20110122

läänerindel muutustega

Kui aus olla, siis mind ei huvita, kas sa oled sellest postitusest huvitatud või mitte, sest et see on kõigest postitus siiani 2011. aasta parimast päevast ja see teeb mu õnnelikuks juba iseenesest lihtsalt kuskil olemas olles.

Ärkasin vist isegi õigel ajal. Hommikusöök, tups alla, kooli. Jooksin bussile ja jõudsin! Seda ei juhtu tihti. Kooli jõudsin ma piiisikese hilinemisega. Mata oli armas, sest et see on alati hea, kui viitsid midagi teha, ja eriti veel tahvli peal. Tüvipüramiidid on juba meeletult vinge nimega. Ma ei hakka isegi rääkima, millist elevust pakub varjatud trapetsite otsing ja jooniste tegemine! Mata sai igatahes otsa ning kuna vene keelt jälle polnud, läksime Saimpsi ja Annuga mäkki. Jõudmata veel koolist välja saada me juba olime tegemas soojendust eesolevaks naerumaratoniks, millest meil tol hetkel veel aimugi ei olnud. Paar sammu koolimajast väljas ja nalju hakkas lendama. Vahepeal me ei saanud veel hakkama orienteerumisega ja tee peal püsimisega, mille tagajärjel ma leidsin end mitu korda "nunnu varese häält" tegemas (giid Saimre avastus) ja siis ka umbes nii 300 (siiski mitte 30) sekundi vältel lume sees püherdamas. Tõtt rääkides ma ei suutnud isegi püherdada, ma olin liikumatu, sest et mõne mugava hetkega olin ma kuskil meetristes lumehangedes, trapped by mu enda kott, mis kuidagimoodi sattus mu kaela rippuma ja mind liikumatuses hoidma. Meie kõhud taastusid veel kaua pärast seda intsidenti (täpsustuseks: me ei söönud lund). Mäkini seigeldes avanesid meie ees võluväel kõik uksed ja tõkkepuud, kohale jõudes leidsime end Annu meelest uuest (!!) mäkist, kus jätkusid mu kahe sõbra eileöised tantsud eesotsas minuga, kes ma oma tantsuvajaduse lõpuks ära rahuldasin. Ma arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et mäkis me olime lihtsalt jalust löödud nende hämmastavate mänguasjadega, mis alati ja igal pool tegevust pakuvad. Rabav on ainus sõna, mis kirjeldab neid unikaalseid boonuseid, mis happy mealiga kaasas käivad. Rääkisime vohavatest lottidest ja eilsetest seiklustest (kas sa teed ka alati seda, kui sind ei olnud sündmusel, millest räägitakse, aga sa oled vestluses sama entusiastlik nagu ka need, kellel on ka tegelikult põhjus olla? palun ütle jah), rääkisime millest iganes me rääkisime (ma hakkan lausa nautima oma tapvalt sisukaid ja hämmastavalt informatiivseid lauseid, mis alati täidavad oma eesmärki), igatahes ma ei viitsi hakata isegi meenutama midagi, lihtsalt ütleme, et me olime päris mitu korda naeru kätte lämbumas sõna otseses mõttes. Tagasi minnes juhtus lihtsalt seljakrambini naermisi (2/3 kohalolijatest), põhiliselt sellepärast, et "with a ribbobontškibntškisuvalinebeatbox". Siis veel hange kukkumisi, föönidega lumemägedest läbimurdmisi ja milleks minna ümber, kui saab otse (läbi mitteliialdatult 4-meetriste lumemägede, kus iga sammuga vajud liialdatult 2 meetrit lume sisse). Kooli jõudsime teise matasse. Pärast matat täiesti ebareaalsed kaks eesti keelt, mida ma tahtsin põlema panna, ära kägistada ja nugadega surnuks pussitada, sest et need tunnid on uskumatud. Uskumatud. Uskumatud. Sa ei passi mitte üheski tunnis nii palju tühja kui mu eesti keeles. Mitte mingit infot, mitte mingit tegevust. Pidime Liisuga omale tegevust leiutama, aga sellega läks aega, nii et esimese tunni jooksul ma lihtsalt aeglaselt surin. Teises tunnis sõime porgandeid, maalisime ja tegime šokolaadiautodega (mis on koolipuhveti talvehitt) rallit (mis nägi rohkem välja nagu salalik autode ärandamine ja autolammutus). Pärast eesti keeli tegime prantsas jälle mingit Mandžolo mõeldud vahvat mängu, mis annab mingi 10-minutiga tehtavas harjutuses 1 veaga hinde väärtusega 1. Mis on täiesti faking normaalne

