20091111
Kas täna oli vinge päev või jaa? Ärkasin, kooli läksin kolmandaks. Jõudsin kooli. Trepist üles minnes tulid vastu tatid, kellele ma spikri tegemisega ükskord vahele jäin, ja mõnitasid mind terve kooli kuuldes. Läksin enne tundi minemist vetsu ja kujuta ette, kes mind seal ootas? Mu väikesed algklassisõbrad, kelle eest ma eile mööda koolimaja põgenesin, kuna inimesed tahtsid mulle sõna otseses mõttes lambist kallale tulla. Niisiis olid mu minisemud nüüd vetsude ees. Ma ei pannud neid tähelegi, olen selle haige kisaga harjunud, kui äkki märkasin, et neil on minuga ilmselgelt mingid plaanid. Kahekesti lükati mind röökides ühte vetsukabiini (-LÜKKAME TA SISSE, HAHAHA,PARAS SULLE, NAINE! -MINGE PERSE, PEDED..) ja hoiti seda kinni täpselt niikaua kui tunnikell, mis kestab vähemalt viis minutit, läbi sai. Kas ma olin šokis. Oh kas tõesti.

Täna ma koolis rohkem vetsu minna ei julgenud.

Läksin eesti keele klassi poole, kui nägin, et seal kedagi pole, nii et leidsin Kristo ja, rääkides talle šokeeritult oma äsjasest pantvangikogemusest, läksin temaga otsima, mis tund meil on. Lõpuks avastasime end keemiaklassist. Anne-Mai naeris end ribadeks, kui kuulis, mis on mu mittesäramise põhjus. Keemia möödus produktiivselt ning tunni lõppedes läksime eesti keelde. Ma ei talu eesti keele tunde ning see on ainuke, mida ma nende kahe ebareaalselt haige tunni kohta siinkohal ütlen. (peale selle, et ma sain vahetunnis surma, sest Riku ja Karel tapsid mind) (seeeest armastan ma ikka veel meeletult enda kõrval istuvat pannis venda, sest all you need is love..) Pärast eesti keelt läksime sööma, mis kujutas endast puhvetisseminekut, mis muidugi oli sisustatud - arva kolm korda - Annu, Laura ja MARIEGA koos naermisega, teatud inimese krampis naeratuse põhjuste pärast sealhulgas. (vahepeal vaatasin välja ja väljas olid peale Keku õe veel ühed tundmatud meessoost tatid, kellele Taavi rahulikult umbes viis minutit järjest fakki näitas. Ma ei hakanud olukorda jälgima, kuna oleksin umbes 5. sekundi peal arvatavasti naerma hakanud. Vähemalt olin rahul, et ma pole ainuke, kes endale algklassidest vaenlasi leidnud on) Igal juhul läksime lõpuks tagasi üles tundi (mööda ülesse ja ALLA minevaid treppe). Matemaatika Annuga oli imeline, arvata on, et peale selle, et Annu on kõige nunnum elusolend, keda ma tunnen (jah, kutsikatest ja koaalabeebidest ka nunnum), juhtub mu taga istuma Riku, kelle naljadest ei saa vist kunagi küllalt. Kurat, see oli üks naljakamaid matemaatikaid üldse. (seda on raske uskuda) "Tunni lõpuni on jäänud 5 ruudus miinus 3 ruudus minutit" "Tunni lõpuni on kaks minutit" "Logaritmides palun" Ja see on lihtsalt reminder mulle, sest et mul on nii hea olla kui ma seda üle loen ja mulle meenuvad Annu baklažaanikujulised viinerijoonistused.

Kunstiajalugu algas sellega, et ma istusin üksi ja Karel istus mu kõrvale, ütles, et ta istub siin. Ma ütlesin "okei", mille peale ta teatas mulle, et istub Henri kõrval. Naersin natuke selle veidra olukorra üle, mille peale pool klassi jõudis mulle FEIL öelda, mille peale Mareli mind enda meeldivasse seltskonda kutsus. Mängisime terve tunni laevade pommitamist ja kartulikuhja, mis oli, arvestades seda, et need oleme mina ja Mareli, päris lõbus. Vahepeal oli meeldiv intsident kunstiõpetajaga. Täpselt nagu kunagi kõndis ta täiesti pimedana telefoniga rääkivast Liinast mööda, et Kareli paberlennuk ära võtta, jalutas ta täna mööda ka minust, kes ma mängisin suhteliselt avalikult laevade pommitamist, et lasta Rasmusel läpakas kinni panna. Kuidas saab nii pime olla? Naeran.

Pärast kooli liikusime Mareliga hüsteerilise robotnaeru saatel peatusse, kus naeruteraapia jätkus veel suurema hooga. Ehmatasime edukalt Laurat ning terve tee, ma usun, et selle hetkeni välja, kui ma Mareliga lahku läksin (NAW), olime sellistes krampides, et lihtsalt jube. "Sa ei pea oma silmi katma, ma ei võta neid täna välja"

Linnas trippisime natuke Mareliga, kes paigaldas oma kinda osavalt ja trendikalt oma teksade külge nii, et pärast ära ei saanud (kaitse varaste eest) ning siis sain Britaga kokku. Arvata on, et läksime kinno. Popkorni ostes oli täiesti loomulik, et Brita terve suure paki kassas ümber ajas. Õnneks oli müüja nunnu (tundus megakuri) ja lasi meil selle ümber vahetada. Film oli megamõttetu, ei saanud peaaegu et üldse mingit naudingut. Pärast filmi läksin koju, sain uudiseid, sõin ja mängisin Farmville'i, kus ma olen megarikas, aga see ei tee mind õnnelikuks. Ma olen nii kurb.

Ei ole ju tegelikult. Vt. esimese lõigu esimene lause.

Kuulasin hommikul horoskoopi. Ma ei mäleta ühtegi horoskoopi, aga mäletan aina rohkem ja rohkem oma unenägusid, ja ma avastasin et need on nii vinged. Ma armastan und. Mul on kotis Kinder Country ja ma ei taha lapsi saada.

1 comentarios:

silvia said...

appi, see vetsukabiini ja algkoolilaste lugu on täitsa hull :O üks mu sõber rääkis, kuidas tal koolis üks väike poiss käest tugevalt kinni haaras ja kümmet krooni nõudis. tänapäeva algkoolilapsed...

 

Blog Template by YummyLolly.com