20110929

kõik kirjutavad nii kauneid blogisid, et mul hakkab natuke piinlik

Rääkisin Kärriga ja nii tohutu tohutu tohutu igatsus tuli peale, et lausa jube. Samas oli see ka esimene Newcastle'is oldud õhtu (ja noh, olgem ausad, ka päev), kui ma midagi ei teinud, nii et silmnähtavad seosed. Ja kuigi homme minek linna kella 10ks, ei lähe veel sugugi magama. Kell on siinmail 1, aga paari kohvitassiga elab kõik üle.

Mul on siin pooleli (ja otse loomulikult võib täie kindlusega öelda, et pooleli see ka jääb) üks miilidepikkune sissekanne kõigist mu päevastest ja öistest tegemistest, aga seda ma lõpetada ei jaksa, sest et tahaks sulle rääkida kõigest, aga kõike tuleb nii palju otsa. Iga päevaga aina rohkem.

Niisiis, et mitte jälle laskuda päevasündmuste detailsesse kirjeldusse, räägin üldiselt olulisematest asjadest.

Esimene nädal siin oli International Welcome Week, kus kohtasin täiesti kriminaalsel hulgal uusi toredaid inimesi. Ei tahaks kõlada rassistlikult, aga pean häbiga tunnistama, et enamus asiaate on sassi läinud (ja kui nad veel ühtede ja samade riietega ei käi - tule taevas appi, ma lihtsalt ei tee neil vahet). Siiamaani tulevad mingid neiud ja noormehed, hüüatades HEY SOFI ja ma vahin neile paaniliselt vastu üritades sõna HI ütlemise ajal meenutada, kust ma neid tean ja mis nende nimed on. Väga piinlik. Ainus Aasiast tulnu, keda mäletan alati ja väga hästi, on Karl Malaisiast, kellega tutvusin Welcome Service'i bussis, mis meid lennujaamast ühikatesse laiali viis. See on muideks mu arhitektuuri õppiv sõber number kaks (esimene on muidugimõista preili Mänd).

Igal juhul, International Welcome Week möödus superhuvitavalt ja lõbusalt; lisaks sellele, et, nagu ma mainisin, sain lihtsalt jubedalt palju uusi tuttavaid, sain ka aimu sellest, millised abiteenused ja osakonnad ülikoolis on ja millega nad tegelevad. Nüüd tänu nendele on mul kujunenud päris terviklik nägemus siinsest ülikoolisüsteemist. (Kuigi ma olen enam kui kindel, et päris igas ülikoolis nii ei ole, sest et UK keskmisega võrreldes on Newcastle University ikka päris hinnatud ja edukas õppeasutus.) Igal juhul. Põhiline mõte, mida  meile kõige rohkem seletada on üritatud selle nädala jooksul, on et ülikool on meie jaoks olemas absoluutselt igas küsimuses. Alustades finants- ja karjäärinõustamisest, lõpetades üldise psühholoogilise abi ja õppimisraskuste kõrvaldamisega. Ülikool on mõelnud sõna otseses mõttes kõigele. Career Service'i infotund oli huvitav, kuna nemad sõnastasid oma ülesande nii, et nad hoolitsevad selle eest, et meil oleks ülikooli lõpetades mitte ainult valitud eriala diplom, vaid ka kõik töötamiseks vajalikud oskused. Okei, see võib kõlada labaselt ja üldse mitte vaimustust tekitavalt minu suust, kuna no natuke raske on ikkagi ära mahutada 50 minuti jagu infot ühte lausesse. Ühesõnaga, nemad võivad üles leida sul puuduvad oskused, kuid mis on elutähtsad ükskõik mis töö puhul, ja pakkuda sulle mitmeid võimalusi nende arendamiseks. Rääkimata sellest, et antakse abi väljaspool ülikooli poole kohaga töö otsimisega, pakutakse ka arvukalt võimalusi teha tööd kooli heaks. Ja erinevalt sellest, mida sa arvata võiks, on see MAKSTAV töö, mis on boonusena ka äärmiselt paindlik.