Niisiis, pärast prantsas oli ühiskond, enne mida me saime Liinuxiga teada, mis on resonants, ja üritasime kogu aeg seda tekitada. Vahepeal läksime lausa klassist välja, et koridoris ühesuguselt vibreerides käia (mis ei kõla normaalselt, aga mul tuleb tunnistada, et see oli päris vahva). Siis leidsime teatud noormehe seletuskirja selle kohta, kuidas kooli ta jõudis "päris soodsal ajal, aga probleemi pakkus hoopis riiete eemaldamine seljast". Siis lõppesid tunnid ja ma läksin kirjanduse järeltöösse kirjutama "Protsessil" põhinevat arutlust. Lõpetasin ning mu lemmikutest lemmikuim kirjanduse õpetaja küsis, kas ma homseks (!!) olümpiaadiks mingeid ettevalmistusmaterjale saanud olen. Muidugi mitte, nii et sain temalt kaasa õpikuid ja raamatuid ja juhiseid veel õpikute võtmiseks raamatukogust ja vahepeal hakkas mul päris hirmus, aga sellest polnud midagi, sest et siis hakkasime tegema harjutusi ja ma ei saa siiani aru, miks ta ei või mu keeleõpetaja olla. Mul ei ole umbes 3 aastat üheski keeletunnis nii rahulik ja hea tunne olnud. "Tund" kestis aga kõigest 10 minutit, nii et kaua ma seda nautida siiski ei saanud. Sain aga hoopis tead mida? Tasuta pileti teisipäevasele "Läänerindel muutusteta" Artise seansile. Nii et ma peaks mainima, vägagi edukas järeltöö slash olümpiaadiks valmistumine oli.

See vähem kui pooletunnine olemine seal kirjanduse klassis pani mu millegipärast nii väga mõtlema oma tuleviku üle, et ma elasin peatusse kõndides jõudsin ma läbi elada lausa ühe minidraama. Peatuses istusin trolli peale ja suundusin raamatukokku, kus ma polnud käinud umbes nii aasta aega. Kohutav nostalgiatunne tuli ja muidugimõista kuhjasin oma kotid kõik raamatuid täis. Edukas. Sõitsin õnnelikult ja tonniste kottidega koju. Ja mis mind seal küll ootas



Dear Ms Dubrovenskaja
Congratulations; Newcastle University has asked us to tell you that it is offering you a place for Marketing and Management, NN52; starting in September 2011 at point of entry 1.
The conditions of the offer are:

This offer is subject to you obtaining

Estonian Gumnaasiumi Ioputunnistus

with 80%
Overall
including 70% in Mathematics

and

Please send certified evidence of your results

to Miss Lisa Wilkinson (lisa.wilkinson1@ncl.ac.uk)

Undergraduate Admissions Office, Newcastle University,

King's Gate, Newcastle upon Tyne, NE1 7RU

as soon as available and before 31st August

Accommodation information to follow from institution

Please ring 01912227251 if this not received by 31st May


Päeva jooksul sain teada ka et Liisu sai UCASelt koju kinnituse, et ta dokumendid on protsessis. Naljakas, et seda kirja ma veel saanud pole, ometigi vastas mulle isegi üks ülikool juba selle aja sees ära. Tehniliselt võimatu, aga ometigi tõsi. MA OLEN NII ÕNNELIK

