20100409
Ma nüüd expandin eelmist sissekannet. Ma tõesti ei mäleta, mis toimus kolmapäeva, teisipäeval, esmaspäeval, sest et ilmselgelt oli siiamaani nädala tipp eilne von Krahl.

Saime Häliga natuke enne kaheksat kokku, imetlesime ta uusi nunnusid naljakaid jalanõusid ja liikusime sisse. Rahvast oli imelikult vähe, Häli veel mainis, et kurb oleks kui jääkski nii väheseks. Oli ju piiratud kogus pileteid (mis üllatuslikult ei olnudki välja müüdud eriti kiiresti), ja kui needki poleks välja müüdud, nojah. Ühes intervjuus veel küsiti, miks esinetakse jälle nii väikesel laval, kui ilmselgelt (!!) oleks rohkem soovijaid kohale tulla. Igal juhul, varsti tuli välja Heather Broderick (muusika meenutas natuke Feisti), kelle esimene laul meeldis, kelle teine laul meeldis, kelle kolmas laul meeldis ja siis ma sain aru, et kõik need laulud kõlavad mu meelest täpselt ühtemoodi. Naersime Häliga ja läksime siseaeda, et seda korduvat laulu mitte kuulda ja veetsime seal päris lõbusa tunnikese, kus tegime tasa kogu selle aja, mis ma teda natuke igatsenud olen. Oi kuidas me naersime. Ja siis kõlas seest Efterklang ja kui me sisse läksime, no, ütleme nii, et me vaevu pressisime end sisse. Rahvast oli juuuubepalju. Ja siis tuli esimene lugu ja ma sulasin sulasin sulasin ja Häli, kes enne natuke vingus, teatas mulle vaikselt, et enam ta küll ära minna ei taha. Ma naeratasin kindlasti terve esimese loo ja kui see lõppes, sain ma lõpuks aru kumb neist esiplaanil olevatest inimestest solist on. Lahe. Teine lugu jättis mu ikka veel naerusuiseks ja põhimõtteliselt oli selline naeratamisetuju kogu kontserdi. Eriti hea oli see, et kogu Efterklang tundus laval olevat vähemalt kolm tundi, mal ihtsalt unustasin enda sinan rahva sisse, sest et mine perse kui ilus muusika, see imeline MUUSIKA, need imelised HÄÄLED, ma armastan pikki ASJU (mida ma nii väga tahaksin instrumentaalideks nimetada, aga guugeldasin ja see vist pole päris see sõna mida ma mõtlen niu) laulude lõpus, mis tekitavad J-U-D-I-N-A-I-D ! Ja lõpuni oli vinge ja siis oli kaks lisalaulu ja ma mõtlesin, et huvitav, mis laulud on, ja üks oli "Mirador", mille lõpp on uskumatu, ma armastan seda sama palju nagu Thunderit hetkel ja siis ma mõtlesin, et kurat, see viimane laul peab nüüd küll üligeniaalne tulema, sest et pärast "Miradori" lõppu ma küll millegi vähemaga ei lepi, ja siis mõtlesin veel, et kui see viimane laul veel parem tuleb, siis ma küll ostan uue plaadi. Ja siis hakkas viimane laul ja mu esimene reaktsioon oli wtf, sest et no tõesti, tõesti tõesti oli wtf tunne, sest et vähe sellest, et see ei olnud kindlasti geniaalne, see oli suhteliselt mage. Ja siis hakkas lugu lõpule jõudma ja oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
oooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooooo
see oli midagi maagilist

Ja muidugi raatsisin ma oma hiiglaslikest rahavarudest (mis on üllatuslikult ikka veel alles) need 150 krooni sellise ime eest välja käia (mis ajast plaadid nii vähe maksavad?). Aga pean tunnistama, et plaadi peal on elamus laiviga võrreldes minimaalne. Tõesti, ma annaks päris palju, et sinna nunnult nalja tegeva solisti ja kõikide laval olevate meeste ja plaksutavate ja torusid taguvate inimeste ja suitsetava Häliga ruumi tagasi saada.

Bussipeatuses tundsin ennast hästi (liigagi, kui mõistad, mida ma mõtlen) ja kõndisin selle tagajärjel äärepealt bussiuksest mööda, täpselt vastu bussiseina (kõlab veidralt, kas bussil on seinad?). Kui hakkasin magades oma peatusele lähenema, togis mind keegi unes õlga, mille tagajärjel ma umbes esimest korda elus magades oma peatusest mööda ei sõitnud, ja mida enam ma sellele mõtlen, seda veidram see tundub. Põhimõtteliselt, kui ma ärkasin, oli mu ümber ainult üks tiinekast vene hiphoppar ja ma ikka veel arvan, et tema oli tegelikult see, kes mu äratas. Kodus väike virsikukook rohelise teega ja sukeldumine teki alla tudileee


Täna koolis läks meie pede film veel pedemaks (mul on häbi öelda "meie") ja Mariega kerjasime raha kõigilt, kellelt viitsisime, et süüa saada. Ei ütleks, et mõnel muidu arve üle ajab. Hahah

Raha ei ole kunagi liiga palju

:D

Annnnnn, siit ma tuleeeen nüüd (kiirpesu ootab mind) (tunnen ennast autona)

2 comentarios:

silvia said...

ma olin ka seal! olin täpselt lava ees ja jälgisin kogu aeg bassisti setlisti, et teada saada, mis lugu järgmisena tuleb ja esimene mõte setlisti vaadates oli: fakk, miradori pole. ja kui ta siis lisaloona tuli, oooooooooi, kui õnnelik ma olin.

sofi said...

mirador oli usssssskumatu!

 

Blog Template by YummyLolly.com