20091128
Musi kõrva sisse on üks asi, õhtune blogilugemine tegi vihaseks. Mul ei ole õigust vihale.
20091125
Mul nagu ei ole midagi öelda peale selle, et kuigi kõik asjad on korras, on üks asi korrast ära, aga ma ei tea, kas on mul õigust seda tagasi nõuda, sest ma tegelikult tahan seda, mõni konkreetne lemmikinimene ütleks selle peale "mõtle vähem" aga samas ütleb ta "räägi elust" ja see ongi mu elu, et kõik on nii feil, sest et üks asi, ÜKS asi on korrast ära ja kurat, muidu see üldse ei koti, sest et ma teadsin et see niimoodi läheb, aga mitte nii kiiresti ja mitte nii lambist, ja see oleks pidanud olema minu asi, mitte see, mida minuga tehakse, aga see, mis mind täidab, see ei ole sugugi see tunne, et mind on millestki ilma jäetud või minuga halvasti käitutud, see on see tunne, et ma ei ole jälle midagi väärt, sest et lihtsalt juhtub selliseid asju, mis sa arvad et nad ei lähe sulle korda ja sa suudad jälle neid blokkida,sest kogu su elu on üks suur blokk, aga see ei lähe seekord üldse nii ja sa mõtled et kas see midagi ka tähendab või on niisama taaskordne illusioon, sest et mina ja sina me ju teame et tunded on nii lühikesed et äkki ei tasuks üldse arvesse võtta selliseid asju mille peale kindel olla ei saa või fakk kas tundetut elu täis lakkamatut naermist mitte millegi üle saab nimetada selleks mida ta hm- on?


On vä

Hui

54% inimestest, kes oskasid siia tulla, kannatavad ülekaaluliseks olemise illusiooni all.
20091121
Eilset koolipäeva rikkus ainult bioloogia, aga mida bioloogia ka ei rikuks. Peale kooli otsustasime spontaanselt Mareliga McCafed lõpuks uudistama minna. Tee peal (nimelt lemmiktrolliteekonnas) ühinesid meiega Marie ja Laura. Marie sisustas taaskord oma 5+naljadega meie pikka 4-peatuselist koosläbitud teekonda, Laura aga otsustas kaasa tulla. Sinnajõudmine oli ebareaalselt naljakas, Mareli jõudis ära sebida meie kõrval istuvad minisemud, siis laulsime trollist välja tulles Kristole natuke. Ei saanud aru, kust ta ilmus, aga peaasi, et üle tänava laulda saime, nii et kuulsid vist kõik peale Kristo. Ta muidu nägi nii naljakalt puhvis oma jopega välja. Kui meie teed lahku läksid, laulsime veel natuke talle ja suundusime ainult giid Saimrele tuntud tänavaid pidi mäkki. MÄKKKAFEE ON ELUILUS!! Me kõik tahtsime ilmselgelt sinna elama jääda. Ma leidsin endale feigi prantslase, kes mulle maailma kõige ilusamat lattet tegi. Mustriga ja värki, serveeris ka ise (ma suren kohe ilapuuduse kätte), võtsin selle juurde mingi kreemitäidisega saia ja läksin õgima. Marelil ja Laural olid frapped, Mareli oma sain ka maitsta, megahea oli. Vahepeal käisime Mareliga vetsus, panime Laura nime koristajate ajagraafikusse kirja. Vahepeal läks giid Saimre omale friikaid tellima, kus tema taga olev noormees tegi Lauraga väikese kähkuka. Naersime Mareliga end suhteliselt surnuks. Lõpuks, kui pärast magustoitu olime endale sisse ajanud veel portsu kartuleid igaüks, hakkasime koju minema, kuid ei suutnud, Britney oli MCM ekraanidel liiga seksikas, et ta sinna jätta. Nii et vaatasime lõpuni ja läksime Baltasse, kus Marelit ei pannud tähele ta endine sebija ja vahepeal olid tänaval laulmise plaanid ka arutamisel. Igal juhul, Baltas läksid Laura ja Mareli kohvitama (JÄLLE!) ja ma läksin koju, et sättida kinno ennast. Anna-Liisa pidi kaasa tulema, aga kuna tuli välja, et ta "Väärituid tõpraid" juba näinud, siis läksin üksi. Üksi on kinos maailma parim käia! Võiks ju mõelda, et saab puudust tunda kommenteerimisest (meenub väike "Lõpp-punkt 4" Lauraga), aga see tegelikult ei ole nii, haha. Mõnikord on mark üksi naerda, aga mitte seekord. Sattusin Kosmose suurde saali, ja sa tead, et see on ikka hiiglama suur. Nii et valisin vaikse hüljatud nurga ja nautisin oma tõpraid fantastiliselt. Ja olles armunud nii "Pulp Fictionisse" kui ka "Reservoir Dogsi", kartsin, et pettun Quentini uues filmis, aga päris pettusingi. Esimest korda elus vaatasin kõiki verisi stseene ja lihtsalt uskumatu, kui lõbus mul oli. Ma naersin rämedalt, sest et o em ge kui head näitlejad ja o em ge kuidas ma armastan Quentinit ja o em ge, tead kui palju see nauding mul kokku maksma läks? 25 krooni. KOOS joogiga. Sinna jõudes avastasin, et novembri lõpuni NPNKga soodustus, nii et pilet läks mul maksma 15 krooni, ja jook, sa ei usu eales, 10 krooni. 0,5-ne koka ei maksa poes ka nii vähe. MISTOIMUUUB! Ma muidugi ei kurda. Aga tuleb tunnistada, et viimasel ajal on parimad filmid maksnud kõige vähem. "Trailer Park Boys: The Movie" - kodus tõmmatud, "Into The Wild" - võrgus vaadatud, "The Shrink" - tasuta kinos nähtud, "Inglorious Basterds" - 15 krooni? No väga hea, ma tõesti ei kurda. Ja mingi rõveda Plazas "Couples Retreat" eest maksin kuradi 55 krooni, mille kõrvale veel kommid ja popkorn, kokku 120 krooni. No kurat, kurat, kurat, ma luban juba mitmendat korda, et ei lähe Plazasse või Cinamoni. Ja iga päev tuleb filmituju ja Kosmose programm ei ole kahjuks igapäevaselt nii suurepärane. Ja iga päev ei saa ka tasuta kino. Ja ohhoo, PÖFF on tulemas. Jätkan vist lotoga mängimist, ega siin palju võimalusi ei ole.

