20101028

talvegraafik

Reedel ärkasin kell 12 ja kujuta ette, väljas paks lumevaip maas. Selles hetkest alates (jah, kujutad ette, reedest on juba möödas enam kui pool vaheaega) on mul olnud nõme talvehooaja tunne. Ma isegi ei tea, mida talvehooaeg kui ajaperiood endast kujutab, küll ma aga tean, mis seda tunnet tekitab. Lumi, mis nagu ma mainisin, oli küll vaid päeva maas, kuid mille puudumine ei takista mind end juba pikemat aega talviselt tundmast. Kings of Leon, kelle uus album pani meenutama eelmist, mis omakorda meenutas rämedalt eelmisi jõule, kui ma lihtsalt vedelesin oma pimedas toas ja tundsin end "Cold Desertit" kuulates hubaselt, aga ka kuidagi tühjalt. Ja millegipärast on jälle see iga talv tekkiv isu vanade filmide järele. Ma ei mõtle eelmise sajandi filme, vaid neid, mis juba vaadatud; mitte millestki rääkivaid filme, mis meeldivad rohkem peas kui kinolinal.

Vaatasin üleeile Requiem for a Dreami, üllatuslikult esimest korda. Kuidagi pole jõudnud selleni enne. Ütleme nii, et väga lemmik ei olnud, aga lihtsalt oma maitse selgitamiseks mainin, et mulle ei meeldi ka näiteks City of God ja The Curious Case of Benjamin Button ja Inception, nagu eile Rasmusele seletatud sai. Ma ei vaidle vastu, et perfektselt tehtud filmid, tõesti meistriteosed, aga lemmikfilmideks ma neid ilmselt ei nimetaks kunagi. Requiem for a Dream oli samasugune film nagu kõik need Mäkist tehtud dokid ja teised filmid, mis panevad su jälestama kõike, millest räägitakse filmis. No väga värskendav on sellise šoki osaliseks saada, kuid tuleb tunnistada, et neid filme peab pikemaajaliseks mõjuks ikka päris tihti üle vaatama. Ma ei tea, kas šokk jääb samaks, aga võib-olla jääb ajju see õige põhjus-tagajärg seos. Sest et kui palju ka ei räägitaks, et tänapäeva filmides, mis räägivad moraalitusest (kas see sõna üldse eksisteerib või), ei jõuta kunagi selle osani, et selline käitumine tegelikult halb on; sellised filmid taastavad kaasaegse kinokunsti hea nime küll. Aga saundträkk, ma isegi ei tea, kust alustada (vabandust kõik inimesed, kes muusikast midagi jagavad, et ma kõike, mida filmides kuulen, saundträkiks nimetan; tõesti ei ole siiani aru saanud, mis asjad on original score'id ja need teised asjad, mis tiitrites ilmuvad). Theme song oli lihtsalt imeline. Vaadates tundsin ma igat selle nooti peast, sest et minu kui kellegi jaoks, kes ei jäta ühtegi iluuisutamisvõistlust vahele, oli muusika oh kui kodune. Mitu silmipimestavalt ilusat kava selle järgi ära uisutatud on. Kananahk. Aga filmi üle üldiselt ei vingu. Hea oli. Mitte lemmik!

Eile käisin Liisu ja Rasmusega mingitel välismaa ülikoolide seminaridel, kus Liisu unistused said rämedalt purustatud :D Tuli välja, et tal vaja 1,5 miljonit, et USAsse ülikooli pääseda. Inglismaad ei pea ta vasakpoolse liikluse tõttu enda vääriliseks :D Aga tore oli ikka ja palju targemaks me saime ja vinge päev oli.

