20090525
Kui ma ärkama täna juhtusin, mõtlesin, et aega on ülipalju. Ei olnud. Unustasin, et ma täna hoopis vähe aega. Sain süüa Kolme Karu helbeid, mida ma vihkan. Vihkan suure tähega. (paneks siia lause lõppu hüüumärgi, kui ta mulle nii vastumeelne poleks) Jõudsin imelikul kombel kooli (jooksin bussile). Tuju oli ükskõikne. Mitte mingeid emotsioone tuleva päeva suhtes. Tulin kooli, ei juhtunud midagi peale imeliku avastuse kloonitud SS tulnukate kohta: nad aina paljunevad. Füüsika ajas närvi, kuna Kristo ei saa aru sellest, mida ma räägin. Fotograafia oli väga hea, kuna ma suutsin olla ilma söögita terve aja. Veel oli hea, kuna fotograafiat polnud. Säästsin raha.

Peale seda pidi tulema hirmus prantsuse keel, kus ma järelvastamistes surema pidin, aga jätsime vahele. Ma ei tea, kas peaksin nüüd nutma või mis sellega on. Prantsuse asemel läksime Bernsteinile. Tegime rühmatööd Aile ja Kersti ja Andrease ja mingite inimestega, kes mulle meeldisid. Ääremärkuseks tavatsevad inimesed mulle viimasel ajal rohkem meeldida.

Siis oli ajalugu, kus sain enda ümbrusesse Häli, kes täna ei mossanud, ning see oli sama hea tunne kui koorejäätis. Veel leidus ümberringi Üllarit ja Kristot, kellega on samuti päris harva igav. Ainuke kole emotsioon ajalootunnist tuli Brita muffinikotist. Ei taha lähemalt rääkida. Kurb olen. (siin on mõttepausi koht) Siiski ajalugu oli koledalt imeline, sest et Heiks on ikka veel lemmik ning ma ei suuda uskuda, et mul on jäänud temaga vaid üks kolmapäev ja üks reede. Suvi ilma Heikita, appi, tule appi. Olen meeleheitel.

Ja mu koolipäev jõudis lõpule ja ma läksin uputasin veel mõnikümmend minutit oma muffinipettumuse pisarad nendesamadesse muffinitesse. Ning siis läksin koju. Peatuses sain trolli oodates lugeda ja tuul puhus mu juukseid ja ma istusin selle musta puust peatusepingi peal ja oli soe ja ma mõtlesin et tahaks sinnasamasse niimoodi veel päris pikaks ajaks jääda. Ja siis tuli muidugimõista troll, kiiremini kui kunagi varem, ja ma astusin sisse ja sees olid nii koledad inimesed, et ma ei julgenud istuda kuskile nende kõrvale, nii et ma seisin trolliakna juures, mis oli avatud ja tekitas hea tunde, nii et ma pistsin vaikselt ühe käe aknast välja ja vaatasin oma küüsi läbi trolliklaasi. Koledad olid. Aga mõnus oli olla. Läksin välja ja vingusin mõttes, et trollisõit mõnusa tundega jällegi nii lühikeseks jäi. Aga siis tundsin grillilõhna ja tuli suvi meelde ja tuli suvila meelde ja tulid suveööd meelde ja pööning (sellest pole mälestusi, see on õnnelik eelaimdus või mis iganes sõna see ka olema ei peaks) ja mul hakkas jälle hea ja mu buss tuli jälle liiga kiiresti ja ma peaaegu nutsin mõttes. Aga siis ma lugesin natuke bussis ja läksin jälle juuste lehvides koju. Kodus polnud kedagi, nii et ma jätkasin elumasendava "Jogurtikokteili" lugemist. See on mõnes mõttes küll meeltlahutav, aga üldine storyline (või kuidas iganes seda asja nimetama ka ei peaks) on kohutav. Ma tahan end vahel ära tappa, kui seda loen. OBVIOUS OBVIOUS OBVIOUS

Kodus ehmatas mu vend mu just siis kui ma, arvates end kodus üksi olevat, peegli ees laulsin.


Viimasel ajal on tunda võõrandumist. Ja mitte teistest, mkm. See on nii teistsugune. See on see tunne, kui kõik muutub. Ja mingil sellisel veidral kiirusel, et seda on raske jälgida. On raske leida see punkt, millest kõik teistmoodi minema hakkas. Kuigi kõik olukorrani viivad valikud olid langetatud minu enda poolt. Teadlikult. Ja see on postiivne, et see kõik toimub. Lihtsalt väga võõras tunne.

Aga öine vihm ei rõõmusta enam. Ning see on halvas mõttes väga, lihtsalt kohutavalt võõras tunne.

1 comentarios:

Brita said...

mulle meeldib, et sa ka üksi kodus laulad – ma teen ka nii :D
ja ma jogurtikokteili kohta ei oska midagi rohkem öelda.. mind segatakse nii palju (liina ja merten ja sofi ja annu ja mu mõte jookseb kokkku :( )

 

Blog Template by YummyLolly.com