20101003

mul on häbi kõige pärast. heas mõttes

Mul on siin vähemalt viis drafti vahepealsest kirjutamata perioodist bloggeris vedelemas. Kõik ilusad, kõik lõpetamata. Nii et ärme nõua minult paljut, jutustada on nii mõndagi, aga kuna uudiseid on nii ohtralt, jääme tänase päeva juurde. See on olnud ütlemata vinge.

Kuulan Jonti "Another Door Closes". Shuffle üllatas väikese valikuga Grey Anatoomia saundträkkidest ja see on veel üks naljakas kokkusattumus. Räägin otsast peale.

Brita annab Twitteris lingi Mumford & Sonsi videole.
Kuulan.
Meeldib väga väga väga väga.
Tõmban albumi.
Meeldib veel rohkem.
Räägin Kristoga.
Saan teada, et kuulab ka Mumford & Sonsi.
Ma olen nii elevil uudisest, et teen kiire järelduse, et talle tutvustas M&Si ka Brita ja mõtlen, et naljakas.
Brita seletab Twitteris, et Kristo tutvustas M&Si siiski talle, mitte vastupidi.
"Naljakas."
Vaatan Grey Anatoomia viimast, neljapäeva hilisõhtul välja tulnud osa, ja paku, kelle lugu kõlab viimase 5 minuti jooksul?
Ja paku, kas see on kõige ideaalsem Grey saundträkk läbi aegade.
Ja paku, kui õnnelik ma olen.
Ja paku, kui mitu korda ma selle repeati peal ära kuulasin.
Õige vastus on 2, aga seda vaid sellepärast, et Kristo mainis, et kui ma seda palju kuulan, võin ma seda vihkama hakata, ja kuigi see polnud teab mis uudis, ma lõpuks ometi tegin ühe mõistliku asja ja panin iTunesi shuffli peale.

Mis täna juhtus?

Eile vaatasin kella 2ni öösel "Dazed & Confusedi", mis oli imelik ja rohkem ma selle kohta ei ei ütle midagi. Ainult seda, et see on ainuke film, kus ma mitte lihtsalt sallin Rory Cohrane'i, vaid kus ta on isegi mu lemmiktegelane (Parker Posey'ga sama lugu). Siis jäin ma kiiresti magama ja kell 4 ärkasin, et teha 213-laulune playlist. What is life

Kell pool kuus jäin magama, et ärgata (loe: sisse magada) kell pool seitse. Ärkasin lõppude lõpuks 7:20, mainin ära, et töö hakkab kell 8. Jõudsin kuidagi rahulikul viisil tööle, kus oli rahulik ja isegi mõnusalt väsitav olla. Esimene tööpäev selle kooliaasta jooksul, kus jõudsin lõpetada kõiki alustatud tegevusi. No oh kui hea tunne oli lihtsalt. Kell 14 lõpetasin ja läksin hea muusika saatel koju. Seal nälgisin, sest et tundus hea mõte olevat, ja pane tähele, oligi, kuid lõpuks ei suutnud vastu panna tükile kapsakooki. Läksime emaga seejärel Kristiinesse, kus oli väga rahulik ja õnnelik šoppamine. Sain lõpuks faking ometi "American Psycho", mille pärast olin juba ise saikoks kätte minemas. Ma armastan Bret Easton Ellist liiga palju, et nii kaua oodata, kuni saan kogumisega piisavalt raha, et kõik ta raamatud ära osta. "Less than Zero" juba üle loetud umbes 3 korda ja ma ei väsi kordamast, et see on parim raamat tühjadesse sügis-, suve- ja kevadõhtutesse. Öödesse, varahommikutesse, kuhu iganes, kus tühi tunne tekib. "Rules of Attraction" ei olnud just parim, aga tundsin kohust olla truu ja ka see ära osta. Ei olnud halb, aga lemmik ka mitte. Millegipärast on tunne, et "American Psycho" saab uueks lemmikuks. Ja valmis on pandud ka film vaatamiseks kohe pärast raamatu läbilugemist. Christian Bale'ist ja inimestest, keda tasuks armastada, kuid kelle sallimiseni jõudmine võtab aega, tuleks ideaalis veel eraldi sissekanne, aga ilmselgelt jääb see järjekordseks draftiks. Ja kinona on "American Psycho" ju modern movie classic, nii et topeltelevus on selles suhtes küll.

Kristiines sain veel mõned paarid jalanõusid ja jah nad on väga ilusad. Veel sain ühe latte uues kohvikus, mis mulle interjöörilt päris meeldib ja kuidagi hea oli olla.

Kodus vaatasin ilmselgelt Greyd, mis oli hea, ja pani üle pika aja tõmbama paralleele enda eluga ja mulle meeldivad need episoodid, mille järel ma seda teen ja milles nii ilusad ilusad ilusad saundträkid on.

Ja mis ma nüüd tegema hakkan? Vaatama Mad Meni. Ja ilmselt pärast seda lugema. Mul on tunne, et koolijõudmiseni me homme ei jõua. Millest oleks kahju, aga samas, seda tänast ööd täis igavest naudingut ei vahetaks mitte millegi vastu.

Ja jällegi, mis on elu

0 comentarios:

 

Blog Template by YummyLolly.com