Ja täna öösel vaatasin ma lõpuks Mad Meni parima osa ära. Ma ei tea, kas ma siia blogisse ka seda maininud olen, aga hiljuti muutus info lahtris "lemmik sari läbi aegade". See on nüüd Mad Men ja mul on seekord isegi olemas põhjused, miks ma armusin ära. Ma ei osanud kunagi seletada, miks ma Grey Anatoomiat nii palju armastasin. Mulle ei olnud varasemalt meeldinud ei arstid ega ka tegelikult ikka suhteliselt paljud Grey tegelased. Miks mulle hakkas Mad Men meeldima? Sest et aegade algusest olen ma armastanud reklaami ja 60-ndate Ameerikat. Ja kui mu kaks kõige lemmikumat asja üldse on pandud ühte, pluss lisatud on täiesti ebareaalselt ilusad ja vinged Don Draper, Roger Sterling ja musi Joan ning Pete Campbell, kes on mu uus lemmik, siis ma ei näe midagi, mis ei lange kategooriasse "ARMASTUSVÄÄRNE". Pluss sari on tehtud mehe poolt, kes ei sisusta oma osi cheesy draama ja "nunnut" lamedat huumorit täis dialoogidega. Ma ei ütle, et ma lõpetan Grey vaatamise :D sest et ma ei jäta olulisi asju oma elus vabatahtlikult pooleli sest et mind huvitab millal ja millega Grey ükskord ära juba lõppeb.

Sarjadest rääkides olen ma üllatuslikult, väääga üllatuslikult jälle sisse võetud Gossipist. Pärast eelmise südantlõhestavalt jälestusväärse hooaja lõppu olin ma enam kui kindel, et sellest sarjast ei tule enam mitte midagi head. Nagu, ausalt, ükski tüli ei tundunud enam lahenduvat, pluss mu lemmikpaar oli lahku läinud. Pane tähele mu imestust, kui ma hakkasin vaatama uut hooaega ja see oli ..lahe. Ma ei tea, kes seda sarja kirjutab, aga Jenny boarding schooli saatmine oli parim asi, mis selle sarjaga juhtuda võis. Pluss tuli Chucki ja Blairi lahkumineku tõttu sisse taas uusi tegelasi, kes mulle väga meeldivad (Clemence Poésy on lihtsalt maailma kõige nunnum inimene probabli, ma olin nii üllatunud teda Gossipis nähes, eriti pärast seda kui ta nii imelises filmis nagu In Bruges naispeaosa vahepeal mängis) (nii loodan, et ta veel tuleb Gossipisse tagasi, äraminek oli nii lame:( tule tagasi ilusa nimega ilus tüdruk)

Nüüd üldine kokkuvõte vaheajast. Ma olen säästnud üllatavalt palju raha, ma isegi ei tea, kuidas see juhtus. Ma olen lugenud 0 lehekülge oma ohtrast kahte "Tõde ja õigust" ja "Fausti" sisaldavast lugemiskavast. Mis siin öelda.

Win.

Ma olen sitaks vähe filme näinud muide vaheajal. Ma juba ausalt öeles vihkan seda blogi, kuna muust ma ilmselt ei kirjuta kui ainult filmidest, pluss veel mida ma neist kirjutan - mitte midagi sisukat. Aga no ma ei suuda, pean ütlema, et nendest vähestest, mis ma ära nägin, oli Rushmore lihtsalt parim. Jah, ma olen näinud Wes Andersonilt kõigest 3 filmi, millest üks on olnud tegelikult animated feature, aga ma olen lihtsalt nii veendunud, et ta on üks mu lemmikrežissööridest. Samamoodi ju tegelikult Bret Easton Ellisega: ma olen alles neljanda tema raamatu juures, ja juba ma tegelikult tean, kui palju ma teda armastan.

Miks ma ei võiks pärisinimesi vahelduseks natuke armastada
Deisi ootab ikka veel mu kõnet ja ma lihtsalt unustan
Tead, mis on ainuke, mida ma meeles pean? Filmide esilinastused ja Kosmose kava. Vau
20101018

nagu väike musi kõrva taha

Täna tuli välja, et mu lemmikkutt saksast on praegu Prantsusmaal, kuna ta töötab kullerina mingis koeratõuge arendavas firmas ja viib pisikesi nunnusid kutsikaid Euroopas klientidele laiali. Hetkel on ta ringreisil Saksamaa - Holland - Prantsusmaa. NOOOOO ma ei tea ma vähe ei niutsunud seal tunnis kui seda kuulsin
20101013

kõik on sama, kõik kordub ja on lihtsalt ebaloogiline

Kolme vägagi muljetavaldava filmi muljed. Sest et mis on elu? Ma ei tea. Ma igatsen Mariet.