Veel täiuslikust ülikoolikogemusest: õpilasühing (või kuidas iganes sa tõlgid Students Union) omab siin suurt, ja ma mõtlen tõesti suurt eraldi hoonet. Students Union on midagi omaette tegutseva firma sarnast. Nad tegelevad miljoni societyga, kooli ajalehe, raadiojaama ja telekanaliga, nende vastutusel on kooli maine üleriigilistel spordivõistlustel, pluss korraldavad nad massiivseid üritusi (Freshers Week on sündmus, ulatuselt milletaolisi saab Eestis vist ühe käe sõrmedel üles lugeda, see siin aga on korraldatud õpilaste poolt; lihtsalt mainin, et homsel peol mängib meil näiteks Tinchy Stryder ja Loick Essien, kellest see viimane on mu jaoks tegelikult tundmatu, aga Kärri ütles, et see pidi ka mingi kickass esineja olema - ok). Otse loomulikult saavad Students Unionis tegutsevad inimesed ka oma töö eest palka. Kas ma kujutaksin ette, et Eestis saab mõni õpilasesinduse liige palka? Vaevalt. Ikka väga vaevalt.

Niipalju siis sellest. Laupäeval hakkasid siis kohale jõudma mu korterikaaslased. Minu korteris on viis tuba. Kõige otsinguks sobiva feissi kaudu leidsin üles 3 korterikaaslast (kaks kutti ja üks tüdruk), kellest üks tundus olevat totaalne dickhead absoluutselt igas mõttes. Naersin veel Anna-Liisaga, ja noh, tegelikult ka kõigi teistega, et raudselt armun temasse ära või hakkan temaga ülihästi läbi saama, ja see lõik siin tõotab kujuneda rubriigiks Uhkus&Eelarvamus, sest et nii tegelikult läinud ongi. Ta on kõige toredam inglane, keda siiani kohanud olen, ja kuigi mulle tohutult meeldivad mu korterikaaslased, ei tea ma, mida ilma temata siin teeksin. Fantastiline inimene. Naljakas, kuivõrd valesid hinnanguid on võimalik inimestele anda.

Niisiis. Kuigi seesama üllatav korterikaaslane oli korterisse kolinud viimasena, pühapäeval, oli mul meie viimane, viies saladuslik korterikaaslane veel nägemata. Teda kohtasin viimasena ja kuigi ma lootsin kõigest väest, et ülikool hakkab olema eelarvamustevaba ja kuidagi tolerantsem koht kui seda oli kool, ma lihtsalt ei suuda. Ma üritasin algusest peale (nagu me kõik) hakata tüdrukuga hästi läbi saama, aga oh jumal, on selleks neiuks vaja alles tolerantsust. Ta ajab meid närvi kõigega, alates sellest et ta on silmakirjatseja (tegi meile esimesel päeval selgeks et on taimetoitlane, juba järgmisel päeval nägime teda kala söömas), lõpetades sellega, et ta ei korista enda järel ja ei oska sisse lülitada pliiti. (jah, kui mu lemmik korterikaaslane mulle sõnumi saatis, et neiu pliiti sisse lülitada ei oska, oli mu esimene küsimus ka, et mis seal sissegi lülitada on, aga jah, kuidagimoodi ta selle küsimuse enda jaoks tekitas) Lisaks ma lihtsalt ei suuda mitte mainida, et sellel imelisel olevusel oli teisipäevaks tekkinud koduigatsus. SA TULED BIRMINGHAMIST!! SA JÕUDSID SIIA KOLM PÄEVA TAGASI!! Ma ei saa aru, kuidas sellises kohas nagu Newcastle võib tekkida koduigatsus nii kiiresti. Isegi kui sa ei otsi uusi tutvusi, sa saad neid, ja sõbrad, ükskõik kui uued, on ju see, mis paneb sind uues kohas end hästi tundma? Kõik on nii sõbralik ja welcoming, siin on raske mitte õnnelik olla: mina olen naeratanud juba 8 päeva järjest.

Aga siiski korterikaaslaste üle üldplaanis üldse ei kurda, oli ka võimalus, et hakkame kõik üksteist vihkama. Muidugi läheb mul natuke aega, et hakata normaalselt suhtlema põhjaiirlasega, sest et praegu koosnevad meie dialoogid 50% ulatuses minupoolsest Sorry?st. Aga no need on pisiasjad.

