20140220

long time no sea

Kell on pool 1 öösel.

Mul on ebamugav siin praegu alustada, kuna kunagi mu blogi loeti, ja on häbi, et jätsin selle unarusse. Kuidagi nii palju kõike juhtus korraga, et ei osanud midagi välja tuua, ja kõigest kirjutada ka mahti polnud. Aga nüüd on ilmselgelt vajadus kas endast midagi välja saada või endast teada anda. Mõni aasta tagasi, mäletan, kirjutasin üles uusaastalubaduse vähem säutsuda ja rohkem blogida. Nüüd vahel piilun oma tvitterit ja sealgi pole teab kui palju üleval. Sealse tühjuse põhjuseid on kaks: esiteks olen üldiselt muutnud oma suhet sotsiaalvõrgustikega (sotsiaalne pole ma kunagi olnud, aga üllatuseks endalegi suudan ikka veel aastast aastasse järjekindlalt oma kokkupuudet interneti sotsiaalse osaga vähendada, sellest täielikult kadumata) ja teiseks olen uues elus uute inimestega vanad semud unarusse jätnud. Tihti on isegi eriti tähtsad olukorrad ja sündmused mu elus sõpradele Eestis täiesti teadmatud, ja kuna tvitteri olen jätnud pühaks eestikeelseks paigaks enda jaoks (mis on küll jubeda-koleda olematut slängi täis keelega, aga kui kellelegi, siis ainult eesti keelt rääkijaile arusaadav), siis vahel isegi kui tahaks midagi säutsuda, mõtlen, et mis ma ikka internetti raiskan, nagunii keegi ei tea, millest ma räägin. Nüüd ka ei oskaks millestki alustada, kui tahaksin kõike, millest nii kaua rääkinud pole, siia jäädvustada. Aga ei võta ette seda võimatut ülesannet ja teen hoopis oma pinboard-postituse, mäletad?, kui selle asemel, et kirjutada pikk voolav mõttelõng, kleepisin kokku väikeseid detaile ja pisilugusid, mis andsid küll ehk katkendliku, aga see-eest mitmekülgse ülevaate mu elust antud hetkel.

Töö on vist üks kindlamaid asju mu elus praegu. Vahel, tead, ei ole üldse mingit tahtmist voodist üles tõusta, ja mul on selliseid päevi üldiselt rohkem kui enamikul. Ja siis ühele päevale järgneb teine, ja enne kui tead, ei taha midagi teha ja kuskile minna. Ülikool on selline vabatahtlik asi (ei ole, aga no võtab aega enne kui midagi juhtub), aga töösse pole ma kunagi nii suvaliselt suhtunud nagu õppimisse - kui töö on, ei ole varianti, et jääd voodisse vedelema. Ja erinevalt mu suvetöödest Inglismaal on praegune baaritöö lihtsalt something else: juunikuust alates, kui seal alustasin, olen kohanud nii palju vahvaid inimesi, ja ma kindlasti ei räägi ainult igavest nalja pakkuvatest klientidest. See töö teeb mind niivõrd õnnelikuks, mis sest, et klaasikorjaja, mis ma ametlikult praegu olen, (kuigi just alles hakkasin leti taga ka töötama) ei ole just glamuurseim amet ja ausalt öeldes keegi seda tööd eriti ei salli ja teha ei taha, aga mina leidsin selles midagi head ja naudinguga teen seda oma managerite sõnul paremini kui keegi, kes neil viimase 5 aasta jooksul töötanud on. Nii hea on alustada vahetust tiimiga, kes sind hindab nii isiklikult kui ka professionaalselt. Jahhhh sõna "professionaalne" kõlab võib-olla pisut üleliigsena, rääkides nii labasest tööst, aga ma olen oma elus piisavalt palju labaseid töid teinud (loomaed? põllud? Rimi? hallooo), ja kuskil pole tundnud, et oleks kohane seda kasutada, aga siin tööl pannakse mind end tundma professionaalina selle sõna parimas tähenduses. Ja nüüd alustasin jookide serveerimist ka, nii et varsti on sul sõprusringkonnas üks lahe vend, kes õlle valada oskab (mis on mu üllatuseks KEERULINE) ja vingeid kokteile segab. Kõige kurvem asi mu töö juures on vist see, et inimesed muudkui vahetuvad. Enamik tuleb töötama kas ülikooli kõrvalt või vahetööna, kuni midagi paremat leiavad. Ja siis ilmselgelt kas jääb õppimise kõrvalt vähe aega või leitakse midagi paremat. Just hakkad looma päris sidet inimestega, vahetused just hakkavad paika loksuma, tekivad päevad, kus töötavad sama lemmikud koos, ja äkki on kõik läinud, ja pead kõike otsast alustama uutega. Mis teha.

