20100710

filmiblogi for once (vahepaladega päriselust, sest et ma ei viitsi teha mitut erinevat blogi)

Ma lugesin oma vana blogi jälle üle ja mul oli nii lõbus, et ma mõtlesin, et peaks jälle kasvõi natuke vesivärvidega rohkem joonistama. Üldse joonistama.

Olid veel plaanid palju filme vaadata juulis, aga noh, see ei ole siiani läinud eriti hästi, aga täna võtsin end käsile. Täna käib mõnus filmimaraton vuhu

Mida ma viimati kinos vaatasin, oli "Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans". Kosmoses 30. juunil. Kell 21:15! Ma armastan õhtuseid seansse Kosmoses. Isegi väikeses saalis on nüüd need mugavad punased toolid, aga see polnud ainus asi, mis mu kinoskäiku parimaks tegi. NIINA! Oli taas väga nunnu ja ma ei väsi seda kordamast. Ja isegi turvamees, kelle valvsa pilgu all ma piletit väravast läbi libistasin, KIITIS MIND, et olin nii osav ja nii kiiresti asja õigesti tehtud sain. No ütle mulle, mis kinos sa sellist asja veel näed, et sind kiidetakse täiesti tavaliste asjade tegemisel? Kui Kosmos ei tõsta mu tuju, on aeg surra. (kui keegi arvas, et mu imelised asjade veidralt sõnastamise skillid ja haige loogika on aja jooksul kadunud, siis noh, sa eksisid)

Igal juhul, film ise oli geniaalne. Ma ei suuda kirjeldada seda tunnet, mis mind filmi ajal täitis, ma lihtsalt olin literally nutma puhkemas, kõik oli nii täiuslik. Ja sellest rääkida ei ole enam mõtet, sest et noh, lihtsalt ülim filmikogemus oli, täiesti algusest lõpuni. Naeratasin veel pool tundi pärast filmi kindlasti. Nii hea oli üle väga pika aja midagi niivõrd rahuldavat näha. Kui kedagi huvitab, mis žanris film oli, siis see on see imelik filmižanr, mida ma armastan ja mida ma kunagi nimetada ei oska. Imdb ütleb, et see oli crime/drama, aga there's so much more to it than that. Justkui kriminaalne draama küll, aga draamad on tõsised, ja see film oli väga veidrate vahepaladega, mida juhtub ainult selles imelises nimeta žanris, see ei olnud kindlasti tõsine film algusest lõpuni, sest et tõsistes filmides näidatakse lihtsalt elu, kus filmi point tuleb välja tõsistes elulistes asjades, siin aga on terve film tegelikult üks suur iroonia. Ma ei nimetaks irooniat tõsise filmi aluseks. Kriminaalne draama lõbusate ja natuke absurdsuse piiril olevate vahepaladega? Ma ei oska žanrinimetusi välja mõelda. Ma arvan, et enamik inimesi peaksid seda filmi lolliks, nii et ma hoiatan ette ära, kui keegi vaadata kavatseb, et see ei ole see film, mis meeldiks paljudele. Kui sa tahad näha veel, mis mulle meeldib, võib-olla on "In Bruges" veidi talutavam. Mõistetavam ja meeldivam massidele. Kuigi minu meelest ikkagi kohutavalt alahinnatud film.

Enne seda veel natuke, laupäeval, 26.ndal, käisin ühe Rasmuse juures teise Rasmuse sünnipäeval (jah, see kõlab siiamaani ka minu jaoks naljakalt). Ma kuidagi ei joo ennast üldse õigesse konditsiooni end viimasel ajal. Ütleme nii, et minu kainusastme kohta oli see päris tore öö. Kõige paremad olid terrassijutud Rasmuse ja Allaniga, teatud inimeste lõpuks ometi laivis nägemine (ei pettunud) ja Alberti imelised mölisemisoskused, mis mul terve hommiku naeratuse suul hoidsid. Poisil on lihtsalt geniaalne loogika. Muidugi omaette lood olid sünnipäevalapse kaarditrikid ja arvamine, et 70cl=70%. No miks ka mitte. Üllari tantsudest ma rääkima isegi ei hakka, see on lihtsalt lõpmatult naljakas igal pool ja iga kell. JA ME NÄGIME KEKUGA HIIGELTIGU!! Mille meid peale võtnud mees äärepealt surnuks sõitis.

Marie sünnipäev oli vinge (eriti Liinuxi tehtud täiesti ÜLE PRAHI piip, Kopli Mann, isegi kui sa kõik mu sõbrad ära tapaksid ja teeksid mu invaliidiks - mis oleks mu worst nightmare -, ma armastaksin sind ikka igavesti, sest et see piip oli midagi taevalikku), kui välja arvata see, et ma just lugesin Marie blogi ja see ei sisaldanud häid uudiseid. Ma ei mäleta hommikust mitte midagi. Rasmus tegi mu teel Korterisse täisjootmisega ilmselt hea töö. Ma ei taha teada, mis seal Mariega hommikul juhtus. O god.