Mis ma veel räägin. Nüüdseks juba neli päeva on toimunud ülikoolipeod, Freshers Week ju meil. Kolm päeva neljast olen lahkunud kodust (sest et nii ma apparently oma ühikat juba kutsun) kindla kavatsusega nendele minna, õhtud on aga kujunenud spontaanselt nii huvitavaks, et siiani pole kahjuks jõudnud nendest ühelegi. Täna on esimene päev, kui ma öösel välja ei läinud, ja tunnen end siiski õiget otsust teinuna, kuigi mu täiesti hullud korterikaaslased on, jah, juba neljandat järjestikust ööd väljas ja ma passin siin üksi mind vetsu juures stalkiva Birminghami neiuga. Kuskil feissis olin mõned nädalad enne äralendu lugenud naljakat kommentaari, et kahe esimese nädalaga Newcastle'is tõuseb su alkoholitaluvus neli korda. Vaadates tagasi kolme viimase öö sündmustele, fakt on, et see polnud mitte mingisugune nali. Mis on veidi hirmutav aga ka päris naljakas. Ma ei taha meenutadagi teisi asju, mille üle ma tol õhtul naersin, sest et nüüd võib neist täide minemas olla igaüks.

Võib-olla on alkohol mu järgmise vaatenurga kujundajaks, aga peod on siin parimad. Võib-olla on seda suuresti mõjutanud fakt, et inimesed on Newcastle'is keskmisest kõvasti sõbralikumad. Võib-olla on see miski muu. Aga ühelgi päeval pole ma koju tulnud pettunult ja see on juba midagi; ma ei ole Eestis olnud teab mis klubitaja, et see mulle üldiselt meeldiks. Üllari eeldustele vastupidiselt pole klubid siin muideks teab kui palju suuremad (natuke muidugi ikka), nad on lihtsalt täis toredamaid inimesi (see ei üritanud solvang olla, aga ma mõistan, kui keegi end haavatuna tunneb :D).

Täna sain oma bussi semestrikaardi LÕPUKS ometi kätte ja kuigi pooletunnine jalutuskäik linna on mulle siiani tohutult meeldinud, peab siiski tunnistama, et  tõeline meister olen ma hilinemises. Ja hilinedes ei ole pooletunnise jalutuskäiguga läbitav maa miski, mida ma läbi joosta tahaks. Ja kuna üks 12-minutiline bussisõit linna maksab siinmail £1.35-1.70, siis jah, Unirider on mulle säästmas päääris palju raha. Jei.

Olen leidnud mitmeid lätlasi ja sittakanti leedukaid, venelasi Venemaalt ja Lätist ja Leedust, ühe Soome esindajast neiuga olen väga hästi läbi saamas ja ka teisi soomlasi kohtab mõnikord, aga eestlasi - otsi palju tahad - ei ole. Muidugi on olemas mu armas Skype, mille kaudu ma Eestit ikka reklaamin, aga päriseestlastega tahaks ka juttu puhuda. Igatsen eestikeelset lobisemist, sest et võõrkeeles, tea keelt kuivõrd iganes hästi sa tead, algul siiski ei lähe niisama nalju viskama. Saan hakkama kenade nalja pakkuvate kommentaaridega, aga lõpmatud lamekad ei ole veel päris see tase, milleni oma inglise keelega jõudnud olen. Kuigi umbes 90% inimesi, kellega suhtlen, kiidavad mu inglise keelt nii kuis suudavad. Ma ei tea. Mul on siiski keeleliselt veel pisut veider olla. Aga see on ikka osaliselt hea. Eesti keeles rääkides olen tihti tekitanud oma kahtlase naljasoonega nii mitmeidki piinlikke hetki, mis ei ole päris kindlasti esimene mulje, mida ma Inglismaale endast jätta tahaks. Alati jäävad piinlikud hetked ja naljad lollakateks msnivestlusteks Kärriga ja kõnedeks Anna-Liisaga.

Okei, need lõigud olid täiesti suvalises järjekorras ja nad päris kindlalt ei olnud need KÕIGE olulisemad asjad, millest rääkida tahaks, aga no on mis on ja küsi siis, kui unustasin midagi rääkida.

Ja muidugi, kui leiad siin mingeid eriti sõnulseletamatult kohutavaid eesti keele vigu, mida ükski inimene teha ei tohiks ja mis mulle piinlikkust peaksid valmistama, anna palun teada. Kõige vähem on mul kavas eesti keelt unustada, aga ma veel ei tea, kas tihedast skaipimisest ja ühest kaasavõetud Mehis Heinsaarest piisab selle ülevalhoidmiseks. Saame teada varsti.

musid Inglismaaaaalt!

0 comentarios:

 

Blog Template by YummyLolly.com