Scott Pilgrim vs The World. Kas ma olen näinud vingemat filmi? Ei. Ma olen näinud häid, geniaalseid, lahedaid, ilusaid, nunnusid, väärt, igasuguseid filme, aga kõige vingem on olnud täiesti kahtlemata just see. Esilinastuse järel olid mu suulihased lihtsalt nii väljaveninud, et suu oli üks suur ringikujuline nuudel. Esiteks. Viited videomängudele - win. Kieran Culkin tõenäoliselt oma parimas rollis läbi aegade - win. Michael Cera umbes esimest korda mängib mitte lootusetut luuserit, vaid lootusetut luuserit imeliste kaklemisoskustega - megawin. Kui veel lisada sarkastiline Alison Pill (keda sa viimati nägid tõenäoliselt Milkis, aga mitte pooltki nii nunnuna), ülbikust badass Chris Evans ja muidugimõista vuntsidega Jason Schwartzman, pluss super naljad ja rämedalt geniaalne filmi visuaalne pool ja kogu see fantastiliselt tavaline, kuid samas ka niivõrd ebareaalne maailm, milles tegevus toimub, siis ma ei tea, millest sõnapaaris ERITI VINGE sa aru võid mitte saada. Pean tunnistama, et lõpp ei olnud mu lemmik, aga ega ise ka nii super filmile väärt lõppu mõelda ei oskaks.

The Social Network. Jõudsin seda kinno vaatama varem kui esilinastusele - eellinastusele. Oh ma olin seda filmi niigi kaua oodanud, kuigi mitte eriti kõrgete ootustega, kuna no ütleme ausalt, et film Facebookist Justin Timberlake'iga ühes peaosadest ei kõla eriti lahedalt. Siis mõni nädal tagasi ma leidsin oma lemmikust Rotten Tomatoesist, et film oli saanud reitingu 100% ja issand jumal, kas mu fb-filmi isu kasvas korraga umbes miljon korda või jaa? Jaa. Igal juhul, ma ütlen, et film on väga korralik, midagi üllatuslikult uut ja lahedat sellest vaevalt et leiab, aga no tõesti ei ole kurta mitte millegi üle. Nii hea oli üle pika aja vaadata filmi, milles ei leidnud mitte ühtegi halba komponenti. Scott Pilgrimgi tegi lõpuosas natuke nõutuks, ja nii see muidu ka on, et ükskõik kui hea film ka ei oleks, no alati on kasvõi see üks väike koht, mille üle tahaks nuriseda. No kui sa tahad filmi halbadest külgedest mitte mõelda kahe mõnusa tunni vältel, siis palun mine kindlasti The Social Networki vaatama. Ei ole ajaraisk mitte ühestki otsast. Tegelaste iseloomud, peategelase kuiv geniaalne sarkasm, mille põhjused avanevad lõpupoole, nauditav narratiiv - ja ongi valmis üks 2010 aasta meeldivamaid filme. Isegi Inceptioniga võrreldes (ja sellega lihtsalt peab võrdlema, sest et tekkis meil siin ju väike landmark kaasaegses kinos, või mis) on vaatamine nauditavam, sest et ei pea olema pidevalt pinges, kartuses, et mõni oluline hetk jääb nägemata. Väga, väga, väga meeldiv ajaviide kaheks tunniks.

Renn, wenn du kannst. Üks teistsugusem film, millest ilmselt pole väga kuuldud. Nähtud "Uue saksa kino" programmis Sõpruses (kus ma pole käinud nii ammu, et kurb hakkab lausa). Saksa film, ja tõesti uus. Imdb ja Sõpruse filmivoldiku arvamused lahknevad siinkohal, et kas on 2009. või 2010. aasta oma, aga mis see ikka loeb. Loeb see, et oli üllatavalt ilus kino. Viimasel ajal on minu jaoks üheks suurimaks probleemiks olnud filmilõpud, mis minu arust kas ei lähe kokku filmi üldise meeleoluga, või on lihtsalt öeldes idiootsed ja panevad filmi vihkama isegi vaatamata imelisele sisule. Ilmselgelt on see nüüd asi, mida kõige rohkem kardan; ja oh milline õndsus oli lõpuks ometi näha ühte geniaalselt lihtsat ja tõelist rahuldust pakkuvat lõppu väga ilusale loole. Pluss jällegi väga nauditavad tegelaskujud pluss sarkasm, mis on liiast ikka väga väheste filmide jaoks, pluss imeline saksa keel, mida ma armastan kinos kuulda, pluss ma pole nii ammu Euroopa filme näinud. Võib-olla ma olen natuke liiga sentimentaalne seda filmi hinnates, aga no ausalt oli täpselt midagi sellist, mida ma olen kaua oodanud ning millega tahtnud endale imelist tuju tekitada.

