20090807
Ilmselgelt depressiivseks osutub fakt, et ma ei ole oma 17. eluaastaks ikka veel kuskile omadega jõudnud. Aina kohtan ja kohtan inimesi, kes teavad, kuhu nad lähevad, ning tulevik ei paista neid hirmutavat. Muidugi, enda lohutuseks võib mainida, et sellel samal teel tulevad vastu ka inimesed, kes on sama segaduses kui mina, kuid see ei ole mingi vabandus iseenda ees. Ma arvan. Jah.

Võib-olla tahan ma õppida kuradi veemajandust kuskil faking Maaülikoolis (guugeldasin just seda, fantastiline), võib-olla lähen ma kuradi poemüüjaks. Maailma teise otsa - ebareaalne. Hetkel kõlab tegelikult põnevalt ükskõik milline iseseisev elu jätk, aga mind ei rahusta teadmatus. Millalgi ütlesin, et olen nüüd spontaansem. Aga nüüd, end korralikult, sügavalt uurides, leidsin, et pinge on ikka veel sees ja just nimelt see ei lasegi mul kõike juhtuvat (selle kõige nimi on elu), kui palju ma seda ka ei naudiks, rahulikult võtta.

See, et pool maakera soovib hetkel minna õppima fotograafiks või disaineriks, näitab ju midagi. Ma ei suuda uskuda, et see kuragi Keegi jättis maailma ilma inimestest, kes tahavad õppida (või siis peavad õppima; probleem jääb probleemiks) midagi vajalikku, selle asemel, et unistada ajani, kui on juba liiga hilja, et ümber õppida ja õiged prioriteedid uuesti paika panna, elupõletajaks olemisest. Sest enamuse unistus seisnebki ju arvatavasti pigem mittemillegitegemises kui tõesti kunstiga tegelemises. Huvitav, kuidas peaksid kunstiülikoolid välja sõeluma inimestest, kes ei oska ning tõepoolest ei taha tegeleda mitte millegi muuga kui kunstiga, omakasupüüdlikud laiskvorstid. See veider küsimus vaevab mind juba pikemat aega aga mitte isiklikul, vaid globaalsel tasandil. Kahjuks tuleb tunnistada, et parim olen ma siiski vaid omaenda probleemide lahkamises, globaalsus ei ole kindlasti mu tugevaim külg. Aga ma tõesti, tõesti üritan aru saada, kus peitub see piir originaalsuse ja lühiteede vahel. Väiksest peale arvasin, et olen ühel pool seda joont, kuid mida aeg edasi, seda rohkem mõistan ma, et pole vist ehtsuse poolele just väga kaua kuulunud.

Kadunud on mu võime nautida, lahkumiskingituseks jättis nauding mulle mälestused, et saaksin natuke mängida inimest. Kes ma tegelikult olen? 17 aastat üritasin asju avastada ning mõnda aega kogesin isegi äratundmistunnet, vahepeal vaatasin oma mõneajalisele eluarmastusele täpselt otse silma (!). Intiimsel kaugusel isegi, kuid nüüd on kõik kadunud, ma seisan üksi ja õnneks vähemalt TUNNEN, et miski ei klapi, miski ei klapi kohe päris tõsiselt. Juba pikemat aega. Ma tean, et probleem on olemas, kuid kas pidev paranoiline uurimine enda sees mitte ei süvenda seda?

Mu aju kõrbeb. KUIGI [on olemas ka helge külg]! Ma lõpuks jälle mõtlen, järelikult olen olemas. Võib-olla on mõistus koju tulemas, ning äkki on see teeviidaks järgmise eluarmastuse juurde. Vähemaga leppida mina isiklikult ei soovi.

0 comentarios:

 

Blog Template by YummyLolly.com