20090629
Oli see eile või täna vö. Ju siis täna, kui ei mäleta. Vaatasin öösel enne tuttuminemist Revolutionary Roadi ära. Alguses arvasin, et Kate Winslet ja Leonardo DiCaprio hakkavad kogu aeg Titanicut meenutama ja ma hakkan jälle naerma (Titanic oli naljakas), aga ei. Muidugi ei suutnud Kate mängida Leonardoga samavanust tüdrukut, nagu seda ilmselgelt soovis režissöör, aga rollid siiski tõepoolest olid täpselt nende jaoks loodud. Või ma jälle jäin kõike, mis mulle ette visati, uskuma. Tola. Mida iganes, õ.

Niisiis vaatasin ära ja ohho kell oli 2:16 ja mul oli võimalus täpselt ära märkida, millal siis hakkab pihta öö lemmikfaas, kui tänavatuled kustus on. Ootasin ja selgus, et 2:38, aga see on vist suhteline. Kuna ükskord ärkasin kell 2:33 (või lihtsalt avastasin see kell) ja kõik oli juba lemmik.

Ärkasin kell 6:30, mis tähendab, et ärkasin kell 6:50. Rääkisin isaga, pesin pead (seda šampooni tuleb ja tuleb, SAA OTSA JUBA!!) ja läksin mingile malevakokkutulekule vms. Ma vihkan malevaid. Tõepoolest, ma nii vihkan malevaid. Aga mu rühmajuhid olid jube nunnud (eriti poiss, aga see oli vist loogiline). Btw, orkutis ei ole üldse nunnud. See selleks. Sain asjad kätte ja sammusin mäkki, et ootamisaega magusamaks teha. Vahvlijäätis näpus, kõmpisin mööda vanalinna, et Kerttut leida. Sain aru, mida elas üle Liina, kui mind otsis, aga Liina vist ei saa aru, mida ma täna läbi elasin, temperatuur ei olnud tol päeval ilmselgelt 26 kraadi. Pidin ära surema, kui meenus, et vajan pruuni ümbrikut. Läksin mööda Viru tänavat, kui äkki lendas mulle vastu naeratav Mandzolo ja karjus BONJOUR ja see oli vist päeva kõige lõbusam hetk, kuna ma igatsen Mandzolot ja jah ma tõesti igatsen teda. Lõpuks jõudsin postkontorisse. MA TÕSISELT OLEN VALMIS ESITAMA EESTI POSTILE KAEBUSE, kuna postkontori müüja ON maailma kõige tuimem ja negatiivsem teenindaja, kellega ma elus kokku puutunud olen. Haige päevarikkuja. Läksin Apollosse, et tuju tõsta, aga jalad hakkasid valutama, nii et väga tujutõstev see tripp kahjuks ei olnud. Seeeest oli seda tripp Rahva Raamatusse, my love. Midagi ma sealt ei saanud (nauding välja arvatud), aga paistsid silma paar raamatut. Ühest olen kuulnud, teine lihtsalt rõõmustas haigelt. I Kris Moori 'Homefucking is killing prostitution', II Armin Kõomäe 'Pagejad'. Armin Kõomägi I miss you. Igal juhul, sain emaga kokku, ostsime vajalikud asjad ära. MIKS MU SUGULASED SAAVAD KALAPOEG NEMO KUJULISED MULLITAJAD JA MINA MITTE. Miks mitte ka. Aga miks ka mitte. Mida iganes. Vähemalt sain ma ankrukõrvarõngad. Jeje!

Viisin emme Pizza Grandesse, uus lempar. Saime kõhud täis ja liikusime koju. Bussi peal armusin ära ühte ee umbes 80-aastasesse. TA OLI VIST KUNAGI HAIGELT ILUS MEES, NO HAIGELT. Ja tal on siiamaani ilus hääl ja ilusad silmad. Oo ma pole elu sees nii ilusaid silmi näinud. Ja ta oli ise üliilus ja tal olid üliilusad riided seljas!!! Ma pole seda 80-aastaste juures ammu täheldanud. Tõsiselt ammu. Ma nii tahaksin teda pildistada. Hakkasin nüüd mõtlema, ja mul tuli 2 sekundi jooksul meelde juba 3 inimest, keda ma olen 36 peal näinud ja pildistada tahtnud. Ja ema veel vingub, miks me trolliga koju ei lähe, kiiremini saab ju. My ass.

Mul on uus kott, mis on väiksem kui eelnevad (see on ka soetamise põhjus), aga mahutab, no PEAAEGU sama palju. Ja uus triibuline maika (ta ei ole maika, ta on hallikashall) oli täna ka mugav ja ankruearringud on mul ka olemasssss ja üldse olin ma täna väike madrus. Kuigi Kerttut ei leidnudki. (see kott ei läinud üldse teemasse ma pakun)

Have a nice day; läksin salasaadetist kohale viima. (loe: sulama ja pisteid saama - smuutit tahaks)

0 comentarios:

 

Blog Template by YummyLolly.com