20110117

I never thought about love when I thought about home

Võin ju kirjutada Soomest, aastavahetusest ja Rootsist, mis kõik olid kohutavalt vahvad, aga ma ei mõtle sellest; need olid hetked, mis olid lõbusad kuni nad kestsid. Lisasid palju kivisid nii mitmessegi sõprustorni ("adding brick after brick to the friendship castle so it someday reaches the sky" kõlab ilmselgelt palju paremini, aga millal halvasti kõlav tõlge mind tõlkimast peatanud on..) ja ilmselt, kui sattuda inimestega, kellega sai aega välismaal ja 2011. vastu võttes veetud, ühte seltskonda, ei hakka enam kunagi igav, sest et mälestusõhtud on ju teatavasti parimad (ja ma olen veel eriline nostalgiahoolik). Aga ma ei tea. Mälestused on kirja pandud, kuhu vaja, ja osad neist las jäädagi päris omaks, kuigi fraas MIS JUHTUB -KUSKIL- JÄÄB -KUSKILE- (mis on mu järjekordne Kohmakas Tõlkefraas) ei ole enam üldse hinnas ja ilmselgelt tehakse kõike vaid tingimusega, et ümberringi on palju inimesi/kaameraid. Teeb kõigest, mis võiks olla hinnaline ja väärtuslik aeg heade sõpradega, nõmeda showoffcontesti. Teeb mu kurvaks. Teeb mu lihtsalt kurvaks.

Ma loen - tahtsin millegipärast kirjutada, et "Anna Kareninat" - "Meister ja Margaritat". Ausalt öeldes, iga kord, kui lugeda originaalkeeles mõnda eriti nauditavat raamatut, siis mingi hetk tekib näole see muie, et küll on seda tõlkes vist vastik lugeda. Ma loen "Meister ja Margaritat" ja ma armastan seda ja mul tuleb lugemisisu tagasi ja

ma ei taha siin oma filmihooliku mainet rikkuda, aga tuleb tunnistada, et ma mõtlen filmidest aina kriitilisemalt ja enam pole mitte mingit viitsimist ega soovi vaadata midagi. Ütlesin lahti oma dokkfilmi-projektist (väga kurb meel) ja nii ongi. On paari kinopileti raha küll kõrvale pandud, aga muidu väga filmivaba aasta tuleb loodetavasti. Eesmärk on vabastada oma filmidest saastatud elu millegi uue ja huvitava jaoks. Väga suur kiusatus on unarusse jätta ka tumblr, sest et ma nii tahan lahti saada sellest koledast hullusest inimeste järgi, keda ma ei tunne, kunagi tunda ei saa; kelle taolisi on ka mu ümber piisavalt palju, ometigi worshipin ma hoopis neid, kes on loodud, et ma neid armastaks. Ma ei taha manipuleeritud olla. Alati, kui ma näen Michelle Williamsi pilti näiteks, mõtlen ma, mida tunneb üks naine, kelle lapse isa on surnud. Millegipärast ma nii engagen kõigisse nendesse võõraste eludesse. Kas on normaalne lugeda ja kirjutada lauseid nagu "I would sell a kidney for these two men to work together"? Mul hakkab vahel paha, kui ma loen midagi sellist ja siis saan aru, kui loll see kõik on.

Ma pean tunnistama, enamuse oma elust olen ma pidanud armastust asjade vastu meie ajastut vägagi iseloomustavaks nähtuseks. Ma olin lausa uhke, et isegi olin kuidagi väga asjadekeskne? Enam mitte.

(Praegu tuli see tunne, kui väga tahad väljendada mingit tähtsat sulle mõtet, mida sa varem hästi defineerinud pole, ja siis sa üritad ja üritad ja see tuleb välja nii kohmakalt, et viimast kirjutatud lauset lugedes tekib tahtmine kogu lõik kustutada.)
(Ja mul on ikka veel häbi kogu selle halvasti kirjapandud sissekande pärast, aga kuna mõtted on siiski olulised, siis jätan alles. Veel, et sa saaksid aru, kui hästi sa hoopis kirjutada oskad. Tunne uhkust.)
(Läksin nurka häbenema.)

Mul on alati mälu väga veidrate asjade peale. Oma viimased sulud üle vaadates meenub zlv silt/label/tag (sulgudes tekst pole tähtsusetu) ja ma lihtsalt tahan öelda, et see meeldib mulle.

SEE MEELDIB MULLE
SEE POLE TÄHTSUSETU

Mul on olemas väga-väga-väga pikad listid sõnadest, mida ma armastan. Sõna "tähtsusetu" on üks neist.

Ma olen tühi
Ma olen tühi
Ma olen tühi
Ilma filmideta ja Andrew Garfieldi ja Mad Menita
Ma olen sisse mässitud vastikusse võrku, mis vaikselt kägistab ja ma naudin seda

1 comentarios:

Brita said...

andsid dokkfilmi projekti üles?!?! miks?!! :o

 

Blog Template by YummyLolly.com