20101124

Käisin ükskord balletil. Väga ilus oli. Armusin paari palasse. Kolme järgneva kuu jooksul sain teada, et nendesse on armunud enamus maailmast.

Ja oh kui hea tunne oli tuttavaid noote kuulda The Painted Veilis, mis lõpuks osutus üheks lemmikfilmiks.

Kuidas ma selle sügise veetsin

On üks vene film, mida ma ebareaalselt näha tahan. Ja peale selle ning et antud hetkel olen ma põnevil ja Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bombi vaatamas, et tule täna enam ühtegi filmiuudist. Ma usun, et me kõik oleme selle üle õnnelikud.

Sügis on minu jaoks ilus aeg. Varem armastasin ma kõige rohkem septembrit, sest et august sai otsa ja väljas oli ilus ja soe ja sügisene kõik ühel ajal. Nüüd armastan ma tänu Mati Undile ja mõnele istumisele (sellel aastal on need olnud enamasti õhtud ja ööd, mis veedetud Brita juures) augustit väga. September ei ole enam millegi halva lõpp, vaid lihtsalt muutus. Tead, nagu inimesed näevad kevadet mingitsorti taassünnina. Kevadet ma ikka veel ei salli, aga sügis on minu jaoks täitsa paras aeg, et ennast muuta. Kooli algus ei ole enam ammu meeldinud, see aasta aga küll. Ma olen sellel sügisel ennast tõesti üllatanud, olles hakkama saanud asjadega, mis ehk sinu jaoks ei ole eriti rasked või erilised, aga teades mu nõrka loomu, peaksid sinagi neid suurteks saavutusteks. Ma olen sellepärast veel õnnelikum kui eelmisel ja paljudel eelnevatel aastatel kokku, aga see kõik ei paista see aasta millegipärast eriti välja. Juba septembri alguses mainisin, et täiskasvanulik tunne on kuidagi esimest korda elus. Ma tahaks rõõmustada, lakke hüpata lihtsalt, sest et pikka aega on mureks olnud lapsikus. Ja nüüd kõik, mis on alati paistnud raske ja eemalolev ja tähtis ja suur, tundub nüüd käeulatuses olevat. See on veider tunne, ja mõistlik olles teeb see mulle palju rõõmu. Aga mitte nii karjuvalt ekstaasis õnne nagu kunagi. Ma loodan, et kogu mu vaikne rahulolu on kõigest sügise kõrvalnähtude hulgas ning et mu tundelisus tuleb tagasi. Suvel olin ma emotsioonidest ja õnnest nii üleküllatud, et vahepeal mõtlesin, et olen rase ja ostsin (ilmselt siis jah, emotsiooniohtrusele alla andes) rasedusraamatu, mis oli üks ilusamaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud. See viimane lause omas praegu minu jaoks sellist imelist tähendust, mida ma ei oska absoluutselt kellelegi peale kahe inimese edasi anda kahjuks. Aga lihtsalt, et sa tead: see raseduslause ei peaks tekitama sinus sugugi mitte kriipit tunnet, vaid need on hoolikalt valitud sõnad, mis kirjeldavad, mida ma tundsin. Väga täpselt. Igal juhul, seda ei ole enam. Ma ostsin hiljuti Truman Capote In Cold Bloodi.
Fakt nr.1: Truman Capote on üks mu väheseid lemmikkirjanikke.
Fakt nr.2: In Cold Blood on tõesti hea, aga see ei ole see raamat, mida tihti üle lugeda, mul on lemmikuteks tosin tema muud raamatut.
Fakt nr.3: Kui ma olen siiralt õnnelik, tean ma, mida ma tahan, ja tihtipeale piisab mulle juba asjadest, mida ma oman. Ma ei osta meeltesegaduses asju, mida ma tegelikult ei armasta. See kõlab mitte eriti tõeselt, sest et justnimelt liiga õnnelik olles teevad inimesed tavaliselt arutuid asju, mida nad muidu ei teeks, aga see fakt on fakt justnimelt sellepärast, et ma olen oma (praegu tõesti tundub, et väga) pika elu jooksul jõudnud ennast analüüsida nii mitmestki küljest ja teha tähelepanekuid päris paljude oma omaduste kohta.

Üldiselt öeldes tunnen ennast ikka veel ebamugavalt, kirjutades 2010. Mäletad, kui aasta alguses ütles tumblrdades iga teine pilt 2010 sounds way too futuristic for my liking? No minu jaoks kõlab ikka veel. Ja tähtsatest aastatest 2011 ja 2012 ei tea ma muud, kui et 2011 on minu kodulinn Euroopa kultuuripealinnaks ja 2012 on Euro 2012. Ja kuigi 2011ni on kõigest 37 päeva veel, ei suuda minu pähe ikka veel ära mahtuda 2010. Aeg on läinud see aasta nii aeglaselt. August tundub olevat juhtunud vähemalt 2 aastat tagasi ja 2010. aasta kevad täidab minu peas 0 baiti. Kui ma iga aasta ütlen, et oh, detsember on käes, tundub, et just tähistasime uut aastat, siis see aasta - no ei. Ma mõtlen, et huvitav, kas kõik hakkabki nii aeglaselt minema. Aeglustuma geomeetrilise jadana. Või on see midagi mu peas, mis selle tõttu, et puudub kindlustunne tuleviku suhtes, üritab olemasolevat kindlust pikemaks venitada.

Ma ei tea. Mida ma üldse tean? Mis mulle meeldib, kes ma olen. Mida ma tahan. Miks ma tahan. Kuhu ma lähen ja

miks filmid mulle nii mõjuvad, et iga kord viimase kolme kuu jooksul olen ma filmi vaadates tundunud, nagu ma oleksin lähedal millelegi suurele. Tead seda tunnet? Kui sul on tunne, et sa kohe-kohe saad pihta millelegi müstilisele, millelegi väga-väga olulisele ja tähtsale, mida inimkond igavesest ajast peale välja nuputada on üritanud.

Tead seda tunnet?
20101117

al puro perder el ganar no compara

Tuleb tunnistada, et millegipärast alles hiljuti tõmbasin endale uue Interpoli, Vampire Weekendi, Klaxonsi ja Brandon Flowersi. Ja järjekord, milles antud albumid meeldisid, on täpselt seesama: Interpolist no mitte ühtegi halba sõna lihtsalt, geniaalsus kõige ilusamas ja lihtsamas vormis; Vampire Weekend hea ja Klaxons ka. Brandon Flowersi kohta ausalt öeldes pole ka midagi väga eriti halba küll öelda, aga kuidagi olen sellest The Killersi faasist ülesaanult vähem vaimustuses ka Brandoni esialbumist.

Ma olen haige ja jäämas asjadest maha veel rohkem kui enne. Ja hakkab täiesti minust mitteolenevatel põhjustel jälle pihta see lõpmatult väsitav ja masendav suletud ring, kus ma ei jõua midagi tehtud ja asju aina kuhjub ja ühesõnaga lasin just selleaastase lumepalli lõpuks veerema.

Mäletan, et vahepeal mõtlesin, et järgmine blogi tuleb lõpuks ilma amatöörlike filmiarvustusteta, teen väikese filmivaab perioodi, ja siis ma mingi aeg läksin Sõprusesse ja vaatasin ikkagi I'm Still Here ära ja no oli väga ilus film. Väga väga väga väga ilus film. Jätan siis detailsemalt rääkimata, et ühte no peaaegu filmivaba sissekannet mitte ära rikkuda. Okei, sellest ei saa filmivaba sissekanne tulla, olgem ausad, pärast imelise I'm Still Here nägemist tuli sjuke filmiisu, et ma ei suutnud enam end tagasi hoida, nii et mida ma veel näinud olen? The Shining oli üks täiuslikkumaid filme, mis kunagi tehtud, Heat oli väga hea, Centurion oli okei - mitte midagi halba, mitte midagi head, The Disappearance of Alice Creed oli selline korralik odav inglise film, mis tegelikult päris meeldis isegi, $5 Dollars A Day oli meeldivalt nunnu, Searching for Bobby Fischer 90-ndate stiilis veidi dramaatiline ja just eile vaatasin The Kids Are All Right ära, sest et PÖFFi kava oli küll hea, aga osasid filme, mida ma sinna kavasse väga ootasin, mitte leidnult hakkasin neid paaniliselt tõmbama. The Kids Are All Right oli neist esimene ja ma ütlen sulle PÖFF, et nõmeda vea tegid sellist filmi välja jättes. Väga lahe film. Samas, just tegin ära kava, et mida ma lõpuks siiski lähen PÖFFile vaatama, ja oh issand, neid filme tuleb juba kuhjaga, ma ei tea, kust ma raha võtma hakkan. Õnneks jäin valikut tehes nende filmide juurde, mida juba varasemalt näha tahtsin (jättes, jumal tänatud, välja need, mis juba tõmbamisel on, ja need, mida arvatavasti hiljem mitte ainult PÖFFil näitama hakatakse), ja tuli ikkagi välja 18 filmi. Kuidas kurat see peaks mu eelarvesse mahtuma. Siin kava mu Mariele, Deiskarile ja teistele nunnudele, kes tahavad ühineda. Panin kirja kõik toimumiskohad, aga kiisu sa ju tead, et kõige rohkem maailmas eelistan ma saali nimega Kosmos 1. VÕTA ÜHENDUST

Täna nägin unes Taanieli. Vaatasime tema ja Itiga mu ärafilmitud materjali ja ma rääkisin neile, kui geniaalse lõpu ma oma filmile mõtlesin, kui peategelasest tüdruk on kuskil kontserdil ja midagi juhtub ja ma oli nnii vaimustuses, et Itiga ei tulnud mul see filmilõpp üldse hästi ja siis kui Taaniel unne tuli, siis tuli kõik ära, et ärkasin üles ja mõtlesin, et no peaks nüüd kirja panema, mis ma just välja mõtlesin. Esimene mõte: kontsert, okei, pärast millist sündmust hakkab kontsert? Teine mõte: misasja, mu filmi peategelane ei ole tüdruk, kaks poissi on. Kolmas mõte: mismõttes ma mõtlesin oma filmile lõpu? See on dokkfilm, ma ei saa sellele mingit lõppu lavastada. Igal juhul tuli välja, et jah, nägin und filmist, mis polnud isegi minu oma. Kurb tunne oli. Ja ikka pole ma Heiko ja Adrieniga midagi ette võnud viimasel ajal. Oh kui kiiresti kõik jälle minema hakkab, kui ma kooli tagasi lähen.

Loen Kafka "Protsessi" ja Ellise "American Psychot" vaheldumisi. Kuidagi kõhe tunne on mõlemast. "Protsess" väga meeldib, aga naljakalt kõledad on mõlemad raamatud, kuigi räägivad täiesti erinevaist asjadest. Ma olen viimasel ajal kuidagi häirivaid paralleele tõmbama hakanud inimeste ja asjade vahel. Meenub see TÜ loogikatest, millest Laura mulle rääkis, kus mingeid lambiseid asju tuleb kokku viia. Ma tunnen ennast selle vabatahtliku tegijana praegu. Lihtsalt on üks ja on teine asi ja äkki on nad sarnased. Erinevad ja, ma pean mainima, huvitavad mõtted tulevad pähe, need panen oma bussimärkmikusse vaikselt kirja ja vaikselt tõmban mõned eelnevalt mõeldud asjad maha ja kuidagi niimoodi vaikselt mõeldes tuleb aina rohkem mõtteid pähe. Selline veider tunne on, nagu ma kujundaks ennast läbi nende mõttemasside kunstlikult täiskasvanuks. Imelik on saada midagi, mida ma alati tahtnud olen. Alati on olnud imelik. Aga ka hea. Ma ei ole see, kes tahab midagi väga kaua ja siis saab selle äkki ja ei ole rahul. Ma olen rahul. Õnnelik isegi, julgen öelda.

Kardan natuke IELTSi ja personal statementi kirjutamist. Muidu tundub personal statement just selline asi, mis mulle meeldiks, aga imelik on, et just see pani mu mõtlema, kas ma ikka sobin õppima seda, mida ma plaanin. Naljakas, kuidas ma arvasin, et olen lõplikult oma otsuse ära teinud, ja nüüd see asi, millega ma pean veenma ülikoole, et ma neile sobin, paneb mind iseendas kahtlema.

Ma ei oska seisukohta võtta-
Kas ma tahan seda, mida ma tahan.
Kuidas kujunevad soovid.
Kas tahtmine pole lihtsalt see, mida ma soovida otsustan.
Mida ma teen
 

Blog Template by YummyLolly.com