20090611
Sinule teadmiseks kõlab nothing is worth everything minu jaoks küsimusena. Ma ei suuda ette kujutada elu, kus ma ei saaks/ei tohiks/ei tahaks pühendada end kasvõi lühikeseks ajahetkeks millelegi täielikult. Mulle meeldib sõna pühendumine. Nii kõlalt kui ka tähenduselt ja muljelt, mida see endast jätab.

Päev algas tüliga, kuna ma otsustasin emale tõtt rääkida; nagu näha, ma aina veendun, et ema jääbki inimeseks, kellele on tõepoolest meeldivam valetada (SEE ei kõlanud hästi). Hommikupoolik jätkus voodis mullitamisega, tagajärjeks vahune voodi (kuna mu mullitaja vahutab?) ja seebine suu. Ma pakun, et sa saad aru, et ei ole just parim tunne. Pärast seda sõin pool tundi rõngikuid, mitte juustumaitselisi, ja jõin kohvi, et rõve maitse suust minema saada. Sain paari minutiga. Pärast nautisin niisama õgimist. Läksin raamatukokku ja viisin ära Brita raamatud (anna andeks, jah, tõesti alles täna tegelikult), siis sõitsin Kristiinesse, kus otsisin iDreamist iPodi klappe, ja arva ära palju need nõmedad tavalised originaalklapid maksavad? 497 krooni!!!!!!!!!! no tõepoolest, miks olen mina süüdi, et nad ise katki läksid ja ma pean mingi pooletuhandesed uued klapid ostma, ah, ah(?); siis uudistasin igal juhul Apollot, siis Prismat ja läksin tööle. Ja tulin töölt (natukene hiljem siiski). Kerttuga käisime Rimist läbi, tulemuseks üks suur roheline õun taskus, ja muutsime plaanid bussile minna rahulikuks kanatortillaretkeks. Ma pole ammu söönud midagi nii sobivat. Tõsiselt, ainuke asi üle pika aja, mis maitses nagu ta maitsema peakski ja ehk isegi paremini. PAREMINI!! Lõpuks lahkusime, tulemuseks teooriad vanadest meestest noortel autodel ja põnevad friikartulite kasutamisvõimalused, hüvastijätuks soovitas K põllumeestel Viru hotelli tuba rentida. "Arvatavasti on neil pükstes augud, muidu nad ei liibuks nii kaua üksteise vastu."

"Jooksime" bussidele ning ma sõitsin koju. Kojusõit oli rahulik. Ema tõi mulle ananassitarretist vahukoorega. Tegin ise endale kohvi ja siis issi tegi mulle kohvi, siis tuli msni Marie ja OLI TORE ja kuidagi tore päev oli, kui välja arvata väikesed pahandused tööl. (Päevalõpud kujunevad aina meeldivamaks.)

- nägin Meritit, üllatas mind vägaväga oma nunnudusleveliga
- nägin Jevgeni Fokinit, juba teist korda samades riietes, mismõttes??
- nägin Elerit, ei muutu kunagi. Sain seda küll õhtul teada, aga nunnu oli
- nägin Angelat, juba teist korda, juba teist korda sain äärepealt vallandatud, jälle
- nägin Liina Joonast, ei ole selle tagajärjel IKKA VEEL kohe üldse tunnet, et kool on läbi
- nägin Mandzolot, täiesti raudselt blokkis. Nunnu prantsuse keele õpetaja, natuke arg/häbelik?

1 comentarios:

Anonymous said...

miks sind peaaegu vallandatakse igakord :O

 

Blog Template by YummyLolly.com