Ma kartsin nii kaua, et täitsin applicationi valesti või et ma olen liiga nõrk oma valitud ülikoolide jaoks või mida iganes. Ja nüüd vastas mulle ära ülikool, mis mu valitud viiest parim. See ikka andis mulle kindlust juurde küll. Nüüd ma tunnen täielikult, et mul on ees lahkumine, et selleaastane aastavahetus ja sünnipäev ja kõik kõik kõik, mis septembrist alates toimunud on, on mu viimane kord kõike seda Eestis teha (või noh, ma kahtlen, et päris viimaneviimane, aga ütleme lihtsalt nii, et päris pikka aega seda enam ei juhtu). Ja vahel ma küll poetan külma talveõhku ahmides kirjanduse järeltööst tulles mõne pisara, sest et mõnikord ütleb see üks väga väike vastik tunne sees, et äkki peaks hoopis eesti filoloogiat õppima, sest et noh sest et lihtsalt tahan. Aga nüüd ma jään ikkagi selle juurde, et kui juba on võimalus minna, siis las olla see väike soov sügaval - kui see aastate jooksul samasse südamelähedasse kohta jääb, küll jõuab ka seda teha. Sest et ega turundus ei ole ju mulle vastik, ma tõesti tõesti tahan ka seda õppima minna. Lihtsalt valikuid on raske teha. Ja millegipärast mulle tundub, et just võimalus UKsse minna on see, millest peab haarama kohe ja praegu.

Õhtul käisin veel matas ja siis kodus oli nii rahulik olla. Ma olin nii rahul. Ma olen nii õnnelik

8 comentarios:

Kgrete. said...

Ma istun Levikas, kirjutasin natukene mõttetut belletristikat ja lugesin sinu postituse läbi. Ma olen nüüd vihane ja joodud kohvi ainult võimendab neid emotsioone, liites neile otsa närvilisuse ja kõrge vererõhu. Esiteks: sa kirjutad hästi ja ma tunnen ennast sinu kõrval võimetuna hästi kirjutamaks, teiseks: sul on võimalus minna Suurbritanniasse õppima. Tout porte à croire que inimesed minu ümber saavad täiskasvanuteks, kasutavad võõrsõnu, teevad midagi. Mida teen mina? - Mitte midagi ma ei tee, olen võimetu ja oskamatu. Oh, kurat küll, ma tegelikult ei tahtnud halvasti öelda. Tubli oled, tulevikuga oled! Kord inglise keeles tunnis moodustas õpetaja klassikaaslaste nimekaardid, mille taha pidime me märkima vastava isiku potentsiaalsed töökohad. Minu nime taha kirjutati "lawyer", "notary", keegi idioot julges kritseldada "musician" (ma tegin 2 aastat tagasi muusikaga lõpliku lõpparve). Ma oleksin olnud rahul, kui keegi oleks märkinud, et minust saab "nothing": täpselt nii palju ma endalt ootangi. Ah, ma ei tea ka enam! Lähen teen parem ühe suitsu.

Kgrete. said...

Ja ma tegin kindlasti kirja- ja stiilivigu. Vaata nendest mööda!

Kristiina said...

MA RÕÕMUSTAN KOOS SINUGA!

Triin said...

Palju palju õnne UK puhul! See on.. wow. Nii lahe!!! :))))

christiin said...

MA OLEN skdhkfslgdajfsaldihkashfaskfhaskdusfjsakfhajs niii õnnelik su üle SOFIIIIIIIII! aga samas nii kurb , et me ei saagi siis enam niikohutavaltjubedaltmeeliülendavalt palju naerda :(

Brita said...

sofiiiiiiiiiiiiiii!!!!!!!
ma armastan sinndddd!!! lihtsalt niiii tubli ja äge ja vinge oled, et sa selle ette võtad! JA TALENDID TULEVAD KOJU TAGASI, EKS!!
luvvvvvvvvvvvvvvvvvvv uuuuu <3

sofi said...

oh teid nunnusid
mul on nii hea meel, et on, kellega oma rõõmu jagada
NII HEA MEEL
mulle loeb teie toetus kohutavalt palju, sest et ütleme nii, et inimesed, kellelt ma toetust kõige rohkem lootsin saada, mulle seda eriti ei pakkunud, nii et topeltaitäh. mu armsad

silvia said...

eelmise postituse peale: seesama tsitaat läks mulle ka südamesse ja pähe ja igale poole

sul on funky perenimi
ja palju õnne
sa kirjutad ka hästi ja esimese kommenterija kommentaari lugenuna võin ma öelda, et ka tema kirjutab hästi

 

Blog Template by YummyLolly.com