Ja tead, et üllatavalt palju filme on olnud viimasel ajal üks suur ajaraisk.

Sõpruses käisin uut saksa kino nautimas tegelikult isegi kaks korda. Lila, Lila oli mu meelest üks kõige nõmedamini kirjutatud filme läbi aegade. Ebaloogiliselt käituvad tegelased, keda ma isegi ei sallinud. Mis nauding võib sellisest kogemusest tulla? Ei olnud tahtmist isegi uut vaatenurka sellest filmist leida, vot kui ebameeldiv kogemus.

Enne uut Wall Streeti nägemist otsustasin ära vaadata 1987. aasta filmi. Ütlen ausalt, ma ei tea, mida ma ootasin, aga eeldasin, et film tekitab minus mingeidki tundeid. Tulemus oli täiesti vastupidine. Mitte midagi selles filmis ei paelunud mind mitte sekundikski. Ei ütle, et vastik oli vaadata, filmi vaatamise ajal ei hakka igav ega midagi, aga kui film läbi saab, siis ei ole mitte mingit tunnet, et just lõppe mingi film. On tunne, nagu oleks viimased tunnid lihtsalt tühja passitud. Ei oodanud ma sellist muljet nii kiidetud filmist kohe kindlasti.

Veel hiljuti vaadatud Solitary ManMacgruberDazed & Confused ja mõned muud veel olid meeldivad. Mitte midagi muud.

Ja siiski on ainuke, mida ma tõesti väga tahan, mitte head filmid, mitte põnevad ajakirjad ja mitte väärt raamatud (kuigi kõigest sellest ei ütleks kunagi ära). See on minu Marie, keda ma pole näinud, tundub, et terve igaviku. Ja mu Deisi, keda ma pole näinud vist pool aastat ja see on lihtsalt nii kurb, et

KURB

Ja kas sa tead Brita, et ma näen sind ikka veel kuskil tänavatel ja kuulen su häält koolis iga päev? Mul on tunne, et see ei ole normaalne, aga lihtsalt et te teate, ma väga igatsen teid kõiki.

Oma sõbra snusi nägemisest ka ära ei ütleks :D Aga see on muu jutt muu aja jaoks. Mul oli nii palju kirjutada oma päriselust tegelikult täna, jao metigi kulutasin ma 90% sissekandest filmide peale. How predictable
20101003

mul on häbi kõige pärast. heas mõttes

Mul on siin vähemalt viis drafti vahepealsest kirjutamata perioodist bloggeris vedelemas. Kõik ilusad, kõik lõpetamata. Nii et ärme nõua minult paljut, jutustada on nii mõndagi, aga kuna uudiseid on nii ohtralt, jääme tänase päeva juurde. See on olnud ütlemata vinge.

Kuulan Jonti "Another Door Closes". Shuffle üllatas väikese valikuga Grey Anatoomia saundträkkidest ja see on veel üks naljakas kokkusattumus. Räägin otsast peale.