Veel selliseid uudiseid, et üle pika aja sattusin eile telekast Greyd nägema. Hakkasin vaatama, ja kurat, ma juba totaalselt igatsen Grey lambiste hooaegade ülevaatamist. Hakkasin eile igal juhul vaatama, ja see osutus 4. hooaja lõpuosaks ja me kõik teame, et Grey lõpuosad on täiesti hingematvalt ilusad alati. Kõige imelikum oli see, et just mõni päev enne seda tuli mulle meelde Ida Maria "Keep Me Warm" ja nüüd ma sattusin täpselt selle osa peale, kust ma laulu leidsin ja mille järgi seda mäletan. See oli kurat, nii ilus osa. Veel mõned päevad tagasi sattusin tumblrdades mõndade Grey tsitaatide peale ja oh issand, kui hästi ma mäletan seda. Mu lemmik Dereki öeldud asi üldse vist. Ma arvan et see läheb peale vajutades suuremaks? :D


Igal juhul, ma ei hakka Greyst rääkima, me kõik teame, kui palju sellest rääkida on, nii et jah. Ma parem ei hakka. Imeline õhtu oli 4. hooaja season finale seltsis. Ma tahaks nüüd seda osa ka ära näha, millest see Dereki tsitaat on. See oli pärast seda, kui nad väga kaua ei suhelnud, ma millegipärast arvan, et see oli 2. hooaeg. Väike google help ja oligi 2. hooaeg, 17. osa. Läheb täna ülevaatamisele. O MINE PERSE SEE OLI JU SEE DRAMAATILINE POMM-MEHES OSA, KUS MEREDITH PEAAEGU PLAHVATAS, JA BAILEY MEES OLI DEREKI OPILAUAL LAHTISELT AAAARGH MA PEAN SEDA ÜLE VAATAMA ÜKS LEMMIKUMAID OSI ÜLDSE:(

KÕIK VAATAMA

Okei, igal juhul. Täna vaatasin ära "Garden State'i". Mulle meeldib Zach Braff. Ta võib olla üks ainukesi naljakaid inimesi, keda ma suudan draamades ka vaadata. Jim Carrey ei ole kindlasti see mees ja Seth Rogen ka mitte, nagu ka enamik ülejäänuid komöödiatähti. Mulle meeldib Natalie Portman. Sest et ta on vist ainuke ilus juuditüdruk maailmas? Okei, mitte sellepärast. Tal on imeline naeratus ja ta on hell of an actress. Ja mulle meeldib Peter Sarsgaard. Sest et ta mängib alati nii libedaid tüüpe, ja ta ikkagi meeldib mulle iga kuradi kord. Film oli nunnu. Ja rohkem ma selle kohta midagi öelda ei oska. Mõned hetked olid väga head; tegelikult see oligi üks headest hetkedest koosnev film. Üllatusin ka lõpus, kui nägin, et Zach Braff oli ka stsenarist ja režissöör. Tavaliselt olen ma selliste filmide kohapealt, mis on kirjutatud ja filmitud ühe inimese poolt, kes on samas ka peaosaline, väga skeptiline. Tore, et ma seda alguses ei teadnud, sest et ma tõesti nautisin filmi ja ma pakun, et oleksin Zach Braffi multifunktsionaalsusest teades vaadanud seda hoopis teise pilguga. Erinevalt ülalmainitud "Bad Lieutenantist" ja "In Brugest", usun ma, et "Garden State" meeldiks enamikule. Räägin isegi sinust Liinux, jah:) Zach Braffi olen ma näinud ka "The Last Kissi", aga see oli kuidagi palju masendavam ja, ma ei tea, meeldis vähem.

EILE (tehniliselt siiski täna) vaatasin ma "She's Out of My League'i" ja "The Last Stationit". Mõlemad filmid meeldisid, aga "The Last Stationist" ma rääkima ei hakka, sest et ootasin, et on hea film, ja oligi. "She's Out of My League" aga üllatas. Treilerist oli arvata, et on järjekordne banaalne ameerika komöödia sellest, kuidas süütu pede saab oma unistuste tüdruku kätte. Aga mis mulle tõesti meeldis selles filmis, et kuigi üldine plot oli tõesti tüüpiline, oli tegelikult filmis üllatavalt vähe pahatahtlikke inimesi. Muidugi pidi peategelase endine tüdruk mängima rõvedat mõrda, aga tema jäigi vist lõppkokkuvõttes ainukeseks halvaks tegelaseks. Mulle meeldis, et ilusa tüdruku parim sõbranna ei olnud vastik bitch, kes vihkas peategelast. Mulle meeldis, kuidas ilusa tüdruku endine poiss soovis peategelasele siiralt edu, kui mõned asjad selgeks said (ei riku kellegi vaatamist ära, detailidest me ei räägi :D), kui tavalises sedatüüpi komöödias oleks see ekspoiss peategelasele täiesti raudselt molli andnud. Ja mulle meeldis, et lõpuks ometi ei olnud peategelane oma sõprade seas ainuke jobu, nagu see tavaliselt on. Ning veel meeldis mulle, et seesama teine mitte eriti lahe sõber, kes naiste seas oli kõike muud kui populaarne, oli tegelikult ainuke nende seast, kes oli abielus. Väga heasüdamlik film. Hoopis midagi muud, kui ma treilerist arvata võisin.

Igal juhul, ma nüüd jooksen. Filmid ootavad:)

0 comentarios:

 

Blog Template by YummyLolly.com