Tänane läks tuimalt, tore, et Kristo peoplaanid muutuvad 2 korda minutis ja ma võiksin praegu kuskil pärapõrgus ennast surnuks joonud olla. Tegelikult aga juhtus tänase päevaga see, et ma ärkasin kell 3 lõunal ja sain selle eest läbi sõimatud, kell 7 läksin tülli isaga ja läksin selle peale nutuselt Maximasse meigita šokolaadi ostma, ja see võib olla mu pikim viimasel ajal meigita läbitud maa, vuhu!, (ma vihkan ennast). Igal juhul, Pergale kahe pakiga Õismäele tiir peale tehtud, pöördusin koju ja vaatasin natukene veel "Schindler's Listi", mis sisaldab mu lemmikut Ralph Fiennesit, ja võib olla mu pikim nähtud film (veel mitte päris lõpuni nähtud). Sest et ma ausalt näen esimest korda üle 3 tunni pika filmi. Janoh, mida muud ma nüüd tegema lähen, kui mitte oma Ralphi edasi nautima. Niiet, tervitused Mariele ja siiski Tarantinole maailma parima Basterdsi eest, ja ma lahkun une manu.

Lõpulisaks sellist infot, et sõnumite kirjutamist ma täna ei harrasta, kuna olen taas pettunud, seeeest läheb hävitamisele teine Pergale. Tume šokolaad ftw!
20091116
Ühes bussipeatuses tuli peale naine, kellel oli käes ora otsa torgatud viiner. Selline, korraliku väljanägemisega naisterahvas oli. Lähemal vaatlemisel tuvastasin ta käes hoopis vihmavarju olevat. Pettusin ja jätkasin sõitu, kui äkki tundsin viinerihaisu üle terve bussi (kuigi ainuke, mida minu teada bussis söödi, olid krõpsud, mille hais oli ikkagi summutatud viinerite omaga?). Vaatasin hirmunult ümberringi, lootuses, et mulle ainult tundub, et see lõhn eksisteerib, kuid see EI LÄINUD ÄRA!! Läksin paanikasse ja lasin silma looja. Ärgates hakkasin tähele panema, et mu kõrval olev iste vahetab omanikku kahe peatuse jooksul kolm korda. Äkki mina lõhnasin nagu viiner? Loogiline!