Brita annab Twitteris lingi Mumford & Sonsi videole.
Kuulan.
Meeldib väga väga väga väga.
Tõmban albumi.
Meeldib veel rohkem.
Räägin Kristoga.
Saan teada, et kuulab ka Mumford & Sonsi.
Ma olen nii elevil uudisest, et teen kiire järelduse, et talle tutvustas M&Si ka Brita ja mõtlen, et naljakas.
Brita seletab Twitteris, et Kristo tutvustas M&Si siiski talle, mitte vastupidi.
"Naljakas."
Vaatan Grey Anatoomia viimast, neljapäeva hilisõhtul välja tulnud osa, ja paku, kelle lugu kõlab viimase 5 minuti jooksul?
Ja paku, kas see on kõige ideaalsem Grey saundträkk läbi aegade.
Ja paku, kui õnnelik ma olen.
Ja paku, kui mitu korda ma selle repeati peal ära kuulasin.
Õige vastus on 2, aga seda vaid sellepärast, et Kristo mainis, et kui ma seda palju kuulan, võin ma seda vihkama hakata, ja kuigi see polnud teab mis uudis, ma lõpuks ometi tegin ühe mõistliku asja ja panin iTunesi shuffli peale.

Mis täna juhtus?

Eile vaatasin kella 2ni öösel "Dazed & Confusedi", mis oli imelik ja rohkem ma selle kohta ei ei ütle midagi. Ainult seda, et see on ainuke film, kus ma mitte lihtsalt sallin Rory Cohrane'i, vaid kus ta on isegi mu lemmiktegelane (Parker Posey'ga sama lugu). Siis jäin ma kiiresti magama ja kell 4 ärkasin, et teha 213-laulune playlist. What is life

Kell pool kuus jäin magama, et ärgata (loe: sisse magada) kell pool seitse. Ärkasin lõppude lõpuks 7:20, mainin ära, et töö hakkab kell 8. Jõudsin kuidagi rahulikul viisil tööle, kus oli rahulik ja isegi mõnusalt väsitav olla. Esimene tööpäev selle kooliaasta jooksul, kus jõudsin lõpetada kõiki alustatud tegevusi. No oh kui hea tunne oli lihtsalt. Kell 14 lõpetasin ja läksin hea muusika saatel koju. Seal nälgisin, sest et tundus hea mõte olevat, ja pane tähele, oligi, kuid lõpuks ei suutnud vastu panna tükile kapsakooki. Läksime emaga seejärel Kristiinesse, kus oli väga rahulik ja õnnelik šoppamine. Sain lõpuks faking ometi "American Psycho", mille pärast olin juba ise saikoks kätte minemas. Ma armastan Bret Easton Ellist liiga palju, et nii kaua oodata, kuni saan kogumisega piisavalt raha, et kõik ta raamatud ära osta. "Less than Zero" juba üle loetud umbes 3 korda ja ma ei väsi kordamast, et see on parim raamat tühjadesse sügis-, suve- ja kevadõhtutesse. Öödesse, varahommikutesse, kuhu iganes, kus tühi tunne tekib. "Rules of Attraction" ei olnud just parim, aga tundsin kohust olla truu ja ka see ära osta. Ei olnud halb, aga lemmik ka mitte. Millegipärast on tunne, et "American Psycho" saab uueks lemmikuks. Ja valmis on pandud ka film vaatamiseks kohe pärast raamatu läbilugemist. Christian Bale'ist ja inimestest, keda tasuks armastada, kuid kelle sallimiseni jõudmine võtab aega, tuleks ideaalis veel eraldi sissekanne, aga ilmselgelt jääb see järjekordseks draftiks. Ja kinona on "American Psycho" ju modern movie classic, nii et topeltelevus on selles suhtes küll.

Kristiines sain veel mõned paarid jalanõusid ja jah nad on väga ilusad. Veel sain ühe latte uues kohvikus, mis mulle interjöörilt päris meeldib ja kuidagi hea oli olla.

Kodus vaatasin ilmselgelt Greyd, mis oli hea, ja pani üle pika aja tõmbama paralleele enda eluga ja mulle meeldivad need episoodid, mille järel ma seda teen ja milles nii ilusad ilusad ilusad saundträkid on.

Ja mis ma nüüd tegema hakkan? Vaatama Mad Meni. Ja ilmselt pärast seda lugema. Mul on tunne, et koolijõudmiseni me homme ei jõua. Millest oleks kahju, aga samas, seda tänast ööd täis igavest naudingut ei vahetaks mitte millegi vastu.

Ja jällegi, mis on elu
 

Blog Template by YummyLolly.com