20100221
Nii palju kui ma ennast mäletan, olen ma uskunud, et kui halvasti kõik ka ei läheks, ma leian sellest väljapääsu, ja kuigi ma ei ole eriline võitleja ja üldse pealehakkaja ja enamusest asjadest, mis üldse mind puudutavad, on pohhui, olen ma olnud vist liiga uhke, et midagi muud tunnistada. See on naljakas. Ma ei taha, et mind aidataks, ma olen draamatseja. Kas kõik või mitte midagi - aitan ennast tagasi ja olen imeline üksi triumfeerija või kaotan kõik endale abipalumisega häbi tegemata. See on täiesti ajuvaba; isegi nähes, kui halb olukord on, jään ma lootma sellele, mis mind alati päästnud on - õnnele. Ja iga kord tahaks teha midagi äärmuslikku ja siis mõtled, et mis siis kui teengi ja õnn ei tulegi päästma, MIS SIIS. Ja siis jäävad äärmuslikud ideed välja ja mõne aja pärast ma ütlen iseendale, et kuule, nii hea, et see tegemata jäi. Ja siis läheb natuke aega mööda ja ma avastan ennast olevat sellises kohas, mis on veel kohutavam kui oleks olnud mõni tagajärg mõnele valimata jäänud valikule. Siis nagu tuleb see mõte, et mis toimub, justkui lõpuks olid tehtud kõik õiged valikud, kuid siin ma ometigi olen.

Ja siin ma ometigi olen.

Käel on olemas üks joon. Kui see on "lühike", siis peaks inimene teoreetiliselt olema väga andekas. Väga loominguline. Kui seesama joon on aga "liiga lühike", tähendab see, et käe omanik arvab, et on üliandekas, ühesõnaga lühidalt, et ego on laes, aga peale sellega hakata midagi ei saa, sest et kõik on illusioon. Kurat, ja ma peaksin aru saama, kas mu lühike joon on liiga lühike? Kas ma  p e a k s i n  üldse aru saada üritama? Overthinking is my fucking life

0 comentarios:

 

Blog Template by YummyLolly.com