Tere, minu nimi on vinks.
20091111
Kas täna oli vinge päev või jaa? Ärkasin, kooli läksin kolmandaks. Jõudsin kooli. Trepist üles minnes tulid vastu tatid, kellele ma spikri tegemisega ükskord vahele jäin, ja mõnitasid mind terve kooli kuuldes. Läksin enne tundi minemist vetsu ja kujuta ette, kes mind seal ootas? Mu väikesed algklassisõbrad, kelle eest ma eile mööda koolimaja põgenesin, kuna inimesed tahtsid mulle sõna otseses mõttes lambist kallale tulla. Niisiis olid mu minisemud nüüd vetsude ees. Ma ei pannud neid tähelegi, olen selle haige kisaga harjunud, kui äkki märkasin, et neil on minuga ilmselgelt mingid plaanid. Kahekesti lükati mind röökides ühte vetsukabiini (-LÜKKAME TA SISSE, HAHAHA,PARAS SULLE, NAINE! -MINGE PERSE, PEDED..) ja hoiti seda kinni täpselt niikaua kui tunnikell, mis kestab vähemalt viis minutit, läbi sai. Kas ma olin šokis. Oh kas tõesti.

Täna ma koolis rohkem vetsu minna ei julgenud.

Läksin eesti keele klassi poole, kui nägin, et seal kedagi pole, nii et leidsin Kristo ja, rääkides talle šokeeritult oma äsjasest pantvangikogemusest, läksin temaga otsima, mis tund meil on. Lõpuks avastasime end keemiaklassist. Anne-Mai naeris end ribadeks, kui kuulis, mis on mu mittesäramise põhjus. Keemia möödus produktiivselt ning tunni lõppedes läksime eesti keelde. Ma ei talu eesti keele tunde ning see on ainuke, mida ma nende kahe ebareaalselt haige tunni kohta siinkohal ütlen. (peale selle, et ma sain vahetunnis surma, sest Riku ja Karel tapsid mind) (seeeest armastan ma ikka veel meeletult enda kõrval istuvat pannis venda, sest all you need is love..) Pärast eesti keelt läksime sööma, mis kujutas endast puhvetisseminekut, mis muidugi oli sisustatud - arva kolm korda - Annu, Laura ja MARIEGA koos naermisega, teatud inimese krampis naeratuse põhjuste pärast sealhulgas. (vahepeal vaatasin välja ja väljas olid peale Keku õe veel ühed tundmatud meessoost tatid, kellele Taavi rahulikult umbes viis minutit järjest fakki näitas. Ma ei hakanud olukorda jälgima, kuna oleksin umbes 5. sekundi peal arvatavasti naerma hakanud. Vähemalt olin rahul, et ma pole ainuke, kes endale algklassidest vaenlasi leidnud on) Igal juhul läksime lõpuks tagasi üles tundi (mööda ülesse ja ALLA minevaid treppe). Matemaatika Annuga oli imeline, arvata on, et peale selle, et Annu on kõige nunnum elusolend, keda ma tunnen (jah, kutsikatest ja koaalabeebidest ka nunnum), juhtub mu taga istuma Riku, kelle naljadest ei saa vist kunagi küllalt. Kurat, see oli üks naljakamaid matemaatikaid üldse. (seda on raske uskuda) "Tunni lõpuni on jäänud 5 ruudus miinus 3 ruudus minutit" "Tunni lõpuni on kaks minutit" "Logaritmides palun" Ja see on lihtsalt reminder mulle, sest et mul on nii hea olla kui ma seda üle loen ja mulle meenuvad Annu baklažaanikujulised viinerijoonistused.

Kunstiajalugu algas sellega, et ma istusin üksi ja Karel istus mu kõrvale, ütles, et ta istub siin. Ma ütlesin "okei", mille peale ta teatas mulle, et istub Henri kõrval. Naersin natuke selle veidra olukorra üle, mille peale pool klassi jõudis mulle FEIL öelda, mille peale Mareli mind enda meeldivasse seltskonda kutsus. Mängisime terve tunni laevade pommitamist ja kartulikuhja, mis oli, arvestades seda, et need oleme mina ja Mareli, päris lõbus. Vahepeal oli meeldiv intsident kunstiõpetajaga. Täpselt nagu kunagi kõndis ta täiesti pimedana telefoniga rääkivast Liinast mööda, et Kareli paberlennuk ära võtta, jalutas ta täna mööda ka minust, kes ma mängisin suhteliselt avalikult laevade pommitamist, et lasta Rasmusel läpakas kinni panna. Kuidas saab nii pime olla? Naeran.

