võimalust mööda Tallinnat ringi uidata just teab kui tihti, aga ma elan hingerahuga südames just nimelt tänu teadmisele, et antud võimalus on mul alati olemas. Tondi ja Pirita, Kakumäe ja Vanalinn on igal Tallinnas oldud hetkel vaid mõnikümne minuti kaugusel. Kas ma saan olla üle igast oma murest, kui ei saa sellest ülesaamiseks minna jalutama mööda munakividega sillutatud tänavaid ja pisikesi armsaid põike, mööda kodust rannaäärt? Väljakutse, mida olen sunnitud vastu võtma. Ma ei hooli samapalju isegi mitte asjadest, mis mulle tegelikult muret valmistama peaksid: (1) kas mulle hakkab mu valitud kursus meeldima, (2) kas ma hakkan oma korterikaaslastega läbi saama, (3) kas ma saan hakkama iseseisvalt elamisega mõistliku aja sees ja (4) kas mul jätkub vahendeid, et Inglismaale elama jääda ja ülikool üldsegi lõpetada. 

Nüüd üks uskumatu ja ilma sarkasmita ikka päris fantastiline lugu. Sain mõned päevad tagasi kätte oma tunniplaani ja kohustusliku kirjanduse nimekirja. Tunniplaan on tappev ja kohustuslik kirjandus arvukas (12 moodulit, igaühes 3-5 raamatut), sisukas (500-800 lehekülge enamikus), ja last, aga kindlasti not least, kättesaamatu. Ja erinevalt kõigest, mida sina sellise lugemiskoormuse mõjust mulle arvata võiks, ja ka erinevalt sellest, mida arvasin algul ka mina ise, on just see uudis mõjunud mulle ergutavalt. Kui niisama olid mu hirmud kuidagi masendavad ja pigem tegutsemistahet kahandavad, siis see mõnus raamatute hulk pani mind pärast uudise paaripäevast seedimist kuidagi õnnelikult kihistama. ÄKKI on mul vaja just seda kohustuslikkuse tõuget, mis mind tagasi lugema ajab. ÄKKI ma armun oma erialasse justnimelt läbi lõpmatu lugemise (sest et fyi armastan ma tohutult seda hetke, kui inimene teeb midagi, mis talle algselt tegelikult üldse ei loe, nii palju, et armub sellesse omal veidral ja arusaamatul moel ära). ÄKKI ajab just see ülesanne, mis tegelikult sügaval sisimas nii südamelähedane on, mulle selle õppimise rütmi sisse. Ja sealt alates läheb kõik

FANTASTILISEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEELT

Jah

Jäänud lahendada kättesaadavuse probleem.

--------------------

JA HEI SINA KES SA OLED LENNANUD LENNUKIGA ROHKEM KUI MA OLEN (0 KORDA):

(eriti kui British Airwaysi ja/või Finnairiga)

- kas käsipagas: sisaldab käekotti JA läpakakotti / koosneb eranditult ühest kotist?

- kas käsipagasi mõõtmeid kontrollitakse rangelt või võib kott olla ka suurem, kui ta on vabalt nõutud suurusesse kokku surutav?

--------------------

(kõike muud kui romantilised) asjad, (valesti tõlgitud) väljendid, (võltsid) mälestused

• kinkisin täna Deisile 0,50 senti maksnud päevalille, sest et täna on deisipäev (okei tehniliselt kolmapäev aga ma elan nagunii ühes suures pikas päevas, kuna vahepeal jäävad mõned ööd lihtsalt vahele ja ma sujuvalt elan mitu päeva korraga, nii et põhimõtteliselt on selle heaks küljeks see, et ma valin ise mis päev millalgi on)
• ma tahan praegu palju asju, aga mitte ühtegi neist ma ei viitsi tegelikkuses teha (magamisgraafiku kordaajamine on üks neist)
• viimasel ajal on sõnadega muusika minu jaoks mõnikord liiga pealetükkiv ja ma lülitun ümber Schubertile ja Satiele (see meelitab 9 korda 10st tuppa mu ema; see juhtumine hakkab tasapisi veidruse skaalal tõusma)
• üks mu esimesi infotunde ülikoolis toimub St James Parkis (mu plaan kõlab nii: hõljun seal kekseldes ringi ja nuusutan muru ja ei lahku sealt iial)
• kaks raamatut, mis võiksid uuesti ilmuda, sest et ma ostaks neid: Armin Kõomäe "Amatöör" ja Viivi Luige "Elujoon" (ei ole kunagi osanud eesti perekonnanimesid käänata)
• asjad tunduvad olevat ebakindlad ja kahevahel ja mida enam ma ootan, seda veidramaks nad kisuvad ja see pole üldse üldse hea tunne. kõledalt tühja kõhu tunne
• ma arvasin, et ei hakka elu sees Google Calendari kasutama (ei osutunud tõeks. neeva sei nevaa)
• kaks viimase aja kuulatumat albumit on (põhjusega!) Watch the Throne ja Treats (ja esimest korda elus mind ei koti mida inimesed arvavad mu telefonihelinast, kuigi/kuna see on Sleigh Bellsi Infinity Guitars, mis on hm kuidas ma nüüd seletan, natuke hüsteeriline)
• inimesed üllatavad (või tegelikult mitte, aga nüüd on mul lihtsalt aega märgata, mis nad mulle on). näen, et ripun tarbetult idiootide küljes, kes ehk isegi hoolivad, aga selle väljanäitamisest küll eriti mitte. need, kes on head, on praegu veel paremad. mitte ükski armas sõberik ei unusta mind ka kiirel kooliajal ja see rõõmustab
• ma tohutult tahan hakata Suitsi vaatama, aga pooleli on umbes 4 sarja, 3 filmi ja üks SNLi osa ja it just doesn't feel right - alustada millegagi, mis tundub, et saab millekski pühaks (tavainimese jaoks ehk väike liialdus sõnastuses, minu kohta päris täppi öeldud), olemata lõpetanud muid, vähemolulisi asju
• mul ei ole mälu. see lihtsalt füüsiliselt puudub. saadan kirju tulevikku ja pean miljonit blogi, mis otseselt enam ei kirjelda isegi olulisi asju, sest et kirjutamise ajaks ma enam ei mäleta, millest mul kirjutada oli
• mul ei kao kunagi isu Tallinna avastada. ja see ei ole üldse see never say never asi, see on lihtsalt asi, mis on
• noormees Zenjov on mu tänase õhtupooliku kindel staar. päeval oli staariks üks punapäine kaunitar, kelle suumulk tootis meeldival hulgal saksa keelt, mida ma niiväga igatsenud olen
• mu pead läbis täna kaks märkimisväärset mõtet selle kohta, kuidas ma ellu suhtuma peaksin, aga kummastki pole alles muud kui ainult see tunne nagu on mälestusest, mis teeb õnnelikuks, aga mida sa mäletad nii häguselt, et hakkad kahtlema selle headuses (oh kui vale sõna)
• kaks nädalat on liiga pikk aeg ja ma ametlikult keeldun ootamast
• that is all