Teisipäeval oli üks mu lemmikuid vahetusi siiani, ja pean jagama kahte vestlust, ühte pealtkuuldut, klientide lauast, ja ühte kaastöötajaga.

Laud, 5-6 noormeest, on seal istunud nii paar tundi juba, kui kuulen järgmist:
A: Sooo, it's Jack's birthday, so-
B: Wait, what?
A: Umm yeah, we're here to celebrate Jack's birthday..?
C: No it's not, what are you talking about? Jack?
J: Yeah guys..it is.
D: Whaaat, happy birthday buddy!!
E: Hey Jack how old are you?
J: 22..
B: Whaaat

Naersin end kringliks. Samas mõtlesin, et jep, oled 21 ja kõik sünnipäevad hakkavad sealt alates allamäge minema, mis? Tõsi mis tõsi.

Ja siis rääkisin Hannah'ga. Üks meesterahvas oli viimasel ajal baaris päris tihti oma nägu näidanud ja mulle kriipilt naeratanud iga kord. Mitte et mulle kliendid kunagi ei naerataks, see vend lihtsalt nägi selline välja, et ausalt ma lihtsalt eeldasin, et ta hobiks on inimeste jälitamine ja tapmine.
S: Hey I saw you've been chatting to that guy who looks really creepy for the past hour, who is he? He's been around the bar a lot lately.
H: Oh yeah he's a proper creep. Started talking to me a couple of weeks ago, and has been showing up in the bar every day ever since, just like, distracting me from work.
S: Every day? Gosh, at least he's not talking to me. Looks so creepy I don't know how you do this.
H: Oh yeah this one day he showed up at my house with his dog.
S: Whatttttttt?
H: Like yeah, I'm at home and he just shows up and goes "Do you wanna walk my dog?" and I'm thinking, how the fuck did you know where I live.
S: HANNAH I CANNOT BELIEVE THIS, I am fucking scared for you, how is the police not involved yet??
H: And this one day I had a date here at the bar, and the creep was literally standing behind me the whole date. And then my date goes to the bathroom and the creep comes to me and asks "Will you go out with me, for like, drinks?" and I go, what the fuck.
S: YEAH HANNAH WHAT THE FUCK, I am coming here seeing you amicably chat with that creepy looking dude, hoping you'll tell me ah no, he just looks creepy, a total sweetheart though, and this is what you tell me, that he's like a hundred times worse than what I imagined?? How you're still alive is a fucking mystery.
H: I know..

Issand, ma naeraks selle loo peale, aga vean kihla, et see kriiper tuleb sellel nädalavahetusel ka baari ju. Vahva. Jään ootama.

Mis siis veel. Ülikooliga on kõik korras. Ma ei ütleks, et õpin teab kui palju loengutest endist, aga kõik kuuldu paneb mõtlema aina rohkem, ja ilmselgelt muutuvad kõik mõtteprotsessid aina kergemaks, mida rohkem oma alast tead. Loen lehti, jälgin, mis turunduses toimub üldiselt, ja tead, päris hea täiskasvanuks olemise tunne on mind sellepärast viimasel ajal täitnud, et tekib mingigi tunne, et olen mingil alal expertise'i arendamas. Sain seda tunnet veel meeldival määral kogetud praktikaavaldusi kirjutades. Warner Brosi praktikaavaldustes olid küsimused, millele vastuseid välja mõeldes ei suutnud ma uskuda, et mu unistuste töö päriselt eksisteerib ja et ma tunnen end lausa veidi kvalifitseerituna selle jaoks.

Täiskasvanuks saamisest rääkides sain pangast hiljuti kõne, et kuna mul on nüüd püsiv sissetulek, on mul võimalus 1250-naelase limiidiga krediitkaart vormistada. Mõtlesin, et mine perse, kas ma näen und? Niimodi saadakse suureks.

Või siis mitte. Eelmisel nädalavahetusel sattusin sellise meeldiva supi sisse, et suutsin kolme päeva sees kaotada telefon ja sissepääsukaart ülikooli ning jääda oma tahvelarvutita. Kolmel eraldi korral. Olin absoluutselt igasuguse ühenduseta nii umbes poolteist päeva (tundus nagu kuu vähemalt), ja nii umbes iga teine minut sellest päevast kulus mul mõtlemisele, et kuidas nii loll nagu ma olla saab, et mitte ainult lased korra sellisel asjal juhtuda, vaid siis veel kaks korda kahel järgneval päeval. Kuidas lihtsalt.

Igastahes. Olen nüüd pisut unine, kell näitab pool kolm ja tahvelarvutil (jep, sain kõik oma vidinad õnnelikult tagasi ja uue smartcardi vormistatud) trükkimine pole just teab mis lõbu, nii et ma tänaseks lõpetan. Võib-olla sa ei loe seda sissekannet, aga äkki loed, aga ikkagi ei saa aru, kuidas mul läheb siin, nii et I'll spell it out for you: ma olen väga õnnelik. Kõik on hästi. Saada mulle oma aadress, sest et ma arvan, et kui inimesed on õnnelikud, peaksid nad sõpradele postkaarte saatma. Musid-kallid taas lumeta Inglismaalt!

Ja ma lihtsalt niisama, igaks juhuks, vabandan, et pole seda sissekannet vormistanud mitte kuidagi (ajan arvuti süüks jälle) ja selle eest ka, et mu eesti keel roostes on. Ise ma seda enam ei kuule, et valesti räägin, aga vahel keegi ütleb, et kuule, nii ei räägita, või et kas sa just leiutasid uue sõna või? Anna palun märku kõigist mu vigadest, ja ma omalt poolt panustan eesti keele mäletamisse niipalju, et loen Mati Unti praegu. Head ööd ja peaaegu hommikut tegelikult juba Tallinnas :)
20120405

pargiinspektsioon

Kuna me Karliga oleme vedelenud siin juba kaks nädalat mitte midagi tehes (ta on õppinud, aga enda arust nii vähe, et see käib tema arvates ka niisama vedelemise alla), siis otsustasime, et läheks reedel parki ilusaid ilmu nautima. Me oleme teadagi suured magajad, nii et otsustasime, et tulen kell 2 (kui tulin kolmapäeval ta juurde kell 10:30, nagu kokku leppinud olime, pidin läbi killerpõõsaste ta akna juurde ronima, et teda äratada, mis oli päris challenging, arvestades, et 1) põõsad olid okkalised, 2) põõsad olid minust kõrgemad, 3) mul oli minimaalselt riideid seljas, +20 kraadi daaaa ja 4) täpselt ta akna ees oli mingi nõgeseistandus. Ühesõnaga ma ei viitsinud seda uuesti läbi elada). Aga otse loomulikult, kui üks meist sisse ei maga, siis teine kindlasti magab. Seekord olin see mina. Üritasin kasutada oma mittemagamistehnikat, aga see ei läinud läbi, nii et kell 14:30 oli Karl mulle helistamas, et mind äratada. Noh, kuidagi tegin kiirsättimist ja jooksin linna. Pidime minema Exhibition Parki, mis olevat üks mõttetumaid parke siin, aga see oli Karli majale kõige lähemal. Meie esialgne plaan nägi välja nii, et lähme parki, loeme veits päikese käes, sööme vahepeal ja kõik. Aga noh, läksime parki, sõime sekiga ära kõik mida Karl kaasa pakkis (üritab mulle aasia kööki tutvustada, see on siiani läinud palju paremini kui ma arvata oleksin osanud), ja siis rääkisime ja rääkisime ja rääkisime ja mingi aeg tuli jutu vahele et ma pole veel õieti tutvunud Jesmond Dene'iga - pargiga, mille lähedal elan järgmisel aastal. See on üks suur park, mis on suhteliselt linna uhkus vms, kuigi ausalt öeldes oleksin ma iga siinse pargi üle uhke. Igatahes seadsime sammud sinna ja juba siis ma kuidagi hakkasin aimama, et me oma raamatuid täna lahti ei tee.

Algul ekslesime mööda Jesmondit veits, nägin suhteliselt esimest korda, kui vinges kohas ma järgmisel aastal elan. Ma nagu muidugi olen uurinud, ja nii mulle seda kirjeldatud ongi, et see on üks mõnusalt lively koht, kus on palju pisikesi baare ja poode, ja et üldsegi on ilus, aga issand, see kui ma lõpuks neid õigeid tänavaid ka nägin, see oli ikka nii palju parem tunne. Jättis ebareaalse mulje. Vääääga suur understatement oleks öelda, et ootan järgmist aastat.

Igatahes, kõnnin mööda tänavat, äkki vaatan oma pükse, mul on puusa pealt õmblus mingi 4 cm lahti tulnud. Naersime end segaseks sellel teemal, kuidas ma koju tõenäoliselt püksata jõuan. Nagu, see on kõige lambisem asi, mis juhtuda sai. Ma isegi ei teinud midagi erilist nendes pükstes täna ja enda arust ei läinud ka millegi vastu, üldsegi, mul oli kott selle koha ees, ja kott polnud katki.. Jesmondi müsteerium noh. Olin nagu näha pargis enne liiga palju söönud, aga kogu rasv läks ühte puusa. Muidugi.

Eksisime ära tänu minule, kes ma lambisel hetkel otsustasin Karlile oma uut maja näidata, olemata selles linnaosas kunagi varem orienteerunud. Saime kinnituse sellele, et ei tasu hakata minema kohta, kus sa oled varem olnud ühe korra ja täiesti teist teed pidi tulnult. Kõndisime mööda suvalisi tänavaid, kui ma äkki spottisin nii kergelt 30 meetri kaugusel olevas majas vesipiipu. MINU NÄGEMISEGA. Kinnitasin Karlile, et ma olen praeguseks juba piibukoeraks muundunud, kuna pole nii ammu piipu saanud. See tegelt ka nägi välja, nagu mul oleks olnud mingi supernatural power, kuidas ma nii kaugelt selle ära nägin. Kohe ütlesin SHISHA SHISHA SHISHA SHISHA, et Karlile seletada mida ma just nägin ja Karl ütles et ta tegelikult esimese asjana ehmus, sest et algul tundus et ma lihtsalt susisesin veidra elevil näoga, mis, ma pean tunnistama, võis küll natuke hirmus olla. Kahjuks pidime sellest mööda minema. Vahepeal leidsime selle tavalise elamurajooni vahel mingi ebareaalse lossi, mis, nagu lähemal uurimisel selgus, kuulus mingile tohutule naftafirmale. Kurvastasime, et see park, mis lossi ümbritses, public property polnud, ja lonkisime edasi mu maja otsides. Lõpuks jõudsime tupikusse, kus meid tuli vabatahtlikult aitama 30-ndates naine, eeldades et me otsime Dene'i. Nii ka oli, me enam ei viitsinud otsida mu maja, nii et seadsime sammud parki. Park oli nagu hiiglaslik botaanikaaed või loomadeta terraarium või ma ei tea, ma ei oska seletada, see oli kuidagi nii vinge kohe. Sellest oli nii põnev läbi minna, ei näinud üldse välja nagu tavaline park.

Ja siis me leidsime üles kaks parti.

Alustasime me oma pardivestlust sellega, et ma mainisin, et ei salli parte. Karl üritas mind ära rääkida, ma vaidlesin vastu. Siis sain Karlile seletada, et värviline part on poiss ja ühevärviline - tüdruk. Arvasin, et see on nagu general knowledge, aga ju siis ei ole. Siis jõudsime samale arvamusele, et kõige nunnum asi, mida pardid teha saavad, on jalad üles sukelduda. Ja siis hakkas Karl nende idülli rikkuma neile leiva viskamisega. Issand jumal, kahest pardist sai kiiresti kaheksa ja nad olid üksteist lihtsalt tapmas selle leiva pärast. Sekiga tirisin Karli eemale, et mingeid edasisi pardisõdu mitte põhjustada, aga me olime läinud vaid mingi 100 meetrit edasi, kui avastasime kaks meesparti, kes olid ühe pardineiu pärast kaklemas nii, et vähe pole. SEE võitlus nägi reaalselt välja, nagu see oleks olnud elu ja surma peale. Siis nendega ühines ilma Karli vahva vahelesegamiseta veel üks meespart, ja siis veel üks ja veel üks. Naersime, et see pardineiu on küll täiesti ükskõikne, et 5 parti üksteist surnuks peksavad tema nimel seal, aga siis läks asi huvitavamaks. Õigemini ma olin päris terrified tegelikult, kui äkki täiesti lampi kõik meespardid pardineiut taga ajama hakkasid. JA KUI NAD TALLE JÄRGI JÕUDSID, HAKKASID NAD TEDA KÕIK VIIEKESTI AHISTAMA. See oli lihtsalt kuige jubedam slash naljakam asi, mida me mõlemad kunagi näinud olime. Pardigangrape on nii kohutav/naljakas sõna, et ma soovin, et poleks sellega lagedale tulnud. Kuidagimoodi suutsime end siiski lõpuks sellest fantastilisest vaatepildist eemale rebida ja Karl tutvustas mulle petting zood, mis pargi ühes osas oli. See oli kahjuks kinni, aga eemalt nägin ma kõige nunnumat väikest laamat üldse! Ja paari lambapoissi ka.

Jalutasime edasi. Kõnnime ja kõnnime, kui Karl ütleb, et ma korraks üles vaataksin. Vaatan üles, ja mu kohal ripub umbes nii tuhat kingapaari. Mu esimene mõte oli sealt alt ära saada, aga ma olin ikkagi väga impressed. Hiiiiiiglaslik puu, mis on täiiiis erinevaid jalanõusid. Ronivate pompsude paradiis. Arutasime, kui mõttetu on täiesti normaalseid kingi niiviisi ära visata. Olime üle pika aja Karliga ühel nõul. Aga mõlemad nõustusime ka, et ikkagi on see üks väga lahe puu.

Siis jõudsime oma kõndimisega Heaton Parki. Kui Jesmond Dene oli selline metsik ja pigem nägi välja nagu džungel, siis see park oli rohkem nagu park, mida sa eeldaks leida kuningalossi ees. Kõik oli laitmatu, oli palju lilli ja igalt poolt naeratas vastu sümmeetrilisus. Istusime pingile, et jalgu puhata, kui märkasime ühte rullitajat. Me Karliga istusime ühe suure lillepeenra ees, mille ümber see rullitaja ringe tegi. Kõik teised ratturid ja rullitajad sõitsid normaalselt ringi, samal ajal kui see üks, keda me jälgima hakkasime, tegi kõiki võimalikke trikke ja sõiduviise, mida vaid ette kujutada sai. See oli nii naljakas, ta nägi välja nagu oleks arvanud, et on iluuisutamise MMil. Naersime ja naersime, kui äkki see rullur sõitis meie juurde. MA OLIN NII HIRMUNUD, arvates et ta hakkab meiega mölisema, et me tema üle naerame. Aga noormees jättis meile hoopis vaatamiseks oma koti. Karl oli kohe nõus, samas kui mina väljendasin koheselt, kui rullur oli meist eemale rullunud, Karlile oma suure hirmu, et ta jättis meile pommi. Ma olen alati ekstra paranoiat täis, kui mahajäetud kotte näen. Jälgisin siis rullitajat, et kindlaks teha, kas ta sõidab täiesti minema, KUI NÄGIN TEMA MAAILMA KÕIGE NALJAKAMAT KUKKUMIST. Sama ringi lõpetades võttis ta meilt oma koti ära, näidates, et on püksid katki teinud. Väljendasime oma kaastunnet ja jäime veel kauaks pärast ta lahkumist tema üle itsitama. Siis ekslesime veel mingite parkide ja majade vahel ja siis otsustasime hakata tagasi koju kõndima.

Tagasi kõndides nägime päris paljusid asju, millest ma ausalt öeldes just üritasin siin lõigus pajatada, aga mu eesti keel on nii halvaks kahanenud, et ma ei osanud ühtegi neist asjadest korralikult kirjeldada. Niuks. Aga Karli koju jõudsime igal juhul kella 9 paiku, siis jõime teed, vaatasime ta arhitektuuriraamatuid, mingi aeg oli plaanis ka poodi lipata ja üks mõnus õhtusöök valmis teha, aga ma ei viitsinud pärast linnast tagasi tulla, nii et sõitsin koju.

Ja selline on olnud mu terve vaheaja siiani kõige tegusam päev. Mul on nii kahju, et ma praegu Eestis ei ole, aga ainult sellepärast, et meeletult igatsen inimesi. Tallinna ilma ma väga ei kadesta, kuigi siin on ka ilmataat segaseks minemas: nädal aega tagasi oli ilm +20st +23ni, siis teisipäeval sadas meil lund ja nüüd ei tõuse temperatuur üle +9. Vähemalt pole maas seda vastikut lume-jää-pori putru, mis Tallinna kevadeid iseloomustab. Nii et ma ei vingu. Aga soojemaid ilmu ootan kannatamatult tagasi.
 

Blog Template by YummyLolly.com