Pärast kooli liikusime Mareliga hüsteerilise robotnaeru saatel peatusse, kus naeruteraapia jätkus veel suurema hooga. Ehmatasime edukalt Laurat ning terve tee, ma usun, et selle hetkeni välja, kui ma Mareliga lahku läksin (NAW), olime sellistes krampides, et lihtsalt jube. "Sa ei pea oma silmi katma, ma ei võta neid täna välja"

Linnas trippisime natuke Mareliga, kes paigaldas oma kinda osavalt ja trendikalt oma teksade külge nii, et pärast ära ei saanud (kaitse varaste eest) ning siis sain Britaga kokku. Arvata on, et läksime kinno. Popkorni ostes oli täiesti loomulik, et Brita terve suure paki kassas ümber ajas. Õnneks oli müüja nunnu (tundus megakuri) ja lasi meil selle ümber vahetada. Film oli megamõttetu, ei saanud peaaegu et üldse mingit naudingut. Pärast filmi läksin koju, sain uudiseid, sõin ja mängisin Farmville'i, kus ma olen megarikas, aga see ei tee mind õnnelikuks. Ma olen nii kurb.

Ei ole ju tegelikult. Vt. esimese lõigu esimene lause.

Kuulasin hommikul horoskoopi. Ma ei mäleta ühtegi horoskoopi, aga mäletan aina rohkem ja rohkem oma unenägusid, ja ma avastasin et need on nii vinged. Ma armastan und. Mul on kotis Kinder Country ja ma ei taha lapsi saada.
20091104
Lämbusin täna vähemalt 6 korda. Tundsin seda rõvedat kehast väljas olemise tunnet. Leidsin hea loo. Iga päev on nii laineline. Voolujooneline. Tegelikult mitte eriti kuumad kuumadena tunduvad mehed, kes tulevad random küsimusi bussipeatuses küsima. Ajakirjad, mille kohta sõna lemmik tundub klišeena, kuna need on paremad kui sa arvad. Imelikud sõnavormid ja head, lihtsalt soojad eesti keele tunnid tänu imelisele pinginaabrile, mitte õpetajale. Tema nunnu naeratus! Läbisaamine inimestega, kes sinust muidu ei hooli ja läbisaamine lihtsalt inimestega, kellega läbisaamine ongi üks suur pidupäev. "Sa oled tarretis"

Ja mida ma ka ei ole
20091102
Ma pole nii ammu midagi kirjutanud nii, et mul endal oleks hea olla pärast. Mis juhtub? Võtan raamatuid, kus pole suuri algustähti, mis lasevad lihtsalt järjest sõnu ja lauseid, vahele ENTER ENTER ja jälle sõnadevool ja ma lähen vooluga kaasa ja see on hea tunne. Kunagi üritasin Virginia Woolfi "Laineid" lugeda, aga ei pidanud vastu. Oskan kanduda ainult lahe ühest otsast teise, mered on mulle veel suured.

Tahaks minna Draamateatrisse, NO99-sse, Sõprusesse ja Kosmosesse, taaskord, et oleks lihtsalt hea, parem olla. Tahaks läbi vaadata kõik Private Practice'i osad. Tahaks õppida juustukooki tegema. Tahaks joonistada midagi suurt, et oleks harilikku ja glitterit ja litreid ja oh oh oh

Ja tahaks jõuda ära kuulata kõik laulud, mida blogid, mis mulle meeldivad, mainivad.

Ja tahaks, et mul ei saaks kunagi küllalt headööd-sõnumite ülelugemisest. Sest et nad teevad seest nii soojaks. Nagu sidrunitee ee ee

Leidsin jälle mõned head blogid ja tegelikult see on päris masendav, et ma ei viitsi neid regulaarselt lugeda. Sest et appi kui palju head kraami igal pool on. Mul ei ole aega..
 

Blog Template by YummyLolly.com