20110120

lugemismõnu

"Tarkovski on öelnud, et filme turustatakse kui sigarette. Ja teatavasti tekitavad sigaretid sõltuvust. Samuti on ta öelnud, et teeb filme selleks, et aidata inimestel elada, isegi kui need ei tee alati õnnelikuks. Kirg filmide vastu on tegelikult vist sõltuvus, mis aitab elada. Igatahes on see parem sõltuvus kui sigaretid."
Nii nõustun selleaastase kultuuriveduri valikuga. Sõpruse tagasitulek paremana kui kunagi varem on kindlasti üks mu selleaastaseid (eelmiseaastaseid?) tippsündmusi.

Veel ma naudin siiani "Meister ja Margaritat", võtsin täna raamatukogust kohustuslikku Hemingwayd (eesti keeles, isegi ei tea miks, arvatavasti ei loe jälle läbi) ja Postimees kuidagi aina rõõmustab.

Nüüd siis mu filmikeelust iseendale. Nagu sa arvata võid, ei pidanud ma väga kaua vastu, eriti arvestades seda, et Blue Valentine tuli välja. Muidugi ei suutnud ma ju piratebays mitte ringi luusida ja hakkaski pihta mu lõpmatu filmide tõmbamine, mille ma endale sellel aastal ära keelasin. Asi läheb aga peale ettearvatava ka paradoksaalseks: kino ma somewhy enam üldse ei naudi, isegi täiesti veatu Blue Valentine jättis mingi tühja tunde sisse. Mitte heas mõttes tühja. Sama Somewhere'iga, millest pidi saama ka üks talve suurimaid naudinguid. Lohutan end ainult sellega, et Sofia Coppola filmid lähevad mulle alati peale alles pärast 3.-ndat vaatamist umbes.  Igatahes mu point oli ikkagi see, et filmid lähevad (vähemalt minu peas) aina halvemaks, kinoisu aga pöördvõrdelises seoses eelneva faktiga aina kasvab.

Kas meile meeldib kasutada matemaatilisi, füüsilisi, keemilisi ja bioloogilisi termineid, rääkides oma elust? Obviously

Igatahes, täna läheb vaatamisele Brick ja The Fighter ja arvatavasti ma pettun jälle, sest et acclaimed ja mulle väga kaua juba huvi pakkuva Bricki esimestel minutitel sain ma juba selle nõmeda tunde, mis ma alati saan, kui film algab lõpust. Tead, jah? See on mu meelest nii lame.

Tegelikult ainukesed filmid, mis mulle ikka veel naudingut pakuvad, on mu vanad lemmikud Chinatown ja In Bruges. Isegi muud, mis mul listographys ära märgitud nagu lemmikud, hakkavad oma võlu vaikselt kaotama ja muutuma linkidest lihtsalt boldiks või lausa kursiiviks.

Kool on lihtsalt masendav (nädal näeb välja umbes selline: tühi passimine, tühi passimine, tühi passimine, 15 000 tööd ühel päeval, tühi passimine). Üle pika aja lähen saksa keelde, laupäeval on eesti keele olümpiaadi Tallinna voor ja järgmisel reedel inglise keele olümpiaaa aaaa aaad! Muud ei oota. Isegi kinno ei ole tahtmist minna, sest et raha kulub väga kiiresti (lambised diilid ja spontaansed söögikorrad) ja nagu ütleb Kristo, milleks kulutada isegi need maailma mõistes vähesed 3,20 euri filmide peale, kui kodus saab kõike näha tasuta. Ma olen jälle raamatumaailma sukeldumas (ja ma olen seda ära märkinud siin blogis kõigest igas postituses vähemalt 3 korda).

Kõik mu sissekanded on üksteise koopiad ja on tahtmine lihtsalt lõpetada see poinditu kirjutamine, aga miski tõmbab mind kogu aeg tagasi selle tühja ruumi juurde, mida saab oma lollakate sõnadega täita. Vähemalt on midagi, mis kammib, ja on sõbrad või kuidas iganes sa nimetad neid inimesi, kes sünnipäeva lähenedes äkki sinuga hästi läbi saama hakkavad.

jah

0 comentarios:

 

Blog Template by YummyLolly.com