20101228
Kuulan Shout Out Loudsi. Ma ei tea, nii palju uut hinge puudutavat muusikat on vahepeal olnud, aga sellega seonduvalt ei ole ühtegi mälestust tekkinud. Aga oh kui palju mälestusi on aastast 2008, siis ma kuulasin Shout Out Loudsi "Our Ill Wills" albumit ja Interpoli "Turn On the Bright Lights'i" ja oh kui hämmastavalt head tunded neid kuulates pinnale ujuvad. See elevusttekitav sisemine värin, kui algamas on midagi väga head, või kui tunned, et asjad, mida oled soovinud, on täide minemas justnimelt hetkel, kui seda mõtled. Ja see tundemälu muusikaga seoses tekitab nii head tunnet, nii head tunnet, et uude aastasse, mis tõotab nii palju muutusi (ja kuna muutused on alati for the best, siis ka aastasse, mis tõotab nii palju head), tahan ma astuda justnimelt nende ilusate tunnetega, mis on küll minevikust, aga vähemalt sümboliseerivad minu jaoks midagi ilusat. Ja ilusad tunded tekitavad mu sisse kindlust ja olla on hea. Niimoodi lähen ma uuele aastale vastu.

Mul ei ole enam midagi uut endale lubada. Asjad, millele ma peaks nüüd keskenduma, ma olen nendele tegelikult kogu oma elu üritanud keskenduda. Ometigi see aasta olen paremini nendega hakkama saanud ja ma tegelikult tänan selle eest ühte sõpra, kellega on nii imeline suhe olnud, ma isegi usun, et see võib-olla algaski aastast 2008. Ta on mulle selle aja sees öelnud palju asju, mis, nagu me siin mõned päevad tagasi teada saime, ei ole ta öelnud sugugi mitte teadlikult mulle nii suurt mõju avaldades. Ometi on asjad hinge läinud ja mõtlema pannud ja näed sa, siin ma olen, nii lähedal oma eluunistustele kui eikunagi varem. Magnificent tunne.

Sõnarubriik  kombineeritult filmirubriigiga: vene keeles tähendab olevik (настоящее) ka sõna päris. Vaatasin eile Artificial Intelligence: AI ära, ja veider oli näha seda igavest kunstintellekti loomise lugu jutustatuna (minu jaoks) uue nurga alt. See nagu ikkagi jälle rõhutas uutmoodi seda, et inimesed elavad harva olevikus. Ainult uudishimu ja unistused viivad meid edasi, üldiselt öeldes elame me tuleviku nimel, põhimõtteliselt peaaegu tulevikus. Varem kõlas see kuidagi valesti, tead, nagu unistustes elamine on vale ja tuleks rohkem mõelda ainult sellele, mis juba käes. Nüüd see film, milletaolisi ma tavaliselt no issand, kuidas vihkan, lasi näha, et tulevikus elamine pole mitte vale, vaid väga võimalik, et isegi inimlikkuse tunnus. Ma ei tea. Mul on ausalt öeldes alati tunne, et ma loen filmidest ja raamatutest väga valesid asju välja.

Sõnarubriik number 2: "häid jõule" on üks koledamaid asju, mida öelda, minu meelest. Sest et õpetajad on pannud vihkama sõnu hea ja halb ja ma ei taha kellelegi soovida lihtsalt HÄID jõule. Las nad olla pehmed, lumised, soojad, piparkoogised, mandariinised, kasvõi lihtsalt ilusad, aga mida kuradit tähendavad head jõulud? Ma olen kohutavalt tige sõna "hea" kasutajate peale.

Sõnarubriikide lisa: teades kolme keelt, on väga mugav olla tegelikult. Kui inimestel, kes valdavad hästi ühte keelt, ei tule mingi sõna meelde, siis noh, mõtle palju tahad, see lihtsalt ei tule meelde tavaliselt. Kui sa tead kolme keelt, on võimalused, et sõna tuleb meelde kasvõi mingiski keeles, kolm korda suuremad (REAALKLASS!!) ja siis on alati võimalik kasutada kas sõnastikku või selle kasutamise puudumisel kasvõi tuletissõna (derivative oli antud juhul esimene sõna, mis pähe tuli). Kui ma räägin eesti keeles ja mul tuleb mingi sõna inglise keeles varem meelde, siis inimesed naeravad, aga see ei ole imelik ega naljakas. Mul ei ole emakeelt, kui seda nüüd niimoodi definitsiooni järgi võtta, ja tegelikult võin ma samahästi naerda, et mul tuleb eesti keel enne inglise keelt meelde ja vene keel enne inglise keelt. Mõnikord on kurb meel sellest küll, sest et keel on üks esimesi kuuluvustunnuseid, mida inimene elu jooksul omandab, aga samas, tänapäeva kosmopoliitses ja aina globaliseeruvas maailmas, ma ei tea, kas see on just väga suur põhjus kurb olla. Mida rohkem keeli, seda parem, ja enne seda kui ma isegi teadsin, mis mõttega ma üldse ühtegi keelt õpin, umbes 5-aastasest peale olen ma unistanud paljude keelte teadmisest. Nii umbes 4 aastat tagasi ma küll lõpuks otsustasin, mis keelt päris oma keeleks pidada, kuid mõnikord tuleb ikkagi see kahtlushetk sisse, et kuidas ma pean enda omaks midagi, mis ei minu vanematele, ega kellelegi, kellelt ma midagi pärandada võisin, ei kuulunud. Ma ei tea. Igavesed küsimused.

Sõnarubriikide lisa number 2: Jaan Kaplinski hülgab eesti keele, avastasin ma täna. Ausalt öeldes, kuigi ma olen alati härra Kaplinskist väga lugu pidanud, ei ole tema avaldused eestlaste ja eesti keele kohta mulle tihti meeltmööda olnud. Kuigi tuleb tunnistada, et ka mina arvan, et eesti keel on võõrkeeltest võetud tuletissõnade poolt ohustatud, ei valmista mulle sugugi pahameelt sõnamoodustus. Ja eesti keelt ma vaevalt, et kunagi päris hülgan. Vott.

3 comentarios:

Kristiina said...

Ma soovisin sulle häid jõule, ma veel muudan ära - KAUNEID JÕULE (sest jõulud kestavad ju 6. jaanuarini)

sofi said...

MISASJA, kestavad päriselt nii kaua või?
raske sünnitus oli maarjal vist

Kristiina said...

Karm värk neh. Ja mõtle, ta sünnitas ju lausa kaks korda (vene jõulud alles algavad 6.-ndal)

 

Blog Template by